2012

Kose-Uuemõisa

2012-02-03T09:46:00.000+02:00

Kose-Uemõisa mõis pidi kapitaalremonti minema juba aastaid tagasi. Gümnaasiumi ruumidesse on kolinud Kose kihelkonna koduloomuuseum, kooliga on kehvemad lood - kuhu ja kas üldse kolida? Teeks hoopis Aaviksood? Hoone on kohati väga valusas seisukorras. Muinsuskaitse, kes on lubanud kunagi ehitada galeriikorruse silikaattellistest pole ilmselt seda soojustada lubanud. Või hoiti saepuru pealt kokku? Need purikad on tabatud üle kahe nädala tagasi. Mis seal praegu rippuda võiks ei tea.

Praeguse ehitusprojekti järgi läheb tiibhoonetesse viiv teine korrus, kuhu omal ajal õpilaskodu rajati - lammutamisele. Mõisas ruumi niigi. Loodan, et tehakse keldristik korda, kus tõenäoliselt käike keskajast.

Keskne ehitis - küll omal ajal alles osati ehitada!

Lords of Hof Kau "Die grosse Hoflage" (XCII - XCV)

2012-01-22T14:21:00.000+02:00

Although hof Kau is associated with russians second famous around the world sailor Otto von Kotzebue (1788 - 1846), his activity around Kau was rather short (1832-1846).

Having a signature similar as his father (Otto v. Kotzebue), Lieutenant Commander Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue (1823-1907) was the landlord around there much more time (1846-1906), selling his property a year after 1905 revolt and a year before his death in Reval to Julus Hagemeister.

Nationalisation splitted the heartland of hof Kau mainly between the veterans of Estonian War of Independence - the bigger kill count ensured a better parcel of land.

The main building of Hof Kau was given to colonel Karl-Johann Laurits who sold the property in 1938. After the destruction of the Kau schoolhouse in 1941 hof Kau accommodated the school.

In the school era (1941-1975) we could add into the list of Kau landlords the director of the school in 1943-1949 Georg Bergert (1892-1984).

This picture is taken four years before his death in 1980, school of Kau was closed back then a five years ago.

Fotod: Otto Kotzebue ja Julis Hagemeister - Harjumaa Mõisalegendid, Mari-Ann Remmel 2008. Otto Rjurik Nikolai Kotzebue - Eesti Ajalooarhiiv. Kol. Laurits - Pärnu Postimees, Kaitseliit. Georg Bergert - TÜ Pedagoogika Arhiivmuuseum.

Väga ilus aasta

2012-01-15T14:19:00.002+02:00

Seoses hakkepuidukatelde levimisega on võsa asemel võimust võtmas lagedus - Nutu karjamõisa tiik, äsja koledasti kinnikasvanud.

Karjamõisa pargi üks viimastest põlispuudest aastalõpu tormi järel - võsa siin enam tuulte eest ei kaitse.

LXXXIX - XCI

2011-12-30T16:35:00.000+02:00

Üheksakümmend üks nädalat on kulunud ajast, mil Triigi mõisa on renoveeritud, need põnevad üle pooleteistkümne aastat on muutnud kolmekümnekuueaastast vaikusetsüklit mõisasüdames, mõningate eranditega üheksakümnendatel, kui kompleksi elustada ja päästa püüti. Ehitus kulgeb kolmandasse kalendriaastasse, mis on sellistele ehitusmahtudele isegi kiire tsükkel.

Milline on ehituse seis 2012. aasta eel Triigi peahoones? Kõigepealt lähteülesande juurde. Kui projektis kiideti heaks ühe hoonetiiva lammutamine, selle ülesehitamine mitmekorruseliseks ignoreeides esimese korruse tubade jaotust, köögi lisamine edelaküljele, teise ja osaliselt kolmanda korruse väljaehitamine lisades päästeametilt nõutud betoonvahelaed ja trepid, treppide laiendamine, et üldse oleks võimalik teisele saada, jne., jne., kas sel juhul tuleks rahul olla puhtteoreetiliselt paberil genereeritud projekti järgiva siseviimistlusega? Või pidada paremaks variandiks käigu pealt lahenduste parendamist, üldist tervikut silmas pidades perfektsiooni taotlevat mängulist ümbertegemist? Uutele detailide ja ka vanale mitmekordse värvikihi kandmine muudab need uhiuuest ajalooliseks. Mitu kihti aga tagab lõpuks rahuldava lõpptulemuse kirevas tervikus? Praeguseks hallikas-lilla saal, eeskoja pea sama tooni aga tumedamad tahvlid asendades helesini-puna-rohelisi, parunessi toa uus helesinine ning trepid, olles nüüd ühetoonilised kui nõukogude ajal (ülemine foto) toetavad üldist suunda kirevuse vähendamisele. Praeguseks sama tooniga tahveldus võiks jäädagi ilma liistude teistvärvi markeerimiseta. Kontrasti on juba küll isegi peale sametise tumesinise moonitapeedi ja ulatusliku kireva kahhelduse - välisuste tahvelduse värvilahendust ja praegust fasaadivärvi sai näha esmakordselt Uue-Harm kultuurmõisas mõisapäevadel 2011:

Mida oodata aastalt 2012? Antud lugudeseeria lõpetab iganädalase ilmumise, avaldudes vajadusel - see aga ei tähenda kindlasti hof Kau pärandi uurimise lõpetamist, otse vastupidi. Ehk on isegi oodata trükist, keskendudes peale 180 aasta ulatuslikuma ümberehituse kindlasti ka nendele kahele teemale:

Meresõitja poja Otto Rjurik Nikolai Kotzebue aegsed maareformid, mis kujundasid välja tänase Kõue-Triigi kandi talude-külade (Kõu, Raava, Pala, Virla) piirjooned. Veel on elus inimesi, kelle vanaisad sõlmisid mõisaga (O.R.N.K. isikus) niiöelda nuuma-kontrahti. Rikkalik uurimismaterjal asub Tallinna Linnaarhiivi Hagemeistrite fondis.

Koolijuhtaja Georg Bergeti pärand - mees, kes juhtis Triigi kooli keerulistel aegadel - 1944-1956.

Head vana aasta lõppu ja kohtumiseni tõenäoliselt kunagi sügisepoole Triigi mõisas!

LXXXVIII - 1820

2011-12-12T18:08:00.001+02:00

1820. aasta Triigi mõisamaade kaart on ammendamatu ajalooallikas Triigi, Kossaste, Nutu ja Oraveski mõisate, Kõue, Raava, Virla ja Pala külade ning Tammetsa ja Kõrve irdtalude maade kohta.

Joonestatud äreval Breveni ajal, plaaniga terve kupatus huugama panna - mis kaheteist aasta pärast ka õnnestus, ostjaks meresõitja Kotzebue. Rosenpflanzeri Kaart on loodud samal ajal kui mõisa sammasportikused - uhke ja moodne värk.

Kaardi tiitel ei jää mõisa ilmele alla - vägevad sõjariistad- ja trummid, täägid, püstolid, kahurid.

Mis on küll kartograafil mõttes kui ta selliseid relvi taob?

Antud kaart on ajalooarhiivis skännimisel juba pea aasta (füüsiliselt seda enam uurimissaali ei tooda), peaks laskma muisuskaitseametil neile ettekirjutuse teha, andmete põhjendamatu kinnihoidmise eest.

LXXXVII - maamõõtja Eichenfeld

2011-12-03T11:00:00.000+02:00

Antud postituses üritame väheste säilinud infokildude põhjal taasluua Otto Rjurik Kotzebue partneri kartograaf Eichenfeldi retki - tema enda sõnadel sõitis ta läbi 600 külakogukonda, võrreldes seda rännakut karjamaa kivikangruga.

EHA kaardiserveri järgi on Eichenfeld koostanud:

1849 Raikküla

1850 Rapla, Kehtna

1854 Harju-Jaani

1855 Das Streu Stück Kirriwall (Kose-Uuemõisa valduste all) - see on säilinud andmete põhjal tema esimene Kose Kihelkonna mõõdistus. Kirivalla kuulus Habaja mõisa alla.

1855 Keila Meremõisa

1857 Järvakandi, Lellapere

1858 Keila-Joa, Käesalu, Meremõisa, Lääne-Nigula, Ridala

1858 Allans zum gute Neu Harm (TLA). Alansi küla on kuulunud Uue-Harmi mõisale, mille maadest on see üks väheseid säilinud kaarte. Säilinud seepärast, et mingil põhjusel on see sattunud Triigi mõisa kartide pakki, mille Otto Rjurik jättis 1906. aastal Julius Hagemeistrile, kelle fondis see tänaseni Tallinna Linnaarhiivis säilinud on. Kas see Alansi kaart võis olla stiilinäide Otto Rjurikule, kellele ta tegi tööd kolm aastat järjest 1873. - 1875?

Veel huvitavam küsimus on, kas Eichenfeld võis olla terve Uue-Harmi mõisamaa mõõdistaja? Veel enam, kas ta võis töötada ka terve Ojasoo ja Habaja mõisamaa kaartide kallal?

1865 Ojasoo Nr. 12 Perris Grund Kasiko on tema loodud, järelikult ka ülejäänud kruntimised.

Periood, mil ta neid joonestada võis, on 1850-1872. Nendest aastatest on säilinud tema kaartidest vanem ja hilisem teise maamõõtja mõõdistus. Need on:

1850 Special-Charte von dem zum Gute Neu-Harm gehörigen Streustücke Malema, belegen im Harrienschen Kreise, Joerdenschen Kirchspiele. Maamõõtja Schmidt.

1876 algavad järgmised Harmi kaardid, 1873 on mees juba Triigil tööl.

Perioodi, mil ta Ojasoo, Harmi ja Habaja jaoks töötas saame tema säilinud tööde järgi kitsendada 1858 (kindlasti) - 1865 (kindlasti) - 1872.

Vahepeal jõudis Eichenfeldt käia Läänemaal:

1870 Läänemaa Martna

Ja siis hakkas Triigi periood:

1873 Triigi, aluskaart 1858 Bauern Streuheuschläge zu Kau (EHA)

1873 Rava (TLA)

1873 Pala ja Kukepala (TLA)

1874 Virla (EAA)

1875 Krugs, Hoflagen Land Kossast und Nutto vom Gute Kau (TLA)

1875 Hofsland Pusso soo, Lauka rabba, Tammemets, Tamm-metsa soo und Wirla mets nebst den Gesindestellen Mäe & Tam-metsa vom Gute Kau (EAA)

Ja lõpetuseks mõisa südamaa:

1875 hofsland vom Gute Kau

Külade kaartidest on kahe arhiivi peale puudu vaid Kõu, mille pidi ta kruntima esimesena - talude numeratsioon hakkab sealt. Mõisa südamaa jäi viimaseks, kui viletsamad ja kaugemad kandid olid välja mõõdetud ja laiali jagatud.

Eichenfeld käis edasi:

1877 Järva-Viru Маршрутная карта от Г. Вейссенштейна до Г. Везенберга.

1880 Rapla Kuusiku

edasised andmed puuduvad

LXXXVI - Ja nagu läbi sõita 600 külakogukonda—võrdluseks karjamaa kangur

2011-11-26T15:27:00.000+02:00

Lääne-kreisi maamõõtja Eichenfeldist on säilinud 1873.-1875. aasta maarevisjonide kaare ja eksplikatsioone. Mõisasüdame, Pala- ja Rava küla omad asuvad Tallinna Linnaarhiivi Hagemeistrite fondis, Virla küla ja lahusmaa Pususoo ja Laukeraba Ajalooarhiivis. Kokku on Eichenfeldi kaarte EAAs 24.

Tõlgitud eksplikatsiooide kokkuvõtteid ja seletusi on seni ilmunud Pala ja Rava küla kohta, Aksel Orasi tõlgetel ja tähelepanekutel on meresõitja Kotzebue poeg Rjurik ja maamõõtja Tammeväli kodeerinud esmapilgul tuimadesse kirjeldustesse tähelepanekuid traditsioonilise kombestiku ja pärandi kohta.

Olgu järgnev tõlkelõik tõenduseks maamõõtja Eichenfeldi loomingulisest lähenenmisest:

Nr.27. Suitso või Pobboli pere koos 3. vastuolulise üksusega.

27.o. Õuealakoos hoonestusega hõlmab 240 ruutsülda ja üks maaomandisjuurviljaaed 80ruutsülda.

a. Perelekolm tasandatud ja läände avatud muldset aiaplatsi 11 tolli paksusehuumusrikkamullastikuga saviliiv aluspõhjal.

--------- jätan pika osa kirjeduse vahele ----------

e.3. „Mõttetumaatükk perele Söeru otsa mäel” (Weiken seruotzameggi)—soomullaga,koos kolme väikese kääpa ja põõsastikuga.

e.4. Pereloodesuunaline samblasoo karjamaa seitsmesuurepärase saviliiva künkaga—ümbritsetudpõõsastikega—uskumuslike palvete esitamiseks.

m. Ja samakõigutamatu on meelekindlus kui üksikuile sookuuskedele mõjuv tuulekiigutus „Suitso rabba” samblasoos.

i. Ja nagukivikangur ühe 120. ruutsüllase kaljuriffiga. Ja nagu läbi sõita600 külakogukonda—võrdluseks karjamaa kangur.

LXXXV

2011-11-20T14:04:00.001+02:00

Mõisa 1873. aasta kaardil näeme mõisasüdamest põhja, Sääsküla tee äärde ehitatud kahte hoonet - viinakööki (Brandtweinsküche) ja lauta (mastßtall), viimase otsaseinas säilinud ehitusaasta 1848. Karni kraavist on kaevatud haru viinaköögini, ülesvoolu on rajatud tiik paisuga vee reguleerimise tarbeks. Tänapäeval on leitav ka kaevukoht üle tee otse viinaköögi vastas.

1921. aastaks oli laudahoonesse ehitatud ruumid elamise tarbeks. 1921. a. veebruari 23. päeval kirjutatud Triigi valla nõukogu koosoleku protokollis leiame otsuse Triigi mõisa jaotamise ja kandidaatide lõpliku väljavalimise kohta. Mõis jaotatakse 10 kandidaadi (tahtjaid kokku 71) vahel - enne aga on eraldatud ringkonna valitseja, metsaülema ja politseiniku koht. Rajooni politseiülem Johan Aser saab endale koha, mida täna tunneme "Karni" nime all.

Selleks ajaks oli viinaköögi töö lõppenud, kahe ja poole korruselise hoone luugid täis laotud ja maja kasutusel tapamaja ehk karnina.

1940. aasta sügisel asub Kõue-Triigi kooli juhatajaks Georg Bergert. Ta seab ennast elama Karni majja, mis on omale rahvasuus saanud politsei maja nime (praegu kasutatakse ka bergerti). Ta juhib kooli 1957. aastani ning häid mälestusi temast jagub kooli vilistlase seas tänaseni. Tõrvatilgana meenutatakse metsavendade kinnihoidmist ja ülekuulamist tema ruumides, see aga olevat olnud paratamatus, sest kommunistid tegutsesid omavoli mitte omanike lubade alusel.

Tänaseks päevaks on need hooned muinsuskaitsearhiivis arvel aida ja saunana, vale on samuti ehitusaeg 18.-20. sajand kuna 1820. aasta kaardil on see koht veel hoonestamata.

Ainsate nähtavate algupäraste puitdetailidena on säilinud katusesüsteem 1848. aasta hoonel. Prostade ümarate müürlattide peale kinnituvad osaliselt niiskuskahjustustega sarikad, kahe penniga. Korstna tellised on segu asemel pigi abil kinnituvad.

LXXXIV

2011-11-12T14:01:00.001+02:00

            1832. aastal omandas Triigi mõisa Otto von Kotzebue endiselt mõisahärralt Peter von Brevernilt 175000 bankorubla ( sellest inventari maksumus 10000 rubla) eest ja sidus oma edasise elu Triigi mõisaga. Ta oli 44. aastane ja tema selja taha olid jäänud kolm maailmakuulsat maadeavastamise ning merede kaardistamisega ümbermaailma merereisi. Esimese järgu mereväe kaptenile oli olnud neil reisidel raskeid, eluohtlikke katsumusi, mis olid omad jäljed jätnud seilates purjelaevadel tormistel Atlandi- ja Vaikes ookeani vetel. 1815—1818 aastate sõidust tuleku järel abiellus ta 20-aastase Ravila mõisa krahvi Peter August Friedrich von Mannteuffeli vallastütre preili Amailie von Zweigiga. Nende abielu pärleiks kujunes kolm poega ja õiteks kuus tütart.

            Ajaloolised märkmed pajatavad, et sama andunult kui ta tegutses ümbermaailma reisidel, samasuguse andumuse ja süüvivalt majandusliku mõtlemisega pühendus ta ka mõisa elukorraldusesse. Ta pani aluse pargitaguse, noore lehtpuu võsaga kaetud, pehme, kõduneva madalsoo pinnase ülesharimiseks kultuur heinamaaks. Maa kuivendati, rajades sinna läbimõeldult melioratsioonivõrk (maasisene dreenivõrgustik, pinnalohkudes olevate, vett neelavate valg-kaevudega ) ja kultiveeriti saaki andvaks pinnaks, kus katsetati uue söödakultuurina ristikut ja teisi tol ajal eluõigustesse ärkavaid koresöödana kasutatavaid kultiveeritavaid kultuur rohttaimi. Kartulikasvatus andis mahlakat sööta, aga oli ka heaks toormaterjaliks viinaköögi tegevuse elavdamisele. Sealt aga tuli ka nuumloomadele lisasööta praaga näol. See kõik sai aluseks nuumveiste kasvatamisele ja ka vastavate hoonete ehitamisele, kus kompleksis oli oma tapamaja, lihasaaduste ümbertöötlemine suitsutamise näol, soolamisruum aga ka söödaköök.

            Sellele ettevõtmisele kaasnähtena suurenes laudasõnniku osakaal, mille tulemusena põllud hakkasid rohkem saama sõnnikut, paranes huumuskiht ja tõusis põldude viljakus, suurenesid saagid. Tööd hakkas kroonima edu.

            Turunõudlus ja peamine müük siin kasvatatud saadustele kujunes Peterburgis. Sellele aitas suuresti kaasa mõisahärra alates lapsepõlvest sealne üleskasvamine tädi juures ja kujunenud suhted Peterburi ringkondades, mis oli omane ja kust said lähetuse ning tagasipöördumise lõpppunktid kõigile tema ümbermaailma reisidele.

            1846. aastal lõppesid Otto von Kotzebue maised rännakud. Ta on maetud Kose kirikuaeda. Tema naine Amalie jäi Triigi mõisa elama 1873. aastani, mil taevainglid kutsusid ta ära, oma valdustele.

            Perekonna asumisel Triigi mõisa 1832. aastal, oli nende Palvere mõisas sündinud poeg Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue 9-aastane. Ka tema teenis mereväes, kuid oli rohkem seotud Triigi mõisaga kui isa. Ta jätkas isa poolt alustatut, lisaks Oraveskil olevale vesiveskile rajas ta Kõu küla ja mõisa vahele jäävale lagedale, tuuleneelus olevale põllukünkale paekiviehitisena ümbruskonda kaunistava tuuleveski.

            31-aastaselt abiellus ta Varssavist pärit 20-aastase Marie Wilhelmine Hoven’iga ning nende lapsed sündisid juba kõik Triigi mõisas.

            XIX sajandi keskel oli Triigi mõisas neli küla: Kõu, Raava, Pala ja Virla. Kokku 32 majapidamisega ja hajatalu. Külades elas 255 meest ja 267 naist. Mõisas oli kokku 45 inimest, 21 meest ja 24 naist.

            Triigi mõisa 1859. aasta kaardilt nähtub Kõu küla ja mõisa hoonete vaheline kõrgustik, nimetusega Kergu meggi, mis võib tuleneda saksa keelsest nimest Kerker, see on vangi või kinnipidamise või neist tulenevate otsuste täideviimise paik. Kõu Aleksandri kooli ja hilisema Kõu Ministeeriumikooli õpetaja H. Antoni, (Kõust põlvneva) lapsepõlve mälestustes on ta väitnud, et tol ajal olid vanad inimesed pidanud seda paika surnuaiaks või matmise paigaks. Nii võis see tõesti olla kui seal ka inimesi hukati.

            Triigi mõisa 1875. aasta maavalduste kaardi järgi annab lahti seletada, et põllukõrgendikul kus paiknes mõisarehi, on samas paekivist hoonekorpuses asunud ka ruumid karistusaluste kinnipidamiseks. Eelmises lõigus viidatud paigale on aga antud mõiste kivi murrust. Võimalik, et kinnipidamiskoht oli sedavõrd rikkalike lubjakivi lademetega, et põhjustas endise otstarbe likvideerimise ja omas ehitusmaterjalina hoopis uue otstarve.

            On ilmne, et 1856-da aasta talurahva seadus tõi suure pöörde maaharimisesse. Kadus ära tuim ja sunnialune orjatöö. See pani aluse mõisa käsutada olevate külakogukondade maade edasiseks müüdavate talukohtade kruntimiseks. Talupoegadest elanikkonnale müüki minevate talukohtade kruntimisi hakkasid teostama selleks vannutatud maamõõtjad, kes tegutsesid mõisahärra poolt neile antud juhtnööride ja volituste piires. Kahtlemata arutati eelnevalt küsimus nõnda läbi, et kärbest ei lastud tordi keskele lennata, vaid ta pidi hakkama oma suutäisi maiustama meeldiva pala servadest, seega vähemtähtsatest ja tuluvaesematest ääremaadest. Seadus tagas mõisahärrale õiguse, jätta enda kasutata 1/6-ku suuruse maaala seni mõisa hallata olnud territooriumist. Poeg, Otto Rjurik Nikolai oli oma isa Otto von Kotzebue maiste rännuteede lõppedes 23-aastane, kuulnud küllalt palju kuulsusrikkaid rännulugusid, elukorraldusi ja kõiksugu nähteid ja legende oma kadunud isalt, mida see oli näinud, kuulnud või neist osa saanuna kaasa teinud ümbermaailmareisidel.

            Üht-teist neist jutuajamistest meenus kahtlemata talle nüüd kui arutati vannutatud maamõõtjaga külade kogukondade maade kruntimist müüdavateks talukohtadeks. Arvatavasti jagas ta mõnest mõistatuslikumast ja eredamast loost kõditavat tunnetust ka vannutatud maamõõtjale sooviga, et see temale omase mõistuse, kalingurkalka ja maamõõduvahenditega ning fantaasialiku ettekujutusega kujundaks mõnest kompaktsest külast tulevastele põlvedele küsimusi tekitava ja lahendust taganõudva kujundi. Kui kord see rahvas ärkab, silmad lahti teeb ja nende haridust omandanud silmad oskavad loodud kujundeid nägevate silmadega näha, mis vaimusilmaga on loodud, siis ühel helgemal päeval leiavad nad mõistatuse oma ukse eest!? „Ma kujutan ette, et sinnani jõudmiseks võib minna palju aega, sest neil on üpris palju teha ja aega pole just jalaga segada. Aga siis ühel ettenägemata päeval võib uudishimust ajendatud huvi hakata rändama aladel ja teadasaamiste kihk muutuda hasardiks nagu jahikoeral jälgi ajades, mis selleks ajaks on mattunud paksu samblakihi või paksu ajaloo tolmulademe alla. Kui on vähegi võimalik, siis selline võiks olla meist mahajäetud sõnum tulevastele põlvedele. See võiks olla pärand, võiks olla tasuta kaasaanne mõistatuste lahendajatele.”

Katkend Aksel Orasi Käsikirjalisest teosest "Pala ja Kukepala - Kilde ajaloo rüpest" K o s e,    H a r j u m a a, 2008

LXXXIII

2011-11-04T22:33:00.000+02:00

1941. aasta oli Kõue kandile laastav - sõjatules hävis ministeeriumikooli hoone. Fotol rariteetne vaade väljamäe tipust, Virla tee pealt. Vahemärkusena võib mainida, et tänane Kõue-Virla tee ei erine suurt sel sõjaeelsel fotol nähtavast.

See juhtus augustis. Septembris kolis kool ajutisele pinnale Rava külas asuvasse vallamajja. Aga juba mõne nädala pärast oli selge, et kool pikalt nii pisikesel pinnal töötada ei saa.

Juba 1. oktoobrist rentis Kõue vallavalitsus Juhan Nigulilt poolt Triigi mõisa, mis kandis katastritunnust Triigi asundustalu nr.83. Leping sõlmiti kahe aasta ja ühe kuu peale, iga aasta pidi vallavalitsus poole mõisa peahoone eest maksma 100 marka.

Lepingule on kirjutanud alla Kõue Vallavanem Artur Kasera. Põnev oleks teada, mida mõtles vallavolikogu hävinud koolihoone suhtes edasi teha - taastada või ehitada midagi vägevamat?

Ajad muutusid aga majad jäid - 11. augustil 1948. aastal sõlmib Kõue valla Täitevkomitee esimees Ernst Männikoks talupidaja Juhan Niguliga uue lepingu - lisaks olemasolevale 11 ruumile võtab kool kasutada veel teise korruse saali.

Triigi mõis oli Eesti NSVs üks väheseid eravalduses olevaid mõisaid.

Kõue-Triigi kool töötas mõisahoones 1975. aastani.

Foto Harmi kooli kogust, lepingud perekond Niguli kogust.

Hof Kau LXXXII

2011-10-30T11:42:00.000+02:00

Triigi mõisamaade kõige hinnalisemaks allikaks tuleb pidada 1820. aasta 2x3m kartograaf Rosenpflanzeri hiigelkaarti Specielle Geometrische Charte von dem Privaten Guthe Kau. Mõisa kaugeimad ääremaad ulatasid tol ajal Saarnakõrve ja Aelani, praeguseks osaliselt kuvendatud soised alad on ligi kakssada aastat tagasi maha märgitud suurepärase materjalina ajaloopärandi uurijatel. Võimsaim soosaareklaster asub praeguse Aela küla maadel, need muistsed pelgupaigad sai eile läbi rännatud:

1923. aasta Harjumaa mälestiste kaardi järgi asus võimsaimal, Kaskevõhma soolinnusel linnamägi.

Maa-ameti reljeefkaart kui ka samast pärit nõuka-aegne salajane topokaart võivad seda väidet kinnitada. Koha peal ei saa päris hästi aru, kas kraater on tekitatud kruusa võtmise või mingi muu tegevuse tagajärjel. Songitud seal on aga mitte lähiminevikus.

Tänapäevane Kaskevõhma näeb väja trööstitu - lageraie, samas tekkib sinna juba uus kaasik.

Olen käinud erinevate seltskondadega nii Muinsuskaitseametis kui ka Ajalooinstituudis rääkimas Kaskevõhmast kui unustatud muistisest, kuigi 1923. oli linnamäe staatus veel ametlik. Mõlemas kohas on ametnikud süganud habet ja pobisenud midagi "jaa, vääga huvitav." Sinna paika on see jäänudki.

Aga vaatame kohaliku kirjamehe Aksel Orasi kirjapandut:

Väikese inimüksusena oli see paikkond kõrvaline, peidetuna soode sülle ja rabade kaissu. Seega suvistest rändeteedest kõrvalejääv ja looduslikult kaitstud halva läbitavusega ala. On mitmeid varasemaid viiteid koduuurijatelt ülestähendustena, et sealseil elanikel oli ka oma kaitsev soolinnus Kaskevõhmal ning et see asunud ühel Pususoo saarel, millest teadsid veel minu lapsepõlves rääkida kõik küla vanemad inimesed, keda enam meie hulgas pole, kuid sõnumid elavad oma elu kestvalt edasi kuni lahkuvad ka need, kes neid rääkimisi kuulnud olid. Unustus matab samuti kui muld. Lisaks eelöeldule teati veel edela suunda jäävaist varjumispaikadest. Ühel neist elati veel umbes kuuskümmend aastat tagasi. Olid üksikud soosaared ja hooned peal ning põllulapidki olemas –Lintsemägi ja Tammetsa.

1894. aastal Aelas sündinud ja üleskasvanud Juhan Palm—hilisem kooliõpetaja ja loodusuurija on artiklis „Pususoo”, avaldatud „Eesti Looduses”1963. aastal l. 117. järgmise tähendatud repliigi: . . . „Kaks suuremat—Lindsemägi Pala lähedal ja Kaskevõhma keset sood meenutavad linnuseasemeid. Neid peaks lähemalt uurima meie arheoloogid!”

Leida Otsa poolt 1931. aasta suvel kogutud ja käsikirjaliselt kirjapandud rahvaküsitlus, uurimus „Ajalooline traditsioon Kose kihelkonnast” annab mõne reaga teada järgmist: . . . „Vanarahva jutu järgi läinud vanasti Harjumaa ja Järvamaa vahelt läbi Pususoo sõjatee Paide (Ehkmann). Kui Raava küla tagant läbi Pususoo kraavi kaevatud , siis leitud kraavi põhjast maantee. Tee läinud Kaskevõhmalt mööda (M. Talu).

1820. aasta kaardist:
Kaart ei kajasta muistseid hiie- ja ohvripaiku, kuivõrd need olid vastuolus sissetoodud ristiusu tõdede ja kommetega, seega uue kultuuri toojaile taunitavad, samas ka väljajuurimist väärivad nähtused valitsejatele. Rahva seas aga elasid vanad kombed ja tavad muistsete lugudena edasi. Neid jutustati ja peeti meeles põlvest põlve ja anti järeltulevatele põlvedele edasi suusõnalise pärandina. Paikadel olid omad nimed, omad tähendused ja sündmused, mis seotud neile omaste juhtumistega, mäletamist väärivate seikadega või muude iseloomulike tunnustega. Nõnda liikusid veel mõned inimpõlved tagasi, veel ka enne II maailma sõja algust rahvasuus sõnumid Pususoos asunud Kaskevõhma soolinnusest (kaardil Kasske Wochma), mis viitab soos olevale moreenikuhjatisele, kus iseloomulikult pidi kasvama kase puistu. Kask oli väga hinnatud ja lugupeetud puu. Tema tohust tehti torbikuid ja karbikesi, vajalikke tarbeesemeid igapäevaseks elamiseks. Kase pungi ja lehti kasutati tervisejookide valmistamiseks, tema mahla –maitsvaks värskendavaks rüüpeks kevadel. Ta oli hea ja vaikiv varjuandja, kus all puhata, kus elada , kus end kindlalt varjatuna tunda. Kase puitu on läbi aegade hinnatud koduste tarbeesemete valmistamiseks, aga ka tema puidust miilatud sütt sepa tööde tegemiseks ja raua kokku keetmiseks. Kase kiituseks on loodud laule seostatult koduga. Seega paik elamiseks –täiesti kohane, pealegi veel kui see oli ümbritsetud põhjatu mädasooga, kuhu ei olnud just kerget ligipääsu, muistse soolinnuse asukohaks. Nimetatud paik jääb küladest umbes paari-kolme kilomeetri kaugusele, lõuna-kagu suunda. Väikese, põlve-pikku poisikesena on olnud õnne seda paika näha üle soolagendiku umbes poole kilomeetri kauguselt. Siis kõrgus seal suur mets, mis avaldas muljet lapse silmadele ja kuuldu sellest paigast ka kõrvadele. Arvata võib, et see oli muistsetele Pala ja Kukepala elanikele esmane kaitstud ja võõrastele silmadele vähemärgatav elupaik, kus elati, kuhu tuldi varjule kui koju, kust käidi jahil, kust mindi nendesse paikadesse raadama ja alet tegema, mis hiljem hakkasid leivavilja andma kõhutäiteks metsaliha ja koduloomadelt saadavate saaduste kõrvale. See sai ja võis olla paik, võis olla algus, esmane ja algeline kindlus, kust astuda välja uuele arenguteele.

Kaskevõhma kõrval olevat soosaart kutsutakse tänapäeval Hundikambriks –vanasti aga Wneti kamber meggi, mis tuleneb saksa- ja eest keele liitseosest ja –mille tähendus on Pulmaehtes toa mägi, või siis Pulmaehtes kambri mägi. Kuidas seda mõista? Loodus on andnud mitmetele elu kandvatele liikidele omapärase omaduse, ehtida end pilkupüüdvalt ja äratada seega huvi vastassugupooles kui ollakse valmis soo jätkamiseks vastaspoolega. Kõigile on teada et lindudest saavad tutkad, pardid ja küllap ka paljud teised pulmaajaks endale hundsulestiku, mis on emaslindudele pilkupüüdev kaaslase valikuks. Sellest on tulnud tollele paigale taoline tunnuslik nimetus. Ka inimesele on omased sellised nähted kui meeldivuse ja tähelepanu pälvimise tõstmine enda ehtimisega. Ilmselt on selline toiming ürgse vaistu tunnus. Võib-olla oli see esmalt taoliste rituaalide paik muistse mütoloogia ning uskumuste kohaselt ja sai omale sellise tunnusliku nimetuse neist nähtudest. Seda praegu surmkindlalt väita ei saa, niisama kui ei saa ka vastupidist väita, veel vähem tõestada. Ometi on nimeseosed ilmsed tõendmärgid muistsest elukeskkonna olemasolust neis paigus. mis aga senini pole uurimisalused olnud paikkondadele halva ligipääsu tõttu. Olemuselt on need paigad väikeste pindaladega, kus tänapäeval enam inimasustusi ei ole. Soosaari ümbritsevatel rabasambla juurdekasvu soodsatel tingimustel upuvad need soosaared järjest enam sohu, kerkivad rabapinnad sambla iseloomulikust juurdekasvust ja suureneb vee sidumise maht. Pirita jõe alguski tõmbub rabas koomale ja kasvatab sambla katet peale.

Veel saartest:

Lintse (Linse taggemenne meggi). See on üks paljudest moreeniküngastest selles soostikus, mis jääb külast edela suunda. Ta on Pala külale lähemal eelmisest paigast. Tõenäoliseks tuleb pidada tema nime vaderiks tuntud püha hiiepuud—lõhmust, mille saksapärane nimetus on Linde. Süüvides sellesse nimekujusse jääb kahtlemata mulje, et tegemist ei ole pelgalt ühe püha puuga, vaid et seal on neid kasvanud enam ja alusmetsana on veel olnud niinepuude noorvorme. Jällegi austust pälviv puu oma imepärase puiduga ning seda puitu katva niine ja kattekorbaga. Niint kasutati vanasti jalatsite –viiskude valmistamiseks, niinekottide ja isegi mõningate palakate valmistamiseks, rääkimata küürimisnuustikutest. Tisleritöö mehed tegid veel hiljuti niinekoorest pintsleid sooja liimi pealekandmiseks liimitavatele puidupindadele. Mudelseppadele on niinepuu puit olnud läbi aegade hinnatuim, tema töötlusomaduste kui ka kord antud kuju muutumatu vormi säilitamise poolest. Ja mis kõige tähtsam, õitsemise aegne pärn oli kui lõputu mesinektari eritusallikas. Samaväärsed olid ka pärna lehed suve soojas päikesepaistes mesineste, lehemee, eritajatena. See oli paik meemesilastele ja arvukatele kimalaste liikudele üks paremaid elukeskkondi. Selles paigas oli endistest elumärkidest veel kuuskümmend aastat tagasi mälestusena alles vaid ahervare, mis tõestas seal kord olnud elamist. On hinnanguid, et seda paika olla kasutatud redu või esmase põgenemispaigana. Aga võis olla ka aastaringse elamispaigana kasutusel, sellele kes ihaldas vaikust ja eestlasele omast üksindust. On ju teada ning seoses eelöelduga üks väike riimikatke:

Lintsi Juhan lumeteega
sõitis suure soo peal reega,
seal ta nägi eemal teest,
soo peal lumes, võõrast meest….

Tammetsa, Lintsist edasi üle soo muistsel kaardil nimetusega Raiga saar, mis annab lahtiseletatult mõiste –põgenike saar. Lahtiseletus viitab täielikult selle moreenkuhjatise otstarbele, et see oli üks suuremaid varjupaiku, mis jäi Pala ja Virla külade vahelisele sooalale. See jagunes veel omakorda kaheks: Mäe –leivapätsi sarnasele põhja-lõuna suunalisele voore künkale ja üle soonetise lausikumale ja suuremale pinnalaotusele –Tammetsale. Kui Mäe elamisest on vaid alles mõned sireli puhmaid ja üksik õunapuu tähistamas kord seal olnud elamist, siis oli veel Tammetsa osas hiljaaegu ajamärkidest puretud ja sissevajunud rehielamu vare poolpüsti. Seal elati ja sealt käisid minuga samal ajal Kõuele koolis elanike järeltulijad, kes kandsid perekonnanime –Varblane. See muistne soosaar oli üks suuremaid varjupaiku, mis rahvapäraselt pälvis tunnustusena nimetuse Tamme mets –tugev ja vastupidav, allavandumatu ja mitmeid inimpõlvi kestev, mäletamaks ja meenutamaks muistseid aegu. Neist tugevatest tammepuudest pole enam jälgegi praegu. Nüüd nõuavad endale neil maja ümber olevatel kunagistel põllulappidel eluõigust kuuse noorendikud, küllap et varjupaigad ulukeile, kellede pärusmaa see ümbrus praegu on.

Eilse rännaku üks kõrgemaid ja vähestest metsaga soosaartest - Väike Või Võhma.

Ja lõpuks Aksel Orasi tõlgendused 1820. aasta kaardi järgi Pala-Kukepala piirkonnast:

Kukepala piirkonnast

Kirdes Kaks Sonni wochmameggi—(Soonimäe mäed)

Idas Uõõu meggi—Ardussesuunduva tee ääres, Kukepala karjamaa lõpus—Udumägi)

-„- Meera augu –ArvatavastiKuusiku karjamaal Mägra augu mägi)

-„- Meggi risti – Ristipaiknevad voored Kukepala ja Kuusiku piirialal

-„- Menna meggi—MännimägiKuusiku alale jääval karjamaal

Loodes Marga Polene Meggi—Kääbastekatkuhaudade mägi

-„- Linno meggi—sellestoli eespool sõnumeid ja ka varasemaid eelmises kirjelduses

-„- Koija meggi –sellestoli märkmeid Eriko koha maade hinnanguis.

Pala piirkonnast

Loodes Weiken Seruotza meggi—(Väikeingliks muutumise mägi—Kääbaste aed Suitsu

Metsapõllul võib kaesineda Sõeru mäena)

Läänes Hakka meggi—Haagikujuline mägi Legise poole jäävate põldude ja raba vahel

-„- Kujema meggi—Legisepoole jääv kuhjatis

Körwe kangro metsa jasoosaared, mis jäävad Laugete rabast põhja poole

Lääne poolsed: Kenseppo meggi saar (ei oska praegu seda seletada)

Monnika meggi (arvata võib et on Männiku mägi)

Nöma otzameggi (Võiks olla Nõmmeotsa mägi—Nõmmes)

Loodepoolne Pörrma saar (ei oskapraegu sellele seletust anda)

Edelapoolne: Nöma otza meggi (Võiks olla Nõmmeotsa mägi—Nõmmes)

Pasti meggi (ei oska lahti seletada praegu)

Allo meggi (Tõenäoliselt Ale mägi)

Magra papstameggi (võib olla Mägraisa mägi või siis Karuperse mägi)

Lauke rabba

Loodes Linse Tagemenne meggi Lintse mäed, üks suur ja teine väike,

-„- Linst Tagemennemeggi kumb neist kumbki on

Läänes Sagemna meggi

-„- Sar saar

-„- Kostla saar

Idapoolsed: Kasske wochma—(Kasskevõhma

Weike Pillirohusaar—(Väike pillirohu saar);

Weike Aisesaar—(………?……….);

Suri PillirohMeggi—(Suur Pilliroo mägi)

Wneti kambermeggi—(Hundikambri mägi);

Poellene saar—( ? );

Suur woi wochma–(Suur võivõhma);

Weike woiwochma—(Väike võivõhma)

Raigasaar—(Põgenike saar);

Kusima—(VõimalikKuuseküngas);

Möhwochmus—(Võimalik Kitsevõhmas);

Kaskevõhma soolinnusest

2011-10-24T12:18:00.002+03:00

Katkend Aksel Orasi käsikirjast "Miks külad tühjaks jäid", Kose 2009.

Üks kartus kummitas
valitsejate põues
sest kild muistset mälu
maarahva peades
võis kaasajal põhjustada
ohtu ja kaotusvalu.
Sai resümeeks:
Me käes on võim ja oid,
et seda ennetada--
või vähemalt—pisendada.

Raielankideks kujunesid talvekuudel Pususoos olevad rabasaared—Kaskevõhma ja Hundikambre mäed, milliseid oli siinkandis ikka peetud muistseiks soolinnuse asupaikadeks. Omal ajal Harri Moora poolt muistsete linnuste uurimisel ja kaardistamisel on neile küll viidatud, kuid halva ligipääsu ja väiksuse tõttu neile tähelepanu osutamine edasi lükatud tulevikku. Teadagi, arenesid sündmused selliselt, et seda tulevikku pole senini kohale saabunud. Aga ikka siiani on veel tunda seda hõõguvate süte hõngu, mis lõuna-edela tuuled sealt poolt kõvematele aladele toovad. Veel pole kustunud lootused, ehkki neid on jäänud palju kasinamaks vahepealsete sündmuste tõttu, millest rääkimise jätaks sinnapaika, kus aeg ja sündmused mis neid lootusi pisendavad värvikamalt esile tulevad. Nüüd aga vaatleks pisut seda olukorda selles võtmes edasi, millega antud lõiku sai alustatud.
Kõrvutades lapsepõlves kuuldut aset leidnud sündmustega tuleb tõdeda järgmist: Vanade inimeste jutu järgi, oli soosaari ümbritsevat sood ikka peetud ainult kurgede karjamaaks, sealse vesise, õõtsuva, samblase pinna ja salapäraste älveste tõttu, kus mättail ainult kuremarju kasvanud. Muistsed pärimused heidavad veel üht valgust neile soosaartele, et peale sealt kandvatele maadele väljarännet, kus põllundusega hakatud tegelema, kasutatud neid paiku edasi ohu eest põgenemistel varju andvate kohtadena. Sinna viinud samblaga kaetud pakkteed, millede märke ainult teadjad osanud välja lugeda ning nõndaviisi varjujaid kohale viia. Kui uurida „Taani Hindamisraamatut”, ja püüda laskuda ettekujutuste piires tollesse aega, mis muidugi on kõik hüpoteetiline, kuid ometi miskil määral ometi võimalik, siis on ikkagi kujundatav ettekujutuslik pilt, mis heidab valgust tolleaegsele asustusele, inimestele, peredele, nende elu-olule. Kõrvutades seda vanadelt inimestelt kuulduga, kus võib olla ka isikupärast vürtsi lisatud garneeringuks igal edasirääkijal, on ometi seal kuskil peidus mingi iva, mida on edasi idandatud. Pealegi seda enam, et küsitav on nende edasirääkijate teadmine „Taani Hindamisraamatust”, mis ei olnud koostatud Eestimaa maarahva keeles, seega ka maarahvale kättesaamatu teave, mis alles viimastel aastatel on osutunud võimalikuks arhiivide vahendusel asjast huvitatuteni jõuda.
Aga veel üks tõepärane hinnang hoopis sellest ajast kui neilt soosaartelt metsa käidi maha saagimas ja välja vedamas. Selliseid sõnumeid, mis rääkisid nendest soosaartest kui muistsetest redupaikadest liikus ringi veel peale sõda külarahva seas ja kus on rääkijaid seal on ka alati kuulajaid. Seejuures pole miski ime, et niisugused sõnumid võisid ka asjameeste kõrvu ulatuda, sest vahetult peale sõda omasid kohalikud metsad varju andvaina olulist tähtsust neile, kes olid äraootaval seisukohal. Pealegi olid kohaliku rahva keelel ja meelel olevad muistse tähtsusega soosaared head varje võimalust pakkuvad, kuhu naljalt ligi ei pääsenud, sest iga tulija oli hästi juba kaugelt nähtav lagedal soostikul, kas tuntav või tundmatu ja lihtsalt võõral puudus olustiku tunnetus. Nii et—mets maha, teha lagedaks ja võtta nendelt paikadelt kasutamise võimalus. Ja kõige kindlam on sinna saata metsatöödele ümbruskonna külade talumehed, kes oletamisi tunnevad kohaleminemise võimalusi, täidavad metsa ülestöötamise kohustusi ning vähendavad metsades varjumisvõimalusi. Rätsep Õhu taktika—mitu kärbest ühe hoobiga. Muidugi käisid seal metsatöödel ka Pala ja Kukepala külade talumehed, kelledele need kohustused olid peale pandud—kahemehe käsisae ja kirvega ning oma hobuse ja veovahenditega.
Iga järgneva aastaga nii varumise normikohustused kui metsa raie ja väljaveo kohustused suurenesid, piltlikuks sai mõiste ja elustus kohe ka käibesse—rohkem kui mullu.

Hof Kau LXXXI

2011-10-23T17:58:00.002+03:00

Põnevaid mõisaomandi dokumente - Kolonel Karl-Johann Laurits kes sai Triigi peahoone vabadussõjas osalemise eest annab nõu Juhan Nigulile, kuidas saada Maapangast laenu Triigi mõisa ostmiseks tema käest. Selgub, et Lauritsal oli kodukandis Tõstamaal ehitus käimas ja isegi 300 krooni oli väärt summa, et sinna matta.

Tallinn, 8. august 1938. Perekond Niguli kogust.

Hof Kau LXXX

2011-10-16T13:33:00.000+03:00

Triigi park pakub lõpmatult avastamisruumi - jagatuna kolme kinnistu vahel ei tea keegi, millal see ühtselt korda saab ja kas üldse. Padrik, mõne põlis saare ja pärnaga.

Kaev karni majapidamisest üle tee.

Allikalohk, vt. Quelle 1875. aasta kaardil. Hiljem ühendatud Mardi kraaviga. Veel praegu on elus inimesi, kes mäletavad kilomeetri kaugusel Kõue väljamäe serval asuvat hiiepajuauku - võimsa veega allikat. Karstise piirkonnana on kõik siinsed urked ühendatud.

Ja sealsamas asuv kaev - arteesia?

Kose-Kõuel renditakse välja pool mõisat

2011-10-13T15:14:00.000+03:00

Korra olen juba sel teemal peatunud aga vaatame uuesti üle, mida on võimalik Kõue valla käest rentida põhjaliku ideekavandi ja €1000 tagatisraha eest. Kaart koue.ee serverist, kus on näha pool Harmi kaitsalust parki, mis piirneb maalilise Kuivajõega, staadion ja paar hoonet.

Hoonestusest ajaloolisem on endine Harmi mõisa saun - kompaktne renoveerimist vajav kivihoone. Viimane suht algupärasel kujul säilinud majake Harmi pargis, taamal paistab vasakul peahoone, paremal abihoone, mis on osa rendile antavast varast.

Abihoone kujutab endast moodsat ja suurt kompleksi võimla (fotol Kõue-Rava vallavanem Aare Mölder 1998. aastal seda avamas), katlamaja, korraliku sisustusega suurköögi ja terve hunniku muude ruumidega, kus on asunud asutused alates lasteaiast kuni päevakskuseni.

Tõenäolise pakkumise teeb EELK Kose kogudus - äriplaani järgi hakatakse siin korraldama laagreid, kas Kuivajõel saab tulevikus ka Noa laeva sõitmas näha nagu järgmisel kevadel seilab Paunküla veehoidlal muinaslaev, saab näha - piibliaineline teemapark looduskaitsealuses Harmi pargis vajab palju lube ja asjaajamist. Mõnes mõttes on kahju, et konkursi võitja on teada - aga kas on? Kes võiksid veel hammast ihuda poole Kose-Kõue-Harmi mõisa peale? Habaja rahvaspordiklubi sobiks operaatoriks nagu rusikas silmaauku - paraku ei pruugi jätkuda inimressurssi kompleksi ülalpidamiseks, samuti ei pruugi ka võimalike teiste MTÜde arvel olla liigset €1000. Mõni Paunküla kandi turismiettevõte? Neil endil saunad-tared veehoidla juures, kus ujumisvõimalus akuutne. Kes võib olla veel pakkuja? Kel majutus-üritusturustuse kogemust, vaadake tingimused üle ja avaldage arvamust, kas on reaalne rentnikul kunagi kasumisse jõuda?

Mis saab ülejäänud Kose-Kõue-Harmi mõisapargist peahoonega? Seal tegutseb edasi kuueklassiline 30pealine kool, mida hallatakse koos lasteaiaga. Atmosfääri ja õppetingimuste osas on tegu parimatele alternatiivkoolidele ja individuaalõppekeskustele tahtmatult kandadele astuva armsa ja koduse kohaga. Koolis on ahjuküte, esimese vabariigi hõng ja nüüdsest ka ajalooarhiivis valminud ajalootahvlid, mis saavad rohkem tähelepanu tõenäoliselt 2012. aasta suvel toimuvatel mõisapäevadel.

Kõik ei ole üldsegi rahul poole mõisa rendile andmisest. Kolmkümmend aastat Harmi kooli juhtinud (praeguseks pensionil) isand Karu ei loobuks abihoonest - tuleb taas hea aeg ja Harmis õpib jälle sada õpilast, prognoosib ta. Hea, kui rentnik abihoone katuse lumest lükkab ja seda päris ää ei lammuta. Karul on olemas projekt kaheksakümnendatest, kus Harmi peahoone ette projekteeriti uut suurt koolimaja. Kogu kanti arendati tol ajal jõuliselt. Äksi meiereisse planeeriti elektrimootorite mähkimise tehast. Harmist pidi tehtama otsetee Äksi. Sellele plaanile oli vastu sovhoosi juhataja Johannes Püss, kes põllumehena ei tahtnud põllumaad asfaldi alla kaotada. Sellised lood siin Kõue-Kose-Triigi-Harmis...

Hof Kau LXXIX

2011-10-09T16:16:00.000+03:00

Pildid Kose näituselt - Renate Hunti Triigi mõisa seeria näkk tiigist, hobused, mõisa kassid ja peahoone tema kooliskäimise ajalt neljakümnendatel. Eriti soovib ta tänada Urmo Põderit, kes ehituse objektijuhina aprill 2010 - juuli 2011 talle kunagist armsat koolimaja taastutvustas.

Maalialused saekaatrist

2011-10-05T11:18:00.002+03:00

Eile avas Kosel maalinäituse Kõue külas Niiselepal kasvanud Renate Hunt.

Õlimaalid on tehtud Tade saekaatrist saadud laudadele, mille faktuuriks tugevad mootorsae lati otsa jäljed. Põhiline kompositsioon ongi nende joonte najale üles ehitatud.

Põhiliselt metsikud lained aga ka ilmastikunähtused on sündinid agoonilisest saepiinamisest.

Näitus on avatud Kose Päevakeskuses kuni vaatajaid jagub, Kose vallavalitsuse esindaja soovil toob ta oma Koseteemalised tööd järgmine kord välja 2012 veebruaris Orus, kus toimuvad Kose valla 20. juubeli pidustused.

Rendi omale abihoone mõisapargis

2011-10-04T10:17:00.002+03:00

Harmi kooli katastriüksuse osa kasutamise ideekonkursi väljakuulutamine

Kõue Vallavalitsus kuulutas välja Harmi kooli kõrvalhoonete selle aluse maa kasutamise ideekonkursi.

Ideekonkursiga tulemusel renditakse välja osa Harmi kooli katastriüksusest (36301:001:0280). Nimetatud katastriüksuse osal asuvad abihoone (ehr kood 116041280), ladu (ehr kood 116041281), kuur (ehr kood 116041282), staadion (ehr kood 220276477), puurkaev (ehr kood 220412733) ja kanalisatsiooni kogumismahutid (ehr kood 220412734), nähtav lisas 3.

Konkursil osalemiseks peab esitama ideekavandi, mis sisaldab lühiülevaadet ideest, lihtkirjalikust kinnitustest ja tagatisraha maksmist tõendavast dokumendist:

missioon;
ülesanded eesmärgi täitmiseks;
sihtgrupid;
teenuse osutamise kohad;
partnerid;
idee uudsus / erilisus;
taust;
tegevuse alustamist takistavad tegurid/esimesed sammud, mis oleks vaja teha (materiaalsed ja mitte-materiaalsed);
investeeringud lisaväärtuse loomiseks;
esmased käibevahendid;
riskid ja nende maandamine;
idee elluviimiseks vajalik personal ajaliselt 3 aasta perspektiivis;
sisseostetavad teenused;
kulude prognoos;
investeeringute ajakava;
kinnitus, et pakkuja realiseerib oma idee pärast ideekonkursi võitmist. Juhul, kui pakkuja loobub idee realiseerimisest, ei tagastata talle tagatisraha 1000 €;
kinnitus, et nõustub renditingimustega (rendilepingu tingimused on käesoleva korralduse lisa nr 1);
tagatisraha maksmist tõendav dokument.

vaata pikemalt siit.

No kes võiks sellisele asjale õla alla panna? Samas, koht on ilus. Väike mõisapark vastu Kuivajõge.

Hof Kau LXXVIII

2011-10-02T14:01:00.002+03:00

Tänases postituses vaatame, kuidas sobib peahoone esimese korruse sisekujundus algse krohvikaaridga, mis on koostatud sõltumatu vaatleja poolt 2005.-2008. aasta sisekujunduse fotode baasil. Tol ajal avanesid siseseintel sajandid kogu spektrumis - kõige all tuhmid lubivärvikihid, kõige all päris söestund ja tumedad, edasi palju heledaid, siis kirjud, pealmiseks nõukaaegsed läikivad õlivärvid, mis tolleks ajaks juba üpris maha koorunud olid.

Ruumid, mis praeguseks üllatuslikult kõige efektiivsemini lahendatud on, on trepikojad - algse peatrepi ruumis oli heledatel seintel aksendina leida erepunaseid värvijäänukeid - see kombinatsioon on kandunud praeguste treppide piiretele - hele tahveldus ja seinad, erkpunased käsipuud ja tahvelduse randid. Lihtne, julge ja imeilus.

Kotzebue tiib kogu spektris on heaks värvikaardiks hoone teistes ruumides - praegune Kotzebue saal on saanud otsese mõjutusena kontrastse pruuni-oranzika kassettlae, mille toonid on kopitud kunagisest Triigi algkooli õpetajate toa kihistustest.

See mitmekümnekihiline krohv on keskaegsest osast, fuajee ehk esimese saali tahveldus on vaadeldav antud vävide derrivaadina - murtud sinised ja punased toonid. Ülijulge ja väga väljapeetud lahendus, üks meeldejäävamaid praeguses hoones. Mitte keskmisele maitselagedale tegelasele.

Kui midagi tuleks ümber teha, võiks see olla maaligutega ruumide (saal ja parunessi tuba) oranzid-pruunid liigagi intensiivsed seinad. Lahendusena pakun välja paari tooni võrra heledamaks lasuurimist tundliku pintsliga. Sellised toonid on krohvikaardil olemas. Miks mitte muidugi ka pregused tumedad intensiivsed toonid, domineerivate heledate vastukaaluks.

Saal enne 2010. Kas praegune lahendus peaks olema heledam nagu siis? Õnneks on praeguses lahenduses hoitud kas mõningaid üksikuid tumedaid või intensiiseid või siis väga heledaid toone, tavapärasest keskteest on suudetud hoiduda.

Hof Kau LXXVII

2011-09-25T11:33:00.000+03:00

Fotodel Triigi naabermõisa-algkooli kolmanda klassi õpilase poolt kokku pandud Triigi mõisa peahoone makett kujutamaks hoonet aastatel 1836-2010 aprill.

Tegelikult on tegu 1974-2010 aegse mudeliga, 1974. aastal kukkus sisse Triigi kooli kasutatava tiiva konsoolkatuse korsten. Suht uskumatu tundub praeguseks ajaloohõlma lammutatud Kotzebue-aegne tiibhoone. Kas tõesti said tellised ja ramm otsa et sellele tiivale jäi lauge ja teist korrust välistav katus?

Veranda võib olla ka hilisem, kui 1836. Andmed puuduvad.

Barokne osa. Siin sai vahetatud mitu sarika alumist poolt kuna katus sadas läbi eelmise sajandi seitsmekümnendatest selle sajandi esimese kümnendi lõpuni välja arvatud vahepealne periood, kus tõrvapapp ja lisa eterniidikiht vett kinni hoidsid.

Barokse osa katus on dateeritud 1800 keskpaik-lõpp. Kas ka korstnapüks? See praegust parunessi toa ahju ja teise korruse saali kaminat teeniv püks on ehitatud kasutatud tellistest - näha on tahma- ja nõemustriseid külgi. Need on siinsamas Oraveskil põletatud tellised. Mida vanemad, seda kauem vastu peavad.

Kas Rõõsal võis asuda muinaslinnus?

2011-09-20T10:48:00.000+03:00

Vestlus Valdo Praustiga

Valdo: tere
oled kuuldel?
mida Sa tead Rõõsa mäel olevast peopidamiskohast?
maastik on kangesti muinaslinnuse moodi

me: ???
mine sa tea

Valdo: oled käinud?
st kas tead, millest jutt on?

me: aiman vist teavat kohe järve äärest yles

Valdo: jah
ja mitte matkarajale, vaid paremale
matkarajale (järvedele) minev tee läheb päris külje alt läbi
muidu ma poleks osanud otsidagi

me: no see oleks pommuudis kyll

Valdo: muide... see vana paunküla mägimaantee
mis sealt mustlaslaagri platsilt metsakonna taga
läheb pärandkultuuri kaardi järgi kõrtsimäe taluni
selle Rõõsa poolne ots tuli laugjalt praegusele teele
Seljamäe karjääri tagant
läbi sealse mäe
sissekaeved on mõlemal pool selgelt näha
ilmselgelt väga ammu hüljatud (ca 1700-1750 oletan)
usun, et see haru toimis enne Rõõsa põllulapi praegusele kujule viimist

me: väga põnev, vaja ise uurima minna

Valdo: ootame kuni lehed maha tulevad
tulen ka
ma ei näinud kõike
VÄGA risus ja võsas on
reljeefikaardi põhjal hakkasin oletama, et mõned pinnavormid pole looduslikud
ma ei oleks udu-umbes osanud otaida

me: reljeefikas on jah yx parim asi, mis viimasel ajal juhtund

Valdo: on

Kaart Tallinna Linnaarhiivi Hagemeistrite fondi kaardipakist.

Hof Kau LXXVI

2011-09-18T21:36:00.000+03:00

Tanel Verki foto aastast 2008 või äkki 1908? Vaata tema Flickeri kontot.

Maakondadevahelise koostöö puudumisest (Aela-Saueaugu teest)

2011-09-15T09:36:00.000+03:00

See oli üle-eelmine talv, kui kirusin Väätsa vallavalitsust, sest eskordituna lumesaha ja Kõue abivallavanema saatel läbi Aela valla piirini leidsin Saueaugu teeotsa lahtilükkamata olevat (nii püsis see nädalaid). Vaid mõned hulljulged suutsid ennast Järvamaale läbi pressida, kinni oli tükk aega ka Vahastusse viiv tee. Tol korral pakkusin Kõue valla tunnuslauseks "Ela Nagu Kotis" ehk lõunapoole reisimiseks tuli teha paarikümnekilomeetrine ring.

Nüüdseks on olukord vastupidine. Kesk-eesti ääremaa - Järvamaa Väätsa vald on rajanud Harjumaa piirini uhke tee - peene killustikuga lumelükkamisruumiga, mahasõidukohtade, parklate, kahe veevõtukohaga tee mittekuhugi või siis ülikaunisse Taga-Aelasse.

Algab Kõue vald.

Ja edasi lähme juba tuntud lehma raa´d pidi, malts kasvab kahelt poolt üle tee kokku, kui keegi vastu sõidab tuleb bambusse keerata. Selline eksootiline tee, mida isegi Väätsast tasub vaatama tulla.

Hof Kau LXXV

2011-09-11T11:52:00.002+03:00

See talv tuleb Triigil teisiti. Ausaltöeldes mul on villand külajuttudest, et Triigil avatakse peatselt ülisalajane ohvitseide koolituskeskus. Aga mine sa tea, ehk on ka ohvitseridel sinna asja. Minu käest on viimase poole aasta jooksul palju küsitud, miks ma ei ole avaldanud Triigi mõisa uuemaid interjööri vaateid. Ühe avaldan, tegelikult on põhjus selles, et peahoone on seest liiga ilus, Aet Maasiku poolt koostatud mõisa peahoone sisekujundusprojekt pälvis 2010 aastal koguni Muinaskaitse auhinna. Aga lugege ise edasi Triigi mõisa ametlikult kodulehelt.

Suvi Paunkülas (Triigis, Kõuel, Lindjärvel, Kalmul, Kiruveres, Raaval, Rahkjärvel)

2011-09-04T02:55:00.000+03:00

Suvi Paunkülas lõppes eilse kodukandipäevaga - esitleti ajalooraamatut, mängiti kammermuusikat ja laulis Kuivajõe Meeskoor, uudiskünnise ületas vaid ehk Austvegr seltsi eestvedaja Katti ettekanne teemadel "Mis on muinas?" ja nägemus Paunküla veehoidla tulevikust, mis oleks muinasveesõidukite päralt. Paunküla on kandina oma identiteedi otsingutel, allakirjutajal õnnestus juulikuist kallasrada vältida kõigi grillide, prügikottide ja punasekspõlenud vedelevate keredega. Kiruvere Muinaslaager on töötanud viis suve, peamiselt urbaniseerunud muinashuvilised on saanud oma kesksuvise doosi Lätti mägesid ja veidi veehoidlat, külastajakeskne see üritus pole ammugi enam ja aastaringne muinasasustus on jäänud muinashuviliste palgatöö-pärisorjuse tõttu vaid unistuseks.

Paunküla veehoidla Kesk-eesti merena pärandlootsikute reidiks peidab endas mitu õnnestunud ideed - muinas kui paratamatu euroliidu ülivaese ääreala korilus-ellujäämise elulaadina on murdmas ennast peavoolu. See segada imekauni veehoidlaga äärest-ääreni, majanduslikult muinaslaevade atraktiivsus, mis suudaks ka laevade operaatoreid ideaalis ära elatada. Esimene paadike peaks veehoidlale jõudma juba järgmisel suvel.

Paunküla kandi nagu ülejäänud Kõue-Triigi puhul on tegu juba iseenesest muistse kohaga. Silmsi-Rava teelõik alates muinasajast Valdo Prausti nädal aega tagasi esitletud slaidil on tänapäevani läbitav - sügiseti käib siin adra ja ratta võistlus - küntakse üles aga sõidetakse samas jälle sisse, nii juba üle 800 aasta.

Paunküla kant pole sotsiaalselt muidugi enam see kui 1975. aastal kui kool suleti - siin käidi nii Mustlast kui Võõbust, viimastest kohtadest edasi Paide poole polnud tee hästi läbitav, Ardus aga töötas vaid algkool. Nendel viinavabriku riismetel kerkib Paunküla seltsi kiigeplats ja varjualune, analoogne on ehitatud Korteni maja mantelkorstna peale konserveerimaks muistist.

Paunküla suvi lõppes eilse kodukandipävaga algas aga maikuus "Teeme head" üritusega, millel juba teine eluaasta. Oluline sündmus kohalikele koolidele - tegevusi pinnaltpäästmisest, elustamisest, demineerijatest, sukeldujatest, politseist, tsiklimeestest jne., jne.

Väga põnev ja vajalik üritus - toob sotsiaalse mõõtme Paunküla puhkekeskuses pakutavasse. Tuleval aastal sooviks vaid vaiksemat tümakat tegevuste taustaks, muidu 5+, eriti meeldis õpilastele "söökla nagu vangilaagris".

Näeme Paunkülas suvel 2012!

Hof Kau LXXIV

2011-09-03T18:14:00.004+03:00

Mõis kaugemal kui küla

Johannes Krassi jälgi otsimas - Kose Kihelkonnamuuseumis

2011-08-30T20:29:00.001+03:00

Eesti fotograafide biograafiline andmebaas väidab Krassi fotokogusid olevat Harjumaa ja Kose muuseumites. Kuna viimases neid ikkagi pole, lappasin läbi seal leiduvad irdfotod. Tundub, et Kose Kihelkonnamuuseumisse deponeeritud tundmatud fotod on kratitud kokku mitmest kogust, Kõue-Kose kandi kogudes leiduvate tavapäraste Järvamaa piltide seas oli ka Toris-Vändras valminuid:

Verso:

Verso:

Jälle tuleb appi Eest fotograafide andmebaas.

Jakob Livenströmi piltidel on nähtud ennegi Kõue rahvast.

Alumine foto on juba veidi Joh. Krassi kompaga aga ka lõpmatute teiste vanade fotode moodi. Kes on pildil ja mis hoone on ülemisel fotol?

Kopeerisin mõned iseloomulikuma arhitektuuriga fotod, ehk tuvastab keegi midagi. Järgnevad võivad olla Vändra-Tori seeriast:

Verso:

Hof Kau LXXIII

2011-08-28T17:03:00.001+03:00

Aksel Orasi räägib Kose Kihelkonnapäevadel, Rava küla raamatuesitlusel

Kotzebue pruudist
Zweigist kes ei kandndnud oma vanemate nime

Ravila Mantoeffeli sohilaps

Otto Rjurik Nikolai Kotzebuest, kes oli Triigi mõisa pärija

See oli külade kruntimise, maade müümise ja sehkenduste aeg

Tallinna Linnaarhiivi materjalide uurimisest

Triigi mõisal on vedanud - 1906. aastal mõisa omandanud Hagemeistrite kogu on säilinud.

Kotzebue nimest, ristimisest

Miks Triigi mõisa ei põletatud 1905

Maamõõtja Eichenfeldist - Tammeväli, Eestimaa mees kes mõõdistesse oskas ära peita nüansse rahvapärimustest alates põhjasõjast

Kullikõrve rännak, homme 24.08.2011

2011-08-23T16:13:00.001+03:00

ahhoi Metsalembesed!
palju vett on merre (ojadesse, jõgedesse ja ka järvedesse) voolanud,
kui me viimati suhtlesime. käes on taaskord hetk üle vaadata oma
matkavõimalused. nimelt siis jälle on kätte jõudnud sobiv hek kutsuda
teid erakordsele rännakule, avastamaks Kõue vallas (ehk siis Kõuemaal)
asuvaid Kullikõrve avarusi ja ürgsematest ürgseid metsaaluseid.
rõhuasetus on peale ürgse metsaga tutvumisel ja temaga sinasõbraks
saamisel ka seenekorjamisel (korilus etendas ju olulist osa ka meie
esivanemate elukorralduses).
Kullikõrve on ürgne ja metsik koht Aela külast ida poole ja see paik
on lõikamas oma mägiseid massiive Pususoo ja Nairemäe raba vahele.
sealne ümbruskond on soosaarterikas, mis ka enamuses suht mägised.
meile jääks selleks korraks tutvumine Kullikõrvega.
Kullikõrve nimi on väga tähendusrikas... muinaskeeleliselt tähendab
see ju paika, kus ürgselt pidid elama ainult kullid, või elas seal
hoopis üksainus Suur Kull (kuna koha nimi on Kullikõrve siis siin on
ikkagi ilmne vihje üksikule kullile)... võib olla elas ta seal koguni
Kõuevana enda valvsa kaitse ja hoole all (kuidas muidu on võimalik
seletada, et kohale on selline nimi kinnistunud... kui ta oleks seal
elanud lühemat aega siis poleks keegi teda ilmselt mäletanud), kes
teda alatasa hoidis ja seeläbi kinnistus ka sellele paigale
ümbruskonna inimeste poolt antuna ajapikku selline saladuslik
kohanimi?!? selle legendi mõtlesin ma muidugi ise välja, samas, mitte
miski siin ei räägi sellele vastu... pigem just vastupidi, Kullikõrve
nimeline kohanimi kinnitab seda veelgi. ja kui temaga (selle Suure
Kulliga) midagi juhtunud pole, siis ehk elab ta seal praeguseni.
seega, lähme ja vaatame üle kuidas asjalood hetkeseisuga on.

marsruudi oletatavaks pikkuseks on 5 km.

kes on käsi, andku märku hiljemalt täna kella 21.00-ks.

head.

Soolemb*
- kits kile laia metsa
üle mere marja otsa -

*Soolemb on Aela reisijuhist tuttav autor.

Hof Kau LXXII

2011-08-21T20:33:00.001+03:00

20. augustil toimunud Aela külapäeval meenutasid Triigi kooli kasvandikud koolijuhataja Georg Bergertit, kui keskset kuju Kõue haridus-kultuurielus.

Järgneb katkend Triigi kooli kroonikaraamatust:

Jätkatud kirjutamisega juuli kuu 1957.

Mina, Kõue kooli endine juhataja, direktor ja õpetaja Georg Jüri p. Bergert, nüüd pensionär, teen koolis leiduvate päevaraamatute, õppenõukogu protokolliraamatute, kooli hoolekogu ja lastevanemate komitee protokolliraamatute ja kirjakaustade järgi kooli kroonikasse tagantjärgi järgneva sissekande, mis hõlmab ajajärku 1940. aasta sügisest kuni 1956. aasta sügiseni, s. o. kuni minu ametist lahkumiseni Kõue koolist.

1940 / 41 õppeaasta.

Kool töötab 6-e klassilisena ja 3-e komplektilisena. Õppejõududeks on
1.) Aksel Ergma—koolijuhataja; 2.) Aina Ergma—I õpetajaks;
3.) Eugen Kriis—II õpetajaks. Õpetaja Kriis on lahkunud seoses mobilisatsiooniga 1941. a. juunis. Kuuldavasti olevat sõjakeerises surma saanud kusagil Rapla lähistel.

Kohalike elanike Eduard Männi ja Marie Robase (kooliteenija) j. t. seletuste ja tõenduste järgi on Suure Isamaasõja ajal 1941. a. 12 augustikuu päeval saksa fašistliku armee pealetungi lahingute ajal Kõue kooli mõlemad majad maha põlenud pommitamise tagajärjel, kusjuures hukkus kogu kooli inventar, kuna rakendusraamatutest on säilinud ainult kooli kroonikaraamat.

Kõrvalhooned—aidad, laudad, puukuur on tulekahjust järgi jäänud. Maha on põlenud tol korral ka lähedal asunud „Põltsama” talu elumaja, mis süttis koolimajade tulekahjust. Koolimajad olid ehitatud, nagu nähtub samast kroonika raamatust, suurem 1904—1906 ja väiksem 1927—1928. aastatel. Tulekahju ja majade süttimine on tekkinud saksa patarei pommitamise läbi, kusagilt Ardu küla kandist. Koolimajas ja selle läheduses on viibinud Nõukogude Armee sõjaväelasi ja kellest see koolimaja pommitamine olevat saanudki põhjuse. Selle pommitamise juures on surma saanud üks Nõukogude Armee sõdur ja üks hobune koolimaja juures.

Samal 1941. a. sügisel saab kool ruumid Triigi mõisa härrastemajas, mis kuulub Juhan Nigulile. Klassiruumid ja internaadiruumid on mõisa suures majas, koolijuhataja korter vallamajas, seal on korteris ka õpetaja Aina Ergma, juhataja abikaasa. Üks õpetaja korter asub endises Triigi mõisa valitseja majas (hiljem oli metsniku maja).

Vajalik mööbel koolile saadakse teistest Harjumaa ja Tallinna koolidest annetusena. Harjumaa Koolivalitsus annetab koolile oma õppevahendite tagavara komplekti. Nii on kool varustatud mööbliga ja õppevahenditega juba samal sügisel pärast põlemist. Raamatukogu saadakse esialgu ka annetuse teel Kadja küla noorteringilt. See kogu on väga väikene (130 raamatut).

Koolijuhataja Aksel Ergma tundes ja kartes raskusi koolimaja põlemise tagajärjel tekkinud olukorrast Kõuel jätab oma kooli maha ja otsib omale uue koolijuhataja koha Harmi koolis, mis asub küll samas Kõue vallas.
Jääb aga siiski kaheks õppeaastaks Kõuele edasi pärast põlemist.

Saksa okupatsiooniaeg.

1941/42. õppeaasta.

Kool töötab Triigi mõisas 6-e klassilisena ja 3-e komplektilisena, algkoolina.

Koolis tarvitada olevad ruumid ei suuda mahutada kooli kõiki õpilasi ja osa õpilasi õpib Harmi koolis: Vaike Reemi, Juta Heinola, Meinhard Värk, Aksel Orasi, Alfred Kaadu, Elmar Pikkel, Uno Kõusaar, Virve Vahemäe, Silvi Vahemäe, Helvi Männisalu, Endel Männisalu, Vaike Kaskla, Evald Kaskla.

Koolijuhatajal on endiselt kasutada koolitalu, millel põllumaad on 6 ha.

1942/43 õppeaasta.

Endiselt koolijuhatajaks on Aksel Ergma, õpetajaks Aina Ergma ja uueks õpetajaks Raissa Alev. 1943. a. jaanuarist lahkub õpetaja Aina Ergma. Asemele tuleb Helja Eller. Õpilaste arv koolis 99 õpilast. Võrreldes eelmise õppeaastaga, õppeainetes muudatusi ei ole samuti kooli klasside ja komplektide arvus. Klassid on ühendatud I + II kl.; III + IV kl.; V + VI kl. Ka III veerandi lõpul õppenõukogu koosolekul on hinnatud õpilaste teadmisi, käitumist ja hoolsust.

1943/44 õppeaasta.

Eesti Haridusdirektooriumi haridusosakonna otsusega viiakse Kõue algkooli juhataja Aksel Ergma Harmi algkooli juhatajaks, arvates 1. augustist 1943. a. ja Tuhala algkooli juhataja Georg Bergert tuuakse Kõue algkooli juhatajaks. Bergert on pärit Kõue vallast, omal ajal Kõue kooli (sel ajal 2. kl. Aleksandri Ministeeriumikooli) lõpetanud. Varem 1918. a. olnud juba määratud Kõue kooli juhatajaks, kuid 1918. a. saksa okupatsiooni puhul ei asunud ametikohale. Seega õppejõududeks on: 1.) Georg Bergert—uue koolijuhatajana; 2.) Raissa Alev—õpetajana ja 3.) Virve Lahesalu—uue õpetajana.

Korteriks saab uus koolijuhataja vallavanema sobitusel Karni talu elumaja, mis on olnud politsei-konstaabli valduses. Õpetajad Alev ja Lahesalu on ühises korteris metsnikumajas (endine mõisavalitseja maja) Olukord seepoolest on paranenud, et õpetajad on nüüd kõik koolimaja juures.

Üldine tundide arv koolis 86 tundi. Õppetöö algab 18. oktoobril ja õpilasi koolis on 98. Sõjaolukorra tõttu lõpetatakse õppetöö koolis enneaegselt 25. märtsil.

Suureks saavutuseks õppevahendite baasi suurendamise alal tuleb pidada koolile kallihinnalise Bechstein klaveri muretsemist. Klaver ostetakse kellegilt Keila kaupmehelt. Raha klaveri ostuks kogutakse korjanduslehtedega kooli ringkonna külades ja kasutatakse klaveri ostuks 3. normiks ettenähtud siga. Klaver on ostetud 15 000 saksa margaga.

Septembri kuus lõpeb ka saksa okupatsioon, mis on kestnud kolm aastat.

Nõukogude võimu aeg.

1944/45 õppeaasta.

Nõukogude Armee võidukal pealetungil septembri kuul lahkuvad saksa fašistlikud okupandid ja Nõukogude võim taastub.

6-e klassiline Kõue algkool nimetatakse ümber Kõue Mittetäielikuks Keskkooliks, milles avati klassid I—VI-ni ja komplekteeriti I + II kl., III + IV kl. ja V + VI kl. Klassid I kuni IV moodustavad algkooli.
Harjumaa TSN TK Haridusosakonna ettepanekul määratakse ENSV Haridusministeeriumi poolt Kõue Mittetäieliku Keskkooli õppejõududeks:
1.) Bergert Georg—direktoriks 2.) Jürima Harry—õpetajaks
3.) Jürima Hilda –õpetajaks ja 4.) Kaljund Balmeriine—õpetajaks
Koolis õpetatakse eesti keelt, vene keelt ja saksa keelt, matemaatikat, loodusteadust, maateadust, ajalugu, laulmist, joonistamist, kehalist kasvatust, tööõpetust ja kirjatehnikat. Klassi nimekirjas on õpilasi 100, koolis käib 90.

Sõja olukorra tõttu algab õppetöö alles 13. novembril ja lõpeb 19. mail. 21. maist kuni 26. maini toimuvad eksamid põhiainetes IV—VI klasside õpilastele. Kuna koolis puudus käesoleval õppeaastal VII klass, siis kooli lõputunnistusi välja ei anta.

Kooli nõukogude kooliks ümbermuutmisega on koolidirektoril rohkesti organiseerimistööd kooli õpetajaskonnas ja õpilaskonnas. Suuremal hulgal tuleb läbi viia õppenõukogu koosolekuid, kus tutvunetakse haridusorganite korraldustega ning instruktsioonidega.

Õpilastest organiseeritakse kooli I pioneeriorganisatsioon, samuti spordi kollektiiv.
Õpetajad on organiseeritud kvalifikatsiooni tõstmiseks metoodilisse ringi. Ringi moodustavad Harmi, Kõue Ardu ja Paunküla koolide õpetajad.

Õpilased on nakatunud vanemate hulgas levinud meeleoludest. See väljendub õpilaste esinemistes ja käitumistes. Rebivad maha seintelt dekoratsioone ja loosungeid. Direktori käsk-otsusega alandatakse käitumine Värk Meinhardil, Männisalu Endelil, Männisalu Leol, Kuldma Ernil, Niinemets Väinol seoses loosungite rebimisega, Kalle Uustalul tabelite rebimisega.

Suveks organiseeritakse ravitaimede korjamine. Talvel korjati männiseemneid.

Õpetajate hariduse tõstmiseks poliitikas seatakse sisse ja viiakse läbi igas kuus üks poliitreferaat-öhtu, kus esinevad õppejõud järgemööda referaatidega. Õppenõukogu koosolekuteks on referaadid Bergertil—ajaloo metoodikast, Harry Jürimal—maateaduse metoodikast ja B. Kaljundil—pioneeride orgi kasvatusküsimusi.

Kuna I veerandil koolitöö seisis, siis hindeid loomulikult õpilastele välja panna ei saadud ja II veerandi aasta anti hinded 20 veebruaril 1945.

Eesti kirjanikest keelatakse Atson, Mälk, Under, Visnapuu, Gailit, Luts, Hindrei. Nende teoseid ei õpita ega laenutata.

Koolimaja ruume kasutatakse ka Kõue rahvamajaks. Koolidirektor Bergert on ka ühtlasi kohakaasluse alusel rahvamaja juhatajaks. Isetegevusringidest tegutsevad näitering A. Valdma juhatusel, naiskoor õpetaja H. Jürima juhatusel. Peale selle on olemas ka väike keelpillide ansambel.

Kõue laulukoor naiskoorina õpetaja Hilda Jürima juhatamisel võtab osa 1946. a. vabariiklikust laulupäevast Tallinnas, üldlaulupeost Arukülas, segakoorina 1948. a. Harjumaa laulupäevast Kohilas Harmi õpetaja A. Saarniit’i juhatamisel ja Kose rajooni laulupäevast Kosel g. Bergerti juhatamisel.

Tundide andmine koolis II poolaastal käib tööplaanide järgi, mis on koostatud aineõpetajate poolt, läbiarutatud õppenõukogus ja kinnitatud direktori poolt.

Õpilastele on välja antud õpilaspiletid, mis sisaldavad õpilasreeglid.
Kooli juures on internaat ja internaadi juhatajaks õpetaja Harry Jürima.

järgneb...

Hof Kau LXXI

2011-08-14T10:47:00.000+03:00

Hof Kau LXX

2011-08-06T20:48:00.003+03:00

Triigi mõisa veranda juures neljakümnendatel, taamal kelder. Võimsa Maalema (Aela) talu peretütar Vilma perega on kolinud kõledasse ja koledasse, halvasti sooja pidavasse Triigi mõisa, mis on ostetud kindral Karl-Johann Lauritsalt. Peahoones elab veel perekond Mänd, tiibhoonesse on äsja kolinud Kõue-Triigi kool, peale algse koolimaja hävimist sõjas. Vilma saadeti hiljem turbarappa tööle (rämpsrahvast kolhoosi ei võetud), kool töötas mõisas 1975. aastani. Sellest ajast on Triigi mõis seisnud põhiliselt tühjana.

Ruhnu hülgeküti eluhoone

2011-08-03T09:58:00.004+03:00

Isolatsioonis kujunes Ruhnul omamoodi arhitektuur, taolisi hülgeküti elamisi oli kunagi kogu saar täis, nüüd säilinud vaid üks kompleks, siin vaatluse all suurim elu- ja majandushoone, aidad ja laudad asusid eraldi.

Katusekonstruktsioonis penne ei tuntud, ka naelu mitte, kõik käis puupunnidega.

Ka uksehinged on puust.

Suitsuluugil küll rauast hing. Köök e. forstu, kuhu ahjud oma suitsu ajasid. Suitsu sai välja lasta luukidest uksel või katuseküüru harja pealt august, kust selleks ajaks hülgenahk pealt maha visati.

Algselt oli keskne küür veel võimsam, hoone pikkus üle 50 m.

Hof Kau LXIX

2011-07-31T18:54:00.003+03:00

Premiere of the new oil painting with Hof Kau main buildings lime coloured southwestern wall and terrace by artist J. Soomets. Painting was released at Kau manor days in hof neu-Harm, 30.07.2011.

Laastumasin

2011-07-26T08:32:00.003+03:00

Nähtud Võtikmetsas - nagu juuresolevast videost näha, kogunes palju laastmasina spetsialiste - peremees sai paarsada ettepanekut, kuidas masinat tuunida.

Hof Kau LXVIII

2011-07-23T20:24:00.004+03:00

Renate Hunt, Triigi kooli kasvandik Koselt oli hädas mõisa peahoone kujutamisega - renoveerimisaegse foto pealt maalides oli ta tellinguid aknaruutudeks pidanud.

Näitasin talle, kuidas õige on.

Mõlemat õlimaali Triigi mõisast on võimalik imetleda 30. juulil Harmi mõisas.

Tallinn Baroque

2011-07-22T08:46:00.002+03:00

Selle suve meeldejäävaim muusikasündumus kõue kandis oli Tallinn Baroque, esines Harmi mõisas 9. juulil.

Kohustuslik Kõue kandi kirjandus

2011-07-19T11:06:00.003+03:00

Aela-Malema küla sajanditagustest inimestest ja olustikust on säilinud mitmed hea kvaliteedi ja kompositsiooniga fotod, autoriks Saarnakõrve mees Johannes Krais (Krass). Ülal fotodel Kingu Jaan ja Johannes Palm, viimane poseerib alati raamatuga. Aela oli isoleeritud küla nagu Saarnakõrvegi, elanikud käisid omavahel läbi mitme otsetee kaudu, nii Krassi kui Palmi lapsepõlv oli sarnane - karjakuna üliviletsates oludes kujunesid neist välja fotograaf ja kirjamees, ka elu teised pooled on võrreldavad - pagulased oma rahva keskel, ülitüüpiline ilming tänapäevalgi.

Kust ma nende elulugu tean? Alati rõõmustan, kui leian Kõue valla vaimse raudvara Sirje Saulepi raamatud "Killukesi käidud teedelt" (2005), "Noppeid tallatud radadelt" (2007) ja "Meenutusi möödunud päevadest" (2008). Teosed keskenduvad Kõue kandis elanud inimeste elulugudele, nende elukirjad- ja jooned tutvustavad palju kohalikku iseloomulikku olustikku ja annavad palju triviaalseid taustateadmisi.

Parimad palad raamatute lõikes:

KKT (2005):

Ojasoo mõisas sündinud pillimeister August Kristal.

Aela mees Johannes Palm kes vajab tulevikus pikemat biograafiat, tegu Kõue kandi oma "Uku Masinguga", multitalent , Kirjandusmuuseumis olemas tema "Elulugu, mis kedagi ei huvita."

NTR (2007):

Johannes Krass, fotograaf.

Peeter Tõnus, Rava külast Stockholmi juhtivaks väliseestlaseks, Kõue Rahva Maja toetaja, praeguseks manalamees.

MMP (2008):

Tõnu Võimula, raskejõustiklane ja rahvaluulekoguja.

Tõnu Talbak, Ardu koolmeister.

Selles kogumikus on ka tänapäevased tipptegijad Kalvi Voolaid ja Jaan Künnap.

Nimetasin vaid murdosa inimestest, kellest triloogias lugeda on. Lisaks mitmed luuletajad, kirjanikud, pankurid- ja võimurid, valla- ja koolitegelased, kohalikud kolhoosi-sovhoosiaja helgemad pead. Head lugemist!

Hof Kau LXVII

2011-07-17T15:11:00.004+03:00

Kruzenshtern´s (Барк Крузенштерн) visit to Tallinn harbour marks a renaissance of Baltic-German cultural heritage, the voyage happened at August Kotzebue´s 250th anniversary. 205 years ago Adam Johann Krusenstern and Otto Kotzebue sailed around the world as first (baltic-)russians.

Kiruvere Muinaslaager - season V

2011-07-13T19:38:00.002+03:00

It is the fifth year the estonians have sat on the wooden throne. Who sits on the throne commands Kiruvere and rest of the realm.

But things can go bad soon... latgals have batteled bloody against estonians to get the throne, catholic southern lietuvan tribe gathered army and trained them in their homeland, maybe they are arriving next year and show no mercy...

Vikings are doing their sudden attacks from water...

And it is even worse - primitive tribes from Ardu are destroying Kiruvere at nights.

It is peace for now but it can not be forever... see you in Kiruvere ancient camp 2012!

Nädalavahetuse muusika

2011-07-11T10:56:00.004+03:00

Olgu tervitatud Õllesummeri nädalavahetus, tänu millele lahkus pealinnast palju häid esinejaid ja publikut.

Reede, Paide Paepäevad.

Laupäev, hof New-Harm.

Pühapäev, hof New-Harm.

Hof Kau LXVI

2011-07-10T20:09:00.003+03:00

10.07.2011 - Premiere of artist J. Soomets oil painting inspired from the new looks of Hof Kau main building. Event happened in hof Neu-Harm, Kosch Kirschpiel, Harrien, Estland.

Aela - Malema

2011-07-05T22:36:00.005+03:00

Juhan Krabbi kes tuli Malemale koduväiks elas 96-aastaseks, tema lapselaps Vilma Nigulilt sain mõned Johannes Krassi tehtud fotod elust Aelas.

Aukemäe saun - vihmaga ei saanud katust parandada, kuival ajal polnud põhjust.

Taga vasakult: Kingu Jaan, Maalemäe väimees Luugi Jaan, -, Saarevälja Miina, Miina õde, Luugi Roosi, Kõrtsu perenaine. Istuvad: Johannes Palm, tema vennalapsed, Vilma ema Miili, ees Ülevainu Anton, Gustav Krabbi, Johannes Palmi vennapoeg.

Johannes Palm, Saareväljalt sirgunud mees.

Malemäe teenija Laari Mann.

Habaja sovhoos

2011-07-04T12:38:00.006+03:00

Harmi kooli kauaaegne matemaatikaõpetaja kutsuti 79. aastal Habaja sovhoosi juhataja vaibale.

Jüri Kõrda käsk oli ühene: "Käi läbi terve sovhoos ja pildista üles kõik jäädvustamist vääriv!"

Arvo sai kasutusse auto koos juhiga.

Kõigepealt käime poest läbi.

Põnevaim on töökojas, eriti põnev, kui linttraktor on molekulideks lammutatud.

Enamus juppe tuleb ise sepistada. A sel pildil on ju...

Või tuli hoovi pealt midagi kokku ratsida.

Habaja sovhoos vajas lukkseppi, traktoriste, farmimehhaanikuid, elektrimontööre, keevitajaid, lüpsjaid, karjakuid, seatalitajaid, põllutöölisi. Mis tööd praeguses külanõukogus pakutakse?

Need kaadrid ja paljud teised on vaadatavad Harmi kooli ajalootoas, avatud jälle 9. ja 10. juulil, kella kümnest kuueni. Astuge läbi!

Hof Kau LXV

2011-07-03T09:51:00.004+03:00

Tõenäoliselt viimane säilinud Triigi kooli lauaplaat (kasutusel). Triigi kooli kokkutulekut sel hooajal ei toimu, selle eest on naabermõisas Harmis palju üritusi, järgmised juba 9.-10. juulil. Näeme Harmis!

Tell me a Runo

2011-06-30T14:59:00.002+03:00

Hof Kau LXIV - dorf Rawa

2011-06-25T09:40:00.010+03:00

„Revisorische Beschreibung der Bauerländereinen des Gutes Kau im Jahre 1859”

"Beschreibung Lostreiber Ansiedelungen und Länder bei Rawa 1873."

„Revisorische Beschreibung und Berechnung von dem Dorfe Rawa in Kau 1873”.

"Beilagezum Taxations-Protokoll des Gutes Kau Hafsland 1875."

"Revisorische Beschreibung und Berechnung des Hofslandes von dem Gute Kau 1876."

Need mainitud säilikud Tallinna Linnaarhiivi Hagemeistrite fondist on saanud tõlked ja kokkuvõtted, dokumenteerimaks Triigi mõisa all olevat Rava küla 19. sajandil. Välja on mõõdetud talukohad number 11-23 (Triigi mõisa talude numeratsioon algas Kõuelt, siis Rava, Pala ja lõpuks Virla) ning vormistatud nuuma-kontrahtid. Põnevamad seigad ja sekeldused on seotud saunakohtadega. Neid on üksvahe ehitusbuumi aegu loodud Ravale paarkümmend tükki (algul rooma numbritega tähistatud, hiljem primmidega). Saunikute-lostreiberite heinamaad ja lahusmaatükid nagu talukohtadegi omad asuvad laiali üle Rava, mingil põhjusel aga nimetati õige tiheli maatükk Raval Katsina külaks, kuigi seal oli ka põliseid talukohti. Väikesed kohad kolmandat seisust omavate saunikutega ei olnud elujõulised, neid mõõdeti ja krunditi korduvalt ümber.

Igal Triigi külal oli oma saunaküla - Raval Katsina, Kõuel Paunaste, Palal Kukepala, Virlal Uuevärava. Rava loo järgi annab üht-teist üldistada aga eks igal külal on oma maadekruntimise lugu.

Rava külaraamatu teaduslik osa on kokkuvõte allikamaterjalist TLA Hagemeistrite fondist:

Aksel Orasi

T a u s t a
v a a t e i d
j a
p i l d i k e s i
R a a v a
k ü l a s t

adramaarevisjonist ja maade kruntimise
sehkendustest.

Harjumaa
Kose
2011

Lisaks leidub Rava raamatus Erich Klaani jutustus vanaisa Tõnu Klaani tulekust Järvamaalt Taga-Võõbu külast Ravale Kõrvehindrekule, tema poja Jaagupi lugu peremehena. Kuigi Kõrvehindreku oli Rava mõistes vaene koht, neli last peres, polnud isegi kahekäigulist heinaniidukit ja Jaagup Klaan töötas vaid loetud aastad vallavolinikuna on tema poeg Erich Klaan praegu Rava auväärseim kodanik - toetas sünniküla põhjaliku ajalooraamatuga, kus on nii teaduslikku materjali, meenutusi, genealoogilist materjali ja palju fotosid, täpsemalt 92 fotot, 31 tabelit, 14 kaarti, kokku 160 lehekülge.

Rava külaraamatu esitlus toimub 26. augustil kell 18.00 Kose Kihelkonnapäevadel pastoraadihoones, huvilistel on võimalik selle ja varem ilmunud Kõu külade trükistega tutvuda Harmi mõisapäevadel, 9.-10. juulil.

Hof Kau LXIII

2011-06-19T19:51:00.003+03:00

Tervitusi Tartust! Linnakodaniku muuseumis on väljapanekul laud ERMi kogust, mis kuulus kunagi Otto Kotzebuele ja on mitu korda laevaga ümber maakera rännanud. Prosta ja kerge laud, just selline mida laevale võtta. Laua on annetanud ERMile Jaan Mölder Rava külast.

1820. aasta Triigi mõisamaade kaart. Seda näeb tõenäoliselt enne Triigil kui Tartus - nimelt on hiigelkaart viidud hoidlast digisse, kus seda sirgeks venitatakse ja skännitakse. Ehk juba sügisel EHA Kose kihelkonna skännitud kaartide andmebaasis.

Aela pärand ja tänapäev

2011-06-17T09:43:00.005+03:00

Käisin Riigiarhiivis võõrandamisaegseid kaarte vaatamas. Kuna Aela asundustalude juurde kuulusid lahusmaatükid, põhiliselt heinamaa ja väärtuseta soine maa, ka vast sellepärast et kartograaf oli huviline, on märgitud paljude soosaarte ja võhmade nimesid. Ülal teglikult Triigi mõisamaa, Kaskevõhma soolinnuse asupaik. Kas tegu võis olla ümberkaudsete külade asukate ürgelupaigaga? Kas Rava saar oli hilisema Rava küla pelgupaik? Palju vastuseta küsimusi.

Põhja-Aela.

Aela tänapäeval. Külla tuli saekaater Suurekivilt. Traktoriga järelveetav versioon, palk läheb vahele 6-10 meetrit. Ettesööt töötab hüdraulikalt.

Vahele läheb kuni 40 cm palk, pane tähele ketta kohale integreeritud teritajat, samuti hüdraulika peal toimiv.

See virn saeti nelja tunniga. Olev laseb prussid Viksi fiskarsiga maja juurde viia niikaua kui saekaatri mees käib Suurekivil võtit toomas, millega etteveo trossi lappida.

Hof Kau LXII

2011-06-12T08:25:00.004+03:00

Kotzebue Marias resting in Kosch cemetery.

Oldest wooden manorhouse in Kau district for sale

2011-06-09T10:04:00.007+03:00

With a bargain price tag of €200000 there is no question of to buy or not to buy the main building of Ojasoo manor. The question is can you make it before anyone else does?

Check the bid here.

And additional independent study here .

Following text is a copy-paste from Estonian national heritage agency.

VANA-HARMI mõis /Ojasu~ (Alt-Harm). Rüütlimõis.
Kõue k/n, Habaja sovhoos (Kose kihelkond).

Peahoone on keskmise suurusega ühekordne puithoone, mis omab lakatube hoone otstel ning väikseid juurdeehitusi otsaf'assaadidele hoone pikiteljel. Viimased on põhikorpusest poole kitsamad ja madalamad, kuigi sokkel on neil ühekõrgune. Põhikarpust katab seintest kuni 2 korda kõrgem poolkelpkatus, juurdeehitusi aga madalad viilkatused. Uks (parempoolne) juurdeehitustest 1 mu tatud 196o. a. alguses. Räästakarniis on kitsas ning lihtne, tuulekastilaadne, kusjuures osa räästaist omab lihtsa väljasaetud ehispitsi. Hoone seinte algne vooderdus oli lai püstlaud mis veel XIX saj. alguskümnel asendati horisontaallaudistusega räästast kuni akende alaservani, kus kulgeb kitsas vahekarniis ning selle all kuni soklini on püstlaudistusega vooder. Hoone seinapillnad on liigendatud kõigis fassaadides liseenidelaadsete puittulpadega, mis eenduvad seinapinnast märgatavalt. Esifassaadis on taolised tulbad iga akna vahel ja hoone nurkadel. Sama on hoone otsafassaadides. Tagafassaadis aknad ei paikne ühtlaste
vahedega, nagu esifassaadis, vaid on grupeeritud: keskteljel on tulpadega ääristatud uks, temast kahele poole jääb 3 aknaga seinapind, kusjuures aknad moodustavad rühma. Laiema vahe
järel laiknevad üks aken kummalgi hoone otsal. Viimased on ääristatud taas puittulpadega. Aknad on suured, 6-ruudulised, ääristatud profiiliga piirdelaudadega ning ülal kaetud eenduva
ehiskarniisiga. Tiibhoonete aknad omavad sama kujunduse, kuid 01 väiksemad. Hoone keskteljal on mõlemis fassaadis uksed, millede ees asusid ka hilisema päritoluga verandad. Neist on säilunud
veranda esifassaadis. See on kõrgel soklil asuv kinnine klaasitud ehitus, ühe poolse kaldega lameda katusega. Veranda suured aknad omavad keeruka tiheda ruudustiku, kus on kuusnurki, ringe
ja ovaale, ruute jt. kujundeid. Kõrgelt soklilt laskub kivitrepp on ääristatud astmelise kiviäärisega. Tagafassaadil oli algselt analoogne veranda. Peahoone siseruumides on säilunud mantelkorsten. Samuti on säilunud üks suurem barokkahi. See on laotud väikestest tumeda glasuuriga pottidest ning tema nur gad on kujundatud kolmveerandsammastega. Hoonet võib lugeda XVIII saj. II poole keskpaiga ehituseks, millele XIX saj. II poole lõpus ehitatud tiibhooned ning tõenäoliselt XX saj. alguses eklektilises laadis verandad. Hoonet kasutatakse korteritena, ta on rahuldavas seisundis.

Mõisapäevade avamine

2011-06-06T10:40:00.000+03:00

Harmi mõisas on õppeaasta peaaegu ühelepoole saanud ja algab külastushooaeg. Sel laupäeval, üheteistkümnendal juunil kell 10.40 esineb peahoone saalis Kadri-Ann Sumera lapittemaliste joigudega, hiljem on õpilaskontsert, kohvik, töötoad, jne.

Juba aprillis liikus mõisakoolis ühe endise õpilase kirjapandud ja köidetud mälestusteraamat "Minu kooliaastad Harmis" - meenutus ajast, kui ekskursioonil käidi veoautokastis, väikseim õpilane kütusetünni peal istumas, piima toodi Habaja sovhoosist vastastikuse abistamise lepingu raames, Ojasoolt tuues pidi piima eest maksma.

Küll oli koolis siis palju õpilasi! Ja kui vähesed neist on mälestused kirja pannud ja teistega jaganud!

Hof Kau LXI

2011-06-05T11:03:00.003+03:00

Jätkub Aksel Orasi ajalooline lühijutt Triigi mõisamaa jagamisest Rava külas.

Von Stryk küsis Sepa Johanni käest: „Mis asi see, Sul, seal vööl ripub?. On see pistoda või. . . . mõni muu tapariist?”

Võõras tabas ära kõhkleva, kahtluse tooni ja kostis seepeale: „See on hüva puukko, minu elu päästja!”, tõmbas suure pussi tupest, võttis selle tera parema käe pöidla ja sõrmede vahele nõnda kindlalt nagu oleks näpitsatega tera hoidnud, ja et käepide mõisahärra poole jäi ning näitas vasaku käe nimetissõrmega hame sidususele olevale karu kihvale.

Rahulik osundus hajutas hetkelised kahtlused ning jutt kulges edasi keha keele, tingmärkide ning sinna juurde kuuluvate seletavate fragmentidega.

Jätame siinkohal vahele tervete lehekülgede kaupa pildikesi, mis mõisahärra peast läbi käisid kui mälestused ja läbielatu, kui kõhklused ja kahtlused, kui unenäod, mis ilmusid kujutlusse teab-kust, kammitsesid ja lummasid ning talitsesid ja suurendasid tema jõuetust olla ja saada olukorra peremeheks, kellena ta oli end alati tundnud. Tema, kes ta oli harjunud olema päikesepoolses küljes särav ladvaõun, tundis end nüüd siin ja praegu armetuna ning mannetuna, peaaegu et lehekodarikku kammitsetuna, kirbe ja hädise vissina. Ja see võõras mees, tagasihoidlik, rahulik, ei olnud ahnitseja, vaid palus pelgavalt kuhugi kõnnumaale, eemale külakogukonnast tükikest maad kuhu võiks rajada oma leiva emale platsikese. Mis pidi see olema? Kas tema, selle võõra mehe tahe, elada looduslapsena ja käia läbi metsaelanikega? Olla osa ja tunda end tervikuna emakese looduse rüpes, saada osa tema rõõmudest ja tunda end kaasosalisena tema muredes? Või mängis ta lihtsameelset, valdas lindude ja loomade keeli, tundis metsataimede ime- ja ravivõimeid. Ta rääkis midagi tedremaranast ja taevavõtmetest ning veel paljudest muudest. Võib-olla teadis ta ka loitsu-, nõia- ja võlusõnu kuid ei ilmutanud neist sõnagi. Olgu, kuidas tahes, mingu siis sinna karmi kõnnumaa äärele, Andimäe heinamaa servale, kust kulgevad metsloomade rajad soos solgutajaile, kuusikutes nukkujaile, haavikutes kükitajaile, liivakünkais põõnajaile. Kui ta on nii tarka meesta, küll siis võib tast tulu tõusta, sepa sütt põletada, vilja sirpi sepistada, mõne tõve vastu lootustervet rohtu leida, talumehi turgutada.

Nõnda lõppes kauba rehnung.

4. veebr. 1726. aastal Kose kihelkonna alluvusse koondatud adramaa revisjoni läbiviimiseks järgmiste mõisates: Kõu mõisates, Nutus ja Kossastes, mis kuuluvad leitnant ja haagikohtunik Hans Hinrich Strykile kõigi juurdekuuluvatega on mõisa poolt esitatud vastama Keisri poolt määratud kõrgele komisjonile mitmekülgselt kompetentsed, vannutatud ja tunnistatud spetsialistidena (eksamineeritud) väärikaiks nimeliselt

1. Kubjas Jürgen

2. Kuika Paele Jahn

3. Körbe Jak

4. Pawle Erick

5. Matzi Hans, Nuttu kubjas

6. Seppa Johann

See imemees Seppa Johann on mõisahärra poolt esitatud komisjoni liikmena ära teeninud suure lugupidamise ja usalduse.

Mõisamaade kruntimisel talukohtadeks 1873. aastal, seega 147. aastat peale adramaade revisjoni läbiviimist, mis tõeseks loeti, käib taas Seppa Johanni nimi läbi kui omamoodi legend, aja- ja kultuuripärand, mis pole kustunud kohalike inimeste mälust ning on talletatud taas kirjasõnasse ning ära märgitud ilmestaval maakaardil Andimäe nr. 21 üksiktalu heinamaa servale, Kukepalale viiva tee äärde, sõnastuses: Söerdi Andimäe—Seppa Johanni põld. Veel minu nooruspäevil kui sealkandis elasin oli see põllukene kasutusel kui leiva ema kui rosin aganaleiva viilul.

See on üks piisake unustuse hõlma vajunud ajaloolisest mälust, mis on aset leidnud siinmail tänu Triigi mõisahärra Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue ja Kreisi maarevidendi T. R.Eichenfeldi (tõenäoliselt eesti juurtega ametnik T. R. Tammeväli) koostööna külakogukonna maade kruntimisel müügitaludeks. Varjatud viitena võib see tähendada muistset talupoja elukreedot: Kuni harid põldu, hoolid leiva emast, seni elame veel!

Hof Kau LX

2011-05-29T10:10:00.006+03:00

Avaldan lõigu Triigi mõisnik Hans Hinrich von Stryckist ja Rava küla ühest vanimast dokumenteeritud elanikust Seppa Johannist, Aksel Orasi uurimusest "Tausta, vaateid ja pildikesi Raava külast - adramaarevisjonist ja maade kruntimise sehkendustest", ilmumas Rava külaraamatus.

Siit Raava mailt oli laastav Suur Põhjasõda juba möödas. Ka katku laastav tegevus enne ja pärast sõda oli jätnud nähtava jälje. Mõisahärra, Rootsi leitnant, Hans Hinrich von Stryk võideldes Karl XII poolel oli kaotanud Peeter Suure vägedele, kuid mitte vangi langenud vaid õigel ajal kõrvale astunud. Veel enne sõja lõppemist, 1710. aastal oli Balti rüütelkond sõlminud kapitulatsiooniakti, saanud sellega endale Balti eriõigused, mis oli Venemaa poolt osavalt pakutud palsam ning kindlustanud sellega balti aadli kui kaotajate täieliku lojaalsuse ja toetuse (Seppo Zettenberg „Eesti Ajalugu”)

Keisri ulatatud präänik—truuduse vanne võitjale oli andnud talle tagasi mõisa, ülendanud tema haagikohtuniku ametisse. Hans Hinrich—(Õnneseen, Peremees oma majas) oli kindel tunnus, et ta oli sündinud õnnetähe all. Hakka või uskuma endeid!

Mõis oli, mõisahärra oli peremees omas mõisas, maad oli laialt aga puudus vaid tööjõud, kes seda maad hariks, toiduvilja kasvataks. Tuli kasutada uut mõjuvõimu—rüütelkonna struktuurset abi elujõulise mees-tööjõu toomiseks siia võidetud- või muudelt maadelt, sõjavange või tentsikuid, kes kohaneksid ja jääksid siia paikseiks maamajanduse jalule seadjaiks kindralkuberneri kaudu.

Visalt kuid ridamisi tulid need päevad. Oli halle ja argiseid, oli erksamaid ja värviküllasemaid. Iga mees oma näoga, oma asjalikkusega, oma mõtteilmaga, oma kõhklustega, sest talumaad olid kõvasti käest ära läinud. Raava külakogukonnas, kus sõda ja katk olid kohutavat tööd teinud, seisid talud tühjadena, paremal juhul hooned lagunemas, paljud juba hoopis kokku kukkunud. Viljakad maad maha jäetud, juba võssa kasvanud, hakka uuesti raadama ja aletama. Metsapenid mängisid peitust ja korraldasid varitsusjahte rohusööjatele neil endistel põllumaadel.

Järgnevalt tahaks ühel seigal pisut peatuda, sest sellel tundub juures olevat hõngu, mis teps pole kustunud aastasadade kestel ning on taas nähtavale ilmunud üles tähendatuna vanades käsikirjades ja maakaartides, nende võrdlemisel ning tõlgendamisel, kusjuures omandanud peaaegu legendilise tähenduse.

Sõda veel kestis ja katk kollitas edasi siinsel Raava külakogukonna alal. Tallinna langemise järel 1710. aastal sõlmitud kapitulatsiooniaktiga Balti rüütelkonna ja Vene vägede ülemjuhataja vahel oli punkt maamajanduse jalule seadmisest, mis tähendas vajaliku meestööjõu suunamist muudelt maadelt ja aladelt siinsetele väljasuremisohus olevatele mõisamaadele.

Paljudest episoodidest on üks näiliselt ühtset tervikut moodustav lugu järgmine. Abi rakenduse korras tuli Triigi mõisahärra jutule üks võõras, omapärane ja vaistlikult tunnetatuna iseäralik mees. Temast hoovas maa- ja metsa hõngu, tärkava rohu elujõudu ja õitseva toominga uimastavat vängust, kadaka allavandumatust, kaasahaaravat, tervistavat pühalikku väärikust, mis mõjus vastasele, kes tahtis oma tahet peale suruda, ängistavalt ja lummavalt, võttes temalt kavatsetud otsusekindluse ja jätta kuidagi ebalevasse olemusse. Selline oli mõisahärra Hansu esimene taju, kes tundis et jutule tulnud abikäsi on tugev isiksus, kelle tahtega tuleb arvestada.

Esmapilgul oli teine suurt kasvu, jässakas ja heledanahaline,võrreldav sookasena, pealtnäha sitke ja nõtke nagu suure metsa varjus kasvanud toomingas, kes iga valguse kiirt taga otsides on varmas end paela kombel pöörama ja väänama igas suunas, ka maapinnalt tuge otsides, et seda igatsetud energia kiirt enda elus hoidmiseks haarata.

Seljas oli tal koduskootud pleegitamata linasest tööriidest hame. Aga selle hame all, reisipamp ja sellele seatud karusnahkne kuub olid pisut taamal maha asetatud, võis peidus olla ürgne karujõud. Siin ta seisis, vasaku käe kämmal nagu kühvel pilku püüdmas, sest pöial oli pistetud vöö vahele justkui tuge otsimaks raskele labale puusast veidi ettepoole, paremaga aga kohendas hame alumist serva sirgemaks. Jäi mulje, et mis pihku võtab see, sealt enam ei pääse.

Hame peaauku hoidis kaela ümber koos pöörana seatud aukartust äratav, helendav karu kihv, mis mõjus nagu indiaanlase vööle riputatud, võitluses võidetud vaenlase skalp—kindel tunnus, et tegemist pole lihtsurelikuga, vaid et temal on otsustavust, jõudu ja tahet võidelda oma tahtmise eest.

Ta ütles oma nimeks Johanni Seppa, viivitas veidi justkui kõheldes, et ega nüüd ometi mingit olulist saladust järgnevaga ei reeda ja jätkas siis vaikselt ning tasahilju, otsekui toonitades tagasihoidlikkust „rautakäppa”.

Samasugusest riidest olid ka vöötatud püksid. Vööl rippus kasetohust tupes, kas pistoda või suur jahinuga. Märgates vööl rippuvat sõjariista, sähvatas hetkeks Õnneseene, (nime lahtiseletus meie mõistes) mõisahärra peas saatanlik mõte, kas see kindlameelne, jõuline, suur ja lummav mehevolask, süütult heledanahaline nagu sookask tema ees, üsna kinnise moega on tõesti vanakurat ise—moondunud surm siinsamas, tulnud tema hinge järele nüüd peale õnneks läinud muutustele tema elus. Oma mõttele tuge otsides ja osundades vööl rippuvale esemele, küsis ta otse: „Mis asi see, Sul, seal vööl ripub?. On see pistoda või. . . . mõni muu tapariist?”

järgneb...

Kelle jäljed?

2011-05-23T09:48:00.004+03:00

Nähtud pühapäeva pealelõunal Triigi-Katsina teel.

Hof Kau LIX

2011-05-22T19:21:00.005+03:00

Toimub nii Otto Kotzebue viimase elukoha taastamine kui ka planeeritakse tema viimase puhkepaiga korrastamist. Ülemisel fotol on hästi näha kalmu piirdeaed, mille mõniteist aastat tagasi viis minema inimene, kes esitles ennast kui muinsuskaitse töötajat.

Alumine, hilisem Kotzebue aed on piirdega, mitte nii ägedaga.

Hagemeistri aed, temaatilise kibuvitsaokkaga.

Ning selgus (Kose koguduse inimestele pole see uudiseks), et Kotzebue perekonna kalmul seisev marmorkuju on alles, lihtsalt teisaldatud näppijate eest kaheksakümnendatel. Seda kuju peaks näha saama augusti lõpul toimuvatel Kose Kihelkonnapäevadel.

Kose kihelkonnapäevad 2011

2011-05-16T11:23:00.005+03:00

Kose kiriku juhatus on seoses põlvkonnavahetusega otsustanud õudus- ja hirmulugude täävitamise asemel kantslist alla astuda ja rahvaga interaktiivselt suhelda. Et taastada kirik ajaloolise kihelkonnakeskusena on vaja kokku ajada kogu kihelkonna rahvas - selle jaoks korraldatakse sel aastal kolmandat korda kihelkonnapäevi.

Pooled korraldajatest fotol, päevad saavad toimuma 25. - 28. augustil, esialgse kava kohaselt algavad päevad matkaga, kus taasluuakse saja aasta tagune Kose Rässa mälestuste järgi. Kose-Uuemõisa koduloomuuseum, mis on kolinud Kose gümnaasiumisse, peaks töötama neljapäev-reede, reede õhtul ka üks tõhusam ajalooüritus, laupäeval turupäev, läbi päevade kontserdid, töötoad jne, jne, jne.

Kose kogudus on tõesti saanud uue hingamise, lammutatud on kiriku käärkambri vahelagi, põranda pinnal teostatakse täiendav arheoloogiline väljakaevamine. "Hullude" ideedega ei olda kitsi, koguduse organist soovis kihelkonnapäevadel hüpata bendzit kiriku tornist, planeertakse piibli-ainelist teemaparki.

Argipäev on aga midagi muud - ainus palgaline töötaja koguduses on preester, kes organiseerib vabatahtlikega kirikaia korrastamist, mida keegi rahaliselt ei toeta. Valla kultuuri-haridusnõunik ei ole seni viitsinud kihelkonnapäevi isegi hüva nõuga aidata.

Kihelkond aga püsib seni kuni seisab veel viimane küla, küla aga niikaua, kuni tõuseb veel kasvõi üksainus suits. Eelmise aasta kihelkonnapäevadel osalenuna julgen seda sel aastal kõigile soovitada, ka kaugemalt.

2010. aasta Kose kihelkonnapäevad lõpetas Hanna-Liina Võsa, kes peale mitmenda lisaloo esitamist kuid rahva aplodeerimise mitte lõppemist kuulutas: "Teie kihelkonnapäevad on lõppenud!"

Hof Kau LVIII

2011-05-15T09:49:00.003+03:00

Kirjamehi:

Isa

Poega

Ja meenutajaid - Sammalduvail radadel on Kose kihelkonna meeste Otto Kotzebue ja Peter Manteuffeli lugu.

Väätsa mõisas

2011-05-14T09:09:00.000+03:00

Üks kevadtalvine üritus - räägib Valdo Praust, kuulab Väätsa eliit.

Hof Kau LVII

2011-05-07T10:14:00.001+03:00

Tüpograafianäiteid Triigilt. 1820. aasta ajalooarhiivi 2072-9-20a kaardi päis kannab endas veel Napoleoni alistamise võidusümboolikat.

1859. aasta kaart eravalduses - kiri Hof Kau tammejuurikate ja -lehtedena jääb aastakümneteks Triigi mõisa sümboliks.

1875 - tamm on elementidena olemas aga tagasihoidlikumal kujul. TLA Hagemeistrite fondi kaart.

1876 - revision TLAs.

Ja analoog.

1908. - 1909. - prosta kaart lostreiberite kohtadest Kõue, Pala, Rava ja Virla külades aga kullatud tüpo tuulelipuna. EHA kogust.

Hof Habbat I

2011-05-06T10:09:00.004+03:00

1975. aasta seisuga oli Kõue vallas ainukesena muinsuskaitse all Triigi mõisa ansambel. Muinsuskaitseameti revisjon seitsmekümnendatest on nüüdsest võrgus kättesaadav ning selle alusel võeti kaitse alla ka Habaja mõisa hoonestus.

Need fotod on 1969. aastast, sel ajal töötas peahoones veel kolhoosikontor, hoone oli normaalses korras.

On möödunud pea nelikümmend aastat ning ansambli need hooned, kus sees ei elata, lagunevad. Võimalik, et viimane talv kahjustas ka peahoone sarikaid.

Need hoone osad, kus kandev veel palkosa, on vundamendi pealt 100% mädad, vaja välja vahetada.

Suures osas on seda ka tehtud, proteesitud näiteks tuhaplokiga.

Või siis tellisega.

Vahelaed on osaliselt sisse sadanud, katus laseb mitmest kohast läbi.

Hoone all asub suur kelder.

Viimati sai remonti teise korruse otsakorter, seinad on siin krohvitud. Kui aga hakata hoonet upitama, et alumisi palke vahetada, võivad ka siin seinad paigast nihkuda.

Viimase kümne aasta jooksul on kratitud põrandaludu, ka täiteliiva.

Osaliselt on säilinud algseid krohvimatte, tapeete.

Ka algupärane seif on alles.

Kui peahoone koheselt konserveerida ja toestada sarikad ja vahelaed, võib siin veel asja saada, sellises mahus puithoone proteesimine, mis jätab alles vaid mõned ebaolulised vaheseinad, on aga üli aeganõudev ja mõtetult kallis. Hoone on rüüstatud, lagastatud ja uksed-aknad lahti. Ümberringi elavad inimesed, kõrvalhoonetest saadaval paistab olevat vaid laudakastell.

Aela - kaks küla ühes, mõisast rääkimata

2011-05-04T20:21:00.001+03:00

Praegune Aela küla koosneb kunagistest Vana- ja Uue Harmi mõisa maadest (räägime viimastest sajanditest), kusjuures Vana-Harmi ehk Ojasoo tükil asus kunagine karjamõis, selle koha peal on ka ametlik muinasküla ja -matmispaik. Pusu- ja Ümargune soo ja Nairemäe raba, praegused Aela küla maad, kuulusid kuni 1921. aasta võõrandamiseni Triigi mõisa koosseisu.

Eesti riigiarhiivis leiduv Aela talude tükeldamisskeem. Tegu on Ojasoo alla kuuluva Aelaga. Harmi alla käiv Aela koosnes vähemast - viiest, aga võimsamatest taludest. Nende kohta on RAs omaette kaustad omaette talude numbritega:

Arhivaal Malema küla Malema talu nr. 1 ERA.62.20.10747 - -
Arhivaal Saarevälja talu nr. 2 ERA.62.20.10748 - -
Arhivaal Ülevainu talu nr. 3 ERA.62.20.10749 - -
Arhivaal Käsnapõllu talu nr. 4 ERA.62.20.10750 - -
Arhivaal Pikametsa talu ERA.62.20.10751 - -
Arhivaal Metsatükk ERA.62.20.10752 - -

Ehk siis Taga-Aela loeti hoopis Malema külaks!

Siin võõrandamisaegne Harmi maatükk Aelas, ühe krundi nimi koguni Hasenrode, nagu Harmi emamaal. Tõneäoliselt on Ojasu ja Ojasoo üks ja sama koht ;P

Ajalooarhiivis EAA.3724.4.33 asub 1850. aastast tuntud maamõõtja Schmidti kaart Harju mõisa lahusmaatüki Malema (M 1:4200) kohta, ehk siis Malema küla viie suure talukoha rikkuse põhjuseks võis olla mõisakümnise puudumine.

Tegelikult võis Malema "mõisaks" lugeda sama nimega talukohta, skeemil peretütre Vilma Krabi (Nigul) joonistus praeguseks kivihunnikuks kokkulükatud talu hiilgeajast.

Samuti on tohutu lahmakas talukoht Pikametsa, kus paistab mitu-mitu suurt vundamenti, ka kaev on alles ning puiestee talukohta.

Saarevälja - samuti võimas taga-Malema koht, Raskide koduase. Olemas mitu vundamenti, kaev ja talusilt!

Käsnapõllu häärberi ukse taga Aela külavanemaga.

Ja korraks tagasi Ees-Aela juurde. Mõisasüdames on näha mitmeid vundamente, mõõtude järgi võib kõige suurema, meetrise maakivivundamendi lugeda loomatalliks (32 x 9.30 m), Kirsi elumaja (alumisel fotol) võiks olla ümberehitatud rehi (22.50 x 9.10)

Aela küla on antud ajaveebi erilise tähelepanu all sel suvel Aelas toimuva külapäeva ja väljaantava trükise pärast.

August von Kotzebue 250. sünniaastapäev

2011-05-03T06:00:00.000+03:00

Täna 250 aastat tagasi sündis Saksamaal Weimaris tuntud ühiskonnategelane ja kirjanik August Friedrich Ferdinand von Kotzebue. Tema poeg Otto von Kotzebue ei vaja siin ajaveebis tutvustamist ning pojapoeg Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue käest ostsid välja talud ümberkaudsed Kõue, Rava, Pala, ja Virla külaelanike esivanemad. Avaldan peatüki Aksel Orasi käsikirjast "Sammalduvail radadel (Hier ruht ein herr)".

Peegeldusi Otto isast Augustist.

Ametlikult –18 last –kolme naisega.

Hästi arenenud ja erksa vaimuga August Friedrich Ferdinandt von Kotzebue, oli sündinud Saksamaa tolleaegses kultuuri ja arengu kesksemas piirkonnas Weimaris. Sinna levisid kuuldused Katariina II aegsest müstilisest Venemaast. Selles paigas, Weimaris arenesid Lääne moodsad russoismi ideed ja neist nakatus kiiresti arenev, ajaga hoogsalt kaasa astuv ning sule osavust harjutav August von Kotzebue. 1775. aastal tema kaaslinlaseks saanud ja vaid kaksteist aastat vanem Johann Wolfgang von Goethe astus sel ajal juba suurte sammudega edasi kirjanduse põllul, olles ühtlasi hinnatud jurist. Igati vääriline eeskuju. August, praktilise taibuga noormees, ehkki mõnevõrra teistsuguse arusaama ja hoiakuga pidas siiski samuti majanduslikku kindlustatust loomingulise tegevuse aluseks. Järjest enam küpses mõte, käia oma jalaga ära sellel paljuräägitud ja poolunes tukkuval ääretul maal, mis kannab Venemaa nime ning näha seda kõike oma silmaga.

Kahekümne aastase noormehena võttis ta ette reisi, see oli 1781. aasta. Ta tuli Peterburi –Venemaa pealinna. Seda linna oli hakatud asutama 78 aastat tagasi sohu ja nüüd tähistati Peterburi, Venemaa pealinnaks saamise 69. aastapäeva.

Tutvunud Peterburi ja Venemaaga kuulis ta tihti viiteid, et tema kaasmaalasi elavat Eestis ja et see on paik kustkaudu Euroopa valgus Venemaale paistab nõnda kui päikesekiir läbi akna tuppa. Ja veel, et need kaasmaalased teevad ilma ka Venemaal. Muidugi teadis ta ka ajaloost oma kaasmaalaste osa Eestimaa ristiusustamisel. Veel üks huvipakkuv paik peale Peterburi ning sealse vaba elu.

1783. aastal tuli August Kotzebue esmakordselt Eestisse –Tallinna. See tundus kodune ja hoopis midagi muud olevat. Saksapärasust ja saksa keelt hoovas siin kõikjalt vastu, sest ametimeestega sai rääkida ühises keeles, maneerid ja ülevalpeetus olid sobivad, lihtsalt omased ja millised aadlipreilid – tõeline Maarjamaa, nagu kord 1215. aastal piiskop Albert oli Roomas paavstilt taotlenud :”Otsekui sa, Püha Isa, ei väsi oma pühaduse usinusega hoolitsemast püha Jeruusalemma maa eest, mis on Poja maa, samuti ei peaks sa seekord ka ilma lohutuseta jätma Liivimaad, mis on Ema maa ja mida sinu lohutava hoolitsuse tõttu tänini on laiendatud paganahõimude aladele. Sest poeg ju armastab oma ema ja otsekui ta oma enese maa kaotsiminekut ei soovi, nõndasamuti ei soovi ta tõesti ka mitte, et tema ema maa ka hädaohtu satuks.” Paavst kostis temale ning ütles: „Samuti kui poja maad, nõndasamuti saame meie ka Ema maad oma isaliku hoolitsuse innuga ikka püüdma edasijõudmise poole aidata.” ( Läti Henriku kroonikast) Sellega oli Rooma paavst Innocentius langetanud otsuse siinsele maale anda Maarjamaa nimetus emaliku hoolitsuse, ülluse, viljakuse tähisena. Ja seda pidi siin olema nagu kõike vajalikku kunagi ühes ülistatud Paradiisiaias. Lähtudes sellest, pidi siin Venemaa rüppe haaratud Maarjamaa naistel olema eriline viljakus –orjastatud maa –ilmekas rikkus.

Tallinnast leidis August von Kotzebue kohe samal aastal Tallinna linna ülemkomandandi von Esseni kauni tütre Julie Friederike Dorothea von Esseni, kellega abiellus ning laulatus toimus samal 1783. aastal. Nende kasutada jäi naisevanemate Vardi perekonnamõis Nissi kihelkonnas Harjumaal. Abielu kestis ümmarguselt seitse aastat, sest naine Julie suri 1790. aastal. Abielu ehteks oli viie lapse sünd, kusjuures teisest pojast Ottost kujunes välja edaspidi ja sai kuulus kolmekordne ümbermaailma meresõitja. Esimese reisi tegi ka kaasa aasta noorem vend Moritz.

Eestis elades osales August von Kotzebue Tallinna esimese teatri „Revaler Liebhaber-Theater” (Tallinna Saksa Isetegevus Teater) asutamises 1784. aastal. Ta on kirjutanud üle 200 näidendi, mis on peamiselt olnud ajaviite tükid, luuletusi, romaane ja mälestusi. Viimaseis puudutab ka Eesti olusid ( EE 5; lk. 103 )

August von Kotzebue sõlmis teise abielu Christine Gertrude von Krusenstiern’iga sünd. 1769.a., surn. 1803. a. Laulatus toimus 16 juunil 1794. aastal. Abielu kestis ümmarguselt üheksa aastat. Abielust sündis kuus last: Amalie, sünd 1795.a.; Elisabeth, sünd. 1796. a.; Emilie, sünd. 1797. a.; August, sünd 1799. a.; Paul, sünd. 1801. a.; Charlotte Friederike Julie…………

August von Kotzebue kolmas abielu jätkus eelmise õe Wilhelmine Frederike von Krusenstiern’iga sündinud 1778. a., surn. 1852. a. Laulatus toimus 7. augustil 1804. aastal. Ka seda abielu kroonis seitse last. Ajaloo arhiivi andmetel kannavad lapsed järgmisi nimesid: Eduard, Friedrich; Carl; Alexander; Georg ja Wilhelmine Frederike (1812 –1851). Puuduvate nimede osas ning enamaski pole õnnestunud teavet seni saada. Üldiselt võib aga ütelda, et see sugupuu on jõudsalt kasvanud, tal on palju hargnevaid harusid, mis ikka ja jälle harunevad. Seal on hästi nähtavaid, varjutuid ja aegajalt nähtavale ilmuvaid harulõike aga ka ilmekalt kujundatud, ühtlast võra.

August Kotzebue 18. lapsest olid surnud üks poeg ja kolm tütart

Tundub ja kusagilt on hakanud ka silma, et August Kotzebue teine ja kolmas naine – õed Krusenstiern’id on kuulsa meresõitja, Hagudi mõisas 19 nov. 1770. aastal sündinud Adam Johann von Krusenstern’i lelle liinist sugulasharu järglased. Muide A. J. von Krusensterni juhatusel purjetas lipulaeval „Nadezda” ümber maailma. Ja pardal olid ametis jungadena August von Kotzebue pojad Otto ning Moritz.

August Kotzebue oli Vardi mõisa omanik aastail 1807 –1813. Peale keiser Aleksander I kutsel siirdumist Vene keisririigi teenistusesse, müüdi Vardi mõis ja koliti üle Peterburgi, sest tema Napoleoni vastased seisukohad sisendasid talle kartust sest ta oli saanud informatsiooni, et peale Moskva vallutamist pöörab Napoleon oma väed Baltikumi peale.

Tutvus ja tegusus – edu alus.

Küllaltki hea ja ilmeka pildi August Kotzebuest kui inimesest annab E. Siimu kirjutatud artikkel ja tõlked August Kotzebue kirjadest Johann August Hagenile, avaldatud „Keel ja Kirjandus 8 1975. a.

Püüdes tagada oma teisest abielust sündinud lastele head ja igakülgset haridust, palkas Kotzebue Dresdenis töötava prof. K. A. Böttigeri vahendusel ja soovitusel 1809. a. Saksamaalt kaks koduõpetajat, muusik J. A. Hageni ja kunstnik K. S. Waltheri. Nii saabusid Eestimaale mehed, kellel mõlemal on olnud nimetamisväärne osa meie maa kultuurielus.

Esimene Kotzebue kiri Hagenile, dateeritud Vardis 20. jaan. 1809.a.(AM. F 114, nim. 1, s-ü. 4 l. 56)

Alljärgnevalt publitseeritav A. von Kotzebue kiri J. A. Hagenile. (AM. F. 114, nim. 1, s-ü. 4. l. 34 --36.)

Mind rõõmustab, et Teie meeleldi tulete minu juurde. Ainult ma soovin, et Teie oma ootustes ei pettuks ja seepärast kirjutan Teile parem nüüd, millised on olud minu juures. Kujutlege, et tulete jõuka talupoja või rentniku juurde, ei mingit luksust, kuid mugavus: lihtne toit , kolm rooga lõunaks, kaks õhtusöögiks, harva veini, aga head omapruulitud õlut. Kõigi kodakondsete vahel valitseb usalduslik toon , pole kuulda „Teie armulikkust” ega muud selletaolist. Nagu endaväärilist austavad majahärra ja proua (A. von Kotzebue kolmas naine /laulatatud 7. augustil 1804. a../ Wilhelmine Friederike von Krusenstiern [ 1778 --1852 ]) igaüht, kes täidab oma kohustusi. Guvernant on väga tark ja kõlblas isik. Lapsed on kõik väga hästi kasvatatud, vanim tütar 14. aastane (Amalie sünd. 1795.a.), mõlemad järgmised tütred 11 ja 12 (Emilie, sünd. 1797. a. ja Elisabeth, sünd, 1796. a.) Siis järgneb kümnene poeg (August, sünd. 1799. a.), kellel on head eeldused ja Paul (sünd. 1801.a) (A. von Kotzebue lapsed teisest abielust / laulatus toimus 16. juulil 1794. a. / Christine Gertrude von Krusenstiern’iga [ 1769 –1803 ]),ülejäänud on väikesemad ja vajavad alles vähe õpetamist. Ma usun, muusikaõpetuses tulete toime 6. tunniga päevas. (J. A. Hageni ülesandeks oli ka teiste elementaarainete õpetamine). Siis kui Te soovite, võtate osa kõigist meie maaelu väikestest rõõmudest või teete muud, mis Teile lõbu pakub.(Artiklis „Aus den Wanderjahren dreier estländischer Maler”/ Baltische Monatsschrift Bd. XXXVI lh 712 / iseloomustatakse Vardi mõisas Kotzebue ajal valitsenud sundimatut õhkkonda: külalislahkes majas on palju musitseeritud , koduteatri etendused vaheldusid pidustuste ja jahiretkedega )

Et minu majas alles ehitatakse , siis olen sunnitud esialgu paigutama Teid ühte tuppa koos härra Waltheriga , kuid õppetundideks on teil mõlemal eraldi toad. Et Teie, nagu ma kuulen, juba päris hästi komponeerite, siis loodan ma Teile soetada mõndagi meeldivat kõrvalteenistust, millest ma, kui Teie juba siin olete, räägin lähemalt. ( Vardi mõisas kirjutas J. A.Hagen muusikasaateid mitmele A. von Kotzebue ja tema kälimehe I. J. Knorringi laulumängule ning komponeeris viise A. von Kotzebue, U. H. G. Schlippenbachi ja Ungern-Sternbergi tähtpäevaluuletustele). Samuti ütelge härra Waltherile ( Karl Siegmund Walther [1783.--1867 ], balti-saksa maalikunstnik. Oli 1815.—1850 Tallinna toomkooli joonistusõpetaja; maalinud portreid ja mitmed altarimaalid Eesti kirikuis ), et mitmed minu sõbrad on juba lubanud mulle end tema poolt maalida lasta. Tema peab aga kaasa tooma kõik, mida ta selleks vajab, sest meie suletud laevasõidu tõttu (põhjuseks oli 1807. aastast peale kehtinud kontinentaalblokaad) pole siin midagi saadaval.

Ma lisan Teile väikese nimistu nendest vähestest muusikateostest, mida Teie siin ees leiate. Loodetavasti tunnete samuti klaverihäälestamist, mida maaoludes on muidu raske teha.

Kahte sarve palun vaid sel juhul, kui peate end suuteliseks õpetama nendel paari jahipala kahele rumalale poisile.

Mina isiklikult armastan kõige enam laulu, kuid ainult lihtsat; ühe hiilgeaariaga võib mind uksest välja ajada. Seepärast palun Teid kaasa tuua palju meeldivaid laule, koorilaule, kaanoneid ja muud selletaolist.

Oletatavasti võtate nii Teie kui ka härra Walther (keda ma südamlikult tervitan) meeleldi ette oma teekonna Berliini kaudu, mispärast ma lisan paar väikest soovituskirja, Teie jaoks kapellmeister Weberile (Bernhard Anselm Weber [1766 –1821] Saksa helilooja ja muusikavirtuoos. B. A. Weber oli A von Kotzebue kaaslane 1803. –1804 a. reisil Pariisi; loonud saatemuusika tema lavateosele „Hussiidid”) ja härra Waltheri jaoks õukonnamaalija Weitschile ( Friedrich Georg Weitsch [1758 –1828 ], saksa kunstnik, aastast 1798 kunstiakadeemia direktor ja õuemaalija Berliinis), samuti ühe Königsbergi raamatukaupmehele Nicoloviusele ( Friedrich Nicolovius , saksa kirjastaja ja raamatukaupmees. Pärast filosoofiaõpinguid läks 1787. a. Riiga J. F. Hartknochi juurde õpilaseks ja avas 1790 Königsbergis oma raamatuäri. F. Nicolovius kirjastusel ilmusid ka mõned A von Kotzebue teosed, nende hulgas ta Vardi perioodi Napoleoni vastased ajakirjad „Die Biene” ja Die Grille”) ja ühe Hartmannile – Riia raamatukaupmehele (Carl Johann Gottfried Hartmann [1770 –1828 ], baltisaksa raamatukaupmees. Töötas aastast 1794 Riias J. F. Hartknochi raamatukaupluses, mille omandas 1804. aastal ).

Ametlik postiühendus on ainult Königsbergini, sealt peate edasi minema voorimehega. ( Königsbergist jätkus reis purjekal üle Kura lahe Meemelisse , sealt Miitavi kaudu Riiga ), keda teile muretseb Nicolavius. Samuti abistab ta Teid kõiges hea nõu ja teoga, kui Teil peaks midagi tarvis olema. Kirjutage mulle Königsbergist kui sealt lahkute, selleks et umbkaudu teaksin, millal Teid oodata võin. Samuti Riiast. Viimases paigas ütleb Teile Hartmann, kuidas Te kõige paremini edasi pääsete. Riiast lähete Pärnu. (Riiast sõideti edasi Tartu kaudu, sest Waltheril oli soovituskiri August Senffi [1770 –1838] nimele, kes 1803. aastast oli Tartu ülikooli joonistamise- ja vaselõokekunsti õpetaja). Minu mõis asub Tallinn –Pärnu vahelise maantee ääres, viiekümnendal verstal. Reisiraha asjus kirjutasin härra õuenõunikk Böttigerile (Karl August Böttiger [1760 –1835] saksa arheoloog, töötas aastast 1804 Dresdenis). Kui Teil see peaks väheks jääma, siis abistatakse Teid nii Königsbergist kui ja Riias. Ma ootan teid mõlemaid igatsusega ja olen Teie andunud teener Kotzebue.

Kui üks hea tuulekannel ei nõua liiaks palju ruumi, siis paluksin endale meeleldi ühte sellist.

Kolm aastat ( 1809 --1812 ) olid J. A. Hagen ja K. S. Walther Vardi mõisas koduõpetajaiks. 1812. a. puhkenud Isamaasõda ja Napoleoni vägede sissetung Venemaale lõpetas nende sealse tegevuse. Kotzebuel oli oma Napoleoni vastase satiirilise agitatsiooni tõttu põhjust läheneva sõjatandri piirkonnast kiiresti lahkuda. Ta siirdus perekonnaga Peterburisse ja astus seal riigiteenistusse. Vardi mõis läks müüki.

Töökoha vahetanud J. A. Hagen siirdus kasvataja ülesannetes välisreisile. Hoolimata selle kestel saadud soodsaist kohapakkumistest pöördus ta 1824. a. tagasi Eestisse ja abiellus Tallinnas järgmisel aastal. Püüdes säilitada sõbralikku vahekorda endise leivaisaga, palus Hagen Kotzebued, kes lühikest aega viibis taas Eestis, oma esiklapse vaderiks. Armastusväärselt sõnastatud kirjas 26. sept. 1816. a. vabandab palutu end ühe tülika protsessi korraldamise vajadusega, mis olevat ainsaks põhjuseks, et ta ei saa ristsetele isiklikult ilmuda. ( AM. F. 114. nim. 1 s-ü. L. 42)

Esitatud kiri sisaldab küllalt palju tähelepanuväärset

informatsiooni saksa viisakusest ja alandlikkusest vajaliku ja soovitud isiku tööle kauplemisel, annab informatsiooni oma perekonnast ja seal valitsevast õhustikust, teeb nagu mööda minnes viite tema mõisas töö tegijatele kelle seast kahele rumalale poisile,(ilmselt koertepoistele) keda ta on valinud sakste jahikäikudel jahisarve puhuma. Oma isiku tähtsustamiseks ja seda ta muidugi kahtlemata on, esitleb ta kõrgeid ja mõjukaid sõpru, kellega ta lävib ning kelle abile Vardile kutsutuil abi saamiseks oleks kohane pöörduda. Näiliselt pakutakse kutsutuile sõprust sedavõrd kui neid Vardile antud olukorras vaja on. Eriti ilmekalt tuleb see välja peale töölepingu lõppemist, kui J. A. Hagen kutsub A. von Kotzebued oma esiklapse varrudele, kus näidatakse viisakalt koht kätte: mina olen aadel ja sina olid vaid minu juures tööl seni kuni mul Sind tarvis oli. Meie sõprus oli selline, ei midagi enamat.

David Warnesi poolt koostatud VENE TSAARIDE kroonika annab mõista, et August von Kotzebue olles asunud Vene riigi teenistusse täitis mitmesuguseid riiki huvitavaid ülesandeid. Kui ta 1819. aastal järjekordselt külastas Saksamaad, siis oli ta Mannheimis mahalöödud vene spioonina.

Eesti Entsüklopeedia (EE) 5 lk. 103 annab aga teada, et August von Kotzebue tagurlikkus ja patriootlike korporantide pilkamine äratasid liberaalide vaenu, mis kutsus esile 23 märtsil 1819. aastal August von Kotzebue mõrvamise Mannheimis teoloogiaüliõpilase K Sandi poolt.

Põhjused näivad olevat erinevad, kuid fakt ühtib.

Artikli foto pärineb FB August von Kotzebue grupist ja kujutab mehe hauakivi Mannheimi surnuaial.

Veel arengukavamaterjale

2011-05-02T13:23:00.002+03:00

Rohevõrgustik VS väärtuslik maastik - kõik, mis polnud Taani hindamisraamatu ajal adra all, on praegu rohevõrgustik.

Kaks arhitektuuriansamblit (punased), kaks maailmasõja monumenti (sinised), palju vanu asulapaiku (rohelised), vanu talu-, elu- ja metsavendade peidukohti (kollased).

Habaja - kuhu edasi, millisele väljale ehitame uue tiheasustuselurajooni - ikka kõige kivisemale põllule.

Ardu - kas laieneme Silmisse ja Nõmmerile või võtame tagasihoidlikumalt?

Vaata lisa siit.

Hof Kau LVI

2011-04-30T10:05:00.006+03:00

Kui tavaliselt on mõisasüdamed üleharitud ja lagestatud, peale mõisapargi puudub koht kus rännata ja loodusega üks olla, leidub Triigil kõrvalisi kohti nii ida- kui läänepool mõisasüdant. Mõisamajanduse ekspansioon läände toimus aktiivselt 19. sajandil. Kõrvalmõisa Oraveski tellisevabriku ja lubjapõletusahju juurde rajati mõisatööliste elamuid, planeeriti tööstust. Oraveski kant Kuivajõel on juba Mellini kaardil märgitud kui Klein Kau ehk Väike Kõu. See võib olla eel-Kõu küla asupaik kui ka veelgi vanem asustus. Muinasuurija Arne Kivistik on leidnud seniteadmata muinasasula Kuivajõel Oraveskist kilomeeter allavoolu (vestluses allakirjutajale eelmisel suvel Uue-Harmi mõisas).

Nende kahe oletatava muinasasula vahel on hilisem kolme mõisa piiripunkt - Kau, Habbat ja Neu-Harm. 1873. aasta hof Kau TLA Hagemeistrite fondi kaardil on näha tee (Hoflages-Weg), mis pidi ühendama Triigi mõisa tööstusrajooni Habaja mõisaga, samm Tallinnale lähemal. Tee kulgeb üle Risti mäe, mis võib pärimuse kohaselt olla matmispaik. Kui seni on peetud muinas-Kõue kalmistuks Rava külas olevat surnumäge, siis eelmainitud kahe muinasasula vaheline Risti mägi sobiks kalmistuks ka Kõue külale, just läheduse mõttes. Samas võib olla Risti mäe nimetus tulnud teederistist mäel, ka ristikivide rohkusest (kolme mõisa piirikivid kolme ristiga, lisaks väljamõõdetud Triigi vesiveski koht Hof Müller).

Mainitud mõisapiire kirjeldav kaart TLA fondis, Z. Manteuffeli allirjastatud.

Triigi mõisa majandustee ühtib kõrgepingeliinide sihiga, on nende hooldusteeks. See mast asub kunagise Röasilla vahelao hoone kividel.

Ületame kuivenduskraavi, juba torkab silma esimene suurem kivirahn.

Täiesti võimalik, et sellises koguses suuremaid kive oli siinkandis igal pool, aktiivsemalt haritavates kohtades on need väiksemateks tükeldatud või hiljem jossidega kokku lükatud.

Võimalik, et osad neist tähistasid majandustee kulgu üle välja.

See kivi on müsteerium. Haua- kultus- või piirirahn?

Tee viib üle mäe, mil nimi Risti mägi.

Triigi mõisa vesiveski koht.

Kuivajõgi Oraveski põldude poole.

Veel üks kivikülv, see juba tagasi tsivilisatioonis, hof Kau mõisasüdames.

Aela

2011-04-27T20:51:00.003+03:00

Ojasoo karjamõisa kaev, 1921. olid Aela mõisa hooneteks elumaja, ait, hobuste- ja loomatall, heina küün, vankre kuur, masina rehi, rehi, saun, sepikoda, uus küün, tööliste maja, heina uus küün.

Mõisasüda, siia viib puiestee.

Saunametsa karjamaakaev.

Vana metsavahi A11 kohas kasvab nii suur elupuu.

Aeg Aelas.

Ardu

2011-04-26T18:46:00.002+03:00

Hof Kau LV

2011-04-24T10:47:00.005+03:00

No winter nor summer in middle-estonia are endless.

Ponds in hof Kau are now ice-free.

Easter in Aela

2011-04-23T09:40:00.003+03:00

A village between middle of nowhere, most of the households gone forever, silence, only sounds are the distant animals at night - Aela. View from the top of the ancient funeral site.

No roads, no people, pure nature.

Rock of the teeth - the most holy place.

Sacrifice.

Kõue pisaraid ei usu

2011-04-20T08:50:00.005+03:00

Kartsin viimase (aprilli) Kõue kuulutaja ilmumist, kuna võis arvata, et Harmi kooli kuueklassiliseks muutmise lehes serveerimine on tavapärane PR bläkk. Õnneks pidin pettuma - põhjalik lugu, mille autoriks hoolekogu esimees-VV liige-küladeseltsi juh. liige, puudutas ühiskonnakriitiliselt just neid teemasid, mida oleksin pidanud isegi vajalikuks välja tuua. Alates sellest mis valimislubaduste õnge mindi. Vallal oli valida saneerimise (sundliitmise ja muude jamade) ja suurema kärpimise vahel. Mida tagantjäreletarkusena täävitada? Muidugi võib öelda, et Habaja kant ei olnud ühtse suhtumisega, et ei suutnud paarisaja majapidamise peale traditsioonilist kooli toetada (õpilasi viidi naabervalda kooli), võib süüdistada iivet ja ääremaastumist (mis nagu viidatud artiklis kirjas on põhiliselt oma elanike suhtumise küsimus), võib väita, et ehkki kooli töötajad proovisid, ei suutnud nad koolile mingit lisaväärtust süvendatud õppesuunana anda (karatekoolist oli jutt), ei suudetud (lisajõudude puudumise, ka naabrite vastuseisu tõttu, vt. kooli passi swot an-l.) õpilaskodu rajada, sihtasutus ei suutnud päris nahast välja pugeda kooli toetades jne, jne, jne. Aga kokkuvõtvalt taandus ikkagi kõik sotsiaalse kapitali taha ehk parem elujärg-paremad transpordivõimalused-rahva ränne-väiksemate keskuste hääbumine suuremate arvelt-vähene huvi kohalikus elus toimuva vastu tingis loogilise sammu - 6.-9. klassiastme õpetamise koondumise valla kahest koolist ühte. Kuigi võib ka vastu väita, et selles astmes toimivad liit- ja väikemad klassid paremini, sotsiaalne sidusus suurem, väiksem koolimaja hubasem jne, jne. Nüüd aga minnakse teisele ringile - kas kuueklassiline kool suudab õigustada ennast samas kohas samale sotsiaalsele kapitalile tuginedes? Kõik sõltub jällegi piirkonna elanikest.

Samast asjaolust sõltub ka, millal saab 7.-8.-9. klassi Harmis taas näha, väliste positiivsete teguritena võib loota imesid - naaberkihelkonnas Juurus ehitatakse Oxford Parki, millal saabub taas Habaja õitseaeg?

Sellise tüüpilise maakoha taristu kahanemisloole annab kinnitust erand naabermaakonnast - fotol Vodja kooli üheksanda klassi lõpetamine juunis 2010. Erakapitali abiga taasavatud kool kasvatas ennast kuueklassilisest taas üheksaklassiliseks. Aktusel viibinud õpilaste vanavanemad olid niivõrd härdinud, et ei suutnud Rokkalmaare koolijuhi Rein Rebase (seisab) küsimusele vastuseks öelda aastaarvu, millal viimati seal hoones üheksandikud lõpetasid.

Mõned arenguvõimalused

2011-04-18T21:15:00.006+03:00

Kaardid Kõue väljapanekust, visioonid kuhugi 2028 kanti, kõikidel juba uus TLN-TRT maantee peal:

Lillaga tähistatud trassi teeninduse ja tootmishoonete ala, selle alla võidakse kolmandik Rava põllumaast panna. Kolla-rohe triibuline pere- ja ridaelamute ning puhke- ja virgestusala. Kollane pere- ja ridaelamuteala. Segahoonestus laieneb Ardus ja Kõue külas.

Areng traditsiooni järgi, pruun väärtuslik põllumaa, justkui adramaarevisjoni andmed alates Taani hindamisraamatust. Piirkondlikud ja kohalikud keskused ehk muinasküla- või mõisasüdamed.

Elamud (kollane), puhkeala (roheline), tootmine (lilla). Tööstusküla Silmsi, suurim elurajoon Äksi-Alansi-Kirivalla, tiheasustusala laienemine Ardus (punane).