Flandria Päevik - viis kohtumist Tõnu Õnnepaluga, osa I

Esimene kohtumine Tõnuga toimus mul kusagil keskkooliajal, läbi Piiririigi - nagu praeguselgi ajal, ma ei viitsinud siis eriti ilukirjandust lugeda. Koolis oli mul kirjandustunnis seis, kus pidin kohustusliku lugemisvara eeskuju asemel treima kirjandeid filmidest, mida olin näinud. Kirjutada oskasin tol ajal paremini, kui lugeda, nagu ka ilmselt praegu. Ma võin eksida, aga tol korral võibolla päevaga sisse ahmitud Piiririik, mis tundus midagi erakordset, võis olla kirjandustunnis veel tabuks.


Teine kohtumine leidis aset Hiiumaal, piiririigi juubelitrüki üritusel, sattusin kujundama raamatu CD versiooni. Ma pidin praegu selle üllitise aidast üles otsima, et teada saada kuulderaamatu pealelugejat - millegipärast olin kindel, et plaadile luges seda Artur, kes oli
tegelikult vaid raamatu produtsent, pealelugeja kubjas ning suurem osa kirjastusest "Teeline", mis sai salvestatud veel ühe kuulderaamatu, Doris Kareva palad, mis aga mp3 formaadist trükki ei läinudki. Võibolla peaksin ma need reliktid üles otsima ning sheerima - kindlasti võib seda teha kuskil seitsmekümne aasta pärast. Tol ajal sai loetud ka ühes jahimajas, veebruaripäikese käes pliiti kütmata Anton Nigovi Harjutused-Harjumused.

Kolmas kohtumine kestis kuskil kaks aastat Järvamaal, kuhu paralleelselt Tõnuga, paljude teistega, pagendusse läksin. 2004-2005 toimus omamoodi prohvet Maltsveti liikumine, kus linnast, rutiinist, tühisusest või muul moel tüdinenud või ummikusse jooksnud inimesed asustasid Kareda kandis mõisaid, majapidamisi, varemeid, hiljem on püsti aetud põhumaju ja kuure, hakatud pidama loomi ja rajatud aiamaid. Kõue kant, kuhu sealt edasi kolisin, on tegelikult rohkem Järvamaa, kui õige Järvamaa - mõnes mõttes rohkem ääremaa, Harjumaa tipp, muinas-alepõhja, põhjatu ja kauge, nagu ka Kau (Kõue) üks võimalik nime algkuju - Kauge.

Neljas kohtumine toimus Esna ajaveebis - eksperimentaaz, mida tasub jälgida.

Viies kohtumine - Flandria Päevik, kirjastus Varrak, 2007

Selles mõttes on enamus Tõnu raamatuid päevikuid - nii kirjutamise mallilt kui sisult. Need mõned arvustused, mis ma FP kohta kunagi lugesin, heitsid sellele ette staatilisust ja mittekuhugiviivust, omamoodi kirjanduslikku tintinnabulismi, paraku lugeja, kes on
eesmärgistatud, rakkes ja teadlikkusteadvusel, võib sellist vormi solvavaks, igavaks pidada. Suurem osa raamatust on seisundlik, paljud kirjakohad aga oma hetkeaktuaalsuses, päeviklikkuses, mis muudavad selle 2007. aasta üllitise juba kahe aasta pärast ajalooks, meenutuseks, kuidas siis asjad olid ning neid tajuti. Ühesõnaga on raamatus kaks liini - üks igvikulik, mida kirjeldan hiljem ning teine hetkeline, mida värskena tarbinud kriitikud ei saanud tajudagi, kuna nad olid tolle ajahooloni sees. Vaid mõned üksikud hääled manitsesid 2007. sügisel inimesi säästlikkusele, tuletasid meelde majanduse tsüklilisust, nii kirjeldab Tõnugi tänapäevast majanduslik-ühiskondlikku elukorraldust kui tarbimise kasvule rajatut, tõde, mis on jõunud nüüdseks igaüheni. Tolle aja kriitikud said tekstist kätte mõtte "ihuline on tõeliselt vaimne", ning nämmutasid selle kallal. Spordiklubid, SPAd või ihu suretamine õilsatel, eesmärkidel saavutades vastupidist on selle idee tänapäevased varjundid.

Üldiselt on palju mõtteid, mis mul sellest raamatust lugedes tundusid, kui enda omad viimastest aastatest, kuid ka palju neid kirkaid hetki, mille peale pole ise veel tulnud, ehk see raamat oli otseteeks keerulisel eneseotsingu rajal. Praegu sirvisin raamatut ja sain aru, et ei oska ammendavat kokkuvõtet kirjutada, piirdun siis mõne mõttega:

Üheks suurimaks rõõmuks mulle oli ajalooteadusele ära panemine - parim moodus, mida ma ajaloolastele-dogmaaikutele seni olen osanud välja käia on andmete vähesusesest tulenev subjektiivsus - Tõnu lisab siia aja tajumise vormi - hetked, mida esitatakse tervikuna, tajumise muutus ajas ning tagantjäreletarkus, kirjasõna, kui sellise fetisheerimine, ajaloo pühakirjaks upitamine ning sellesse pimedalt uskumine, kriitika talumatus, kui ajaloo kaardimajakese kokkuvaring.

Usk, eelarvamused ja vagad kirjapandud evangeeliumid, millesse klammerdutakse ning see on raske patt, tõeline ime on elu ise.