S ajaveeb 1 aastane I - sissejuhatus ja miks ma kirjutama hakkasin

Üheksa päeva pärast, aasta pikemal päeval, 20. juunil, saab üks aasta täis ajast, kui siin ajaveebis oma esimese postituse ilmsiks tõin. Selle piduliku hetke tähistamiseks üllitan lühiartikliteseeria, milles siin kajastatut, oma arenguid, pealisülesandeid ja tulevikuperspektiive analüüsida üritan. Ajaveebi päiseks on taas fragment jaanitulest, täpselt, nagu aastake tagasi.

Lühiartikliteseeria jaguneb:

I - sissejuhatus ja miks ma kirjutama hakkasin
II - millest ma kirjutanud olen
III - minu lugeja ja google analytics
IV - kelle ma kirjutama ajasin ehk võõrad suled
V - säutsun Twitteris edasi

Üks minu sugulane avaldas mõni aeg tagasi lootust, et ehk saab minust romaanikirjanik - see on valus solvang, näitab tema enda piiratust ja selektiivsust kirjandus-kunstlike zanrite valikul, ka seda, et ta ei suuda seda ajaveebi võtta romaani või detailse elukirjeldusena - ihkab vaid mingit kolossaalset formaati, mahalõigatud paberimetsi, ülivõrdes teemaarendusi, pisaraid ja kellegi fiktiiv-virtuaalset tegelast enda eest elu ära elavat.

Tegelikult algas see ajaveeb kerge katsetusena anda tagasisidet käimasolevatele käsitööprojektidele reaalajas - eksklusiivne lisaväärtus puitdekoratsioonide tellimisel on vaadata, kuidas need valmivad.

Kui minna päris algusesse, alustasin kirjutamist-avaldamist kommenteerimismaratonist Nahkanui veebis, eelnevalt olen mujal kommenteerinud vaid paaril korral - ei ole päris see.

Nagu ei ole päris see olla mutrikesena kuskil sotsiaalvõrgustikus, kuigi paljudele sotsiaalsetele olevustele pakub see palju. Minu jaoks on hetkel põnevam oma leht ja oma sisu.

Kui kirjanikke (ajaveebnikke) vaadatakse, kui julgeid isiksusi, kes oma elu on avalikult teistele ette ladunud, siis looja seisukohalt on enda avamine hoopis kergendus - mis kirja pandud, sellest vabaned, seda ei pea enam suu sisse võtma ega sel teemal täävitama.

Kui palju üldse see veeb minu elu on? Kindlasti on see osaliselt minu kirjutatud või vahendatud, kes seda aga minu eluks peab, saab väga haledalt petta - see on fiktsioon, virtuaalreaalsus, ilukirjandus.

Üks aspekt ajaveebi pidades on aususe jõud - kindlasti on olemas muidugi ka kirjutajaid, keda piitsutab tagant jumal, korporatsioon, mingid muud jõud või huvid, kuid ka nende pimedate puhul, arvan ma, hakkavad näpud klaviatuuril lõpuks nii liikuma, nagu näeb seda ette vaba tahe, juhul muidugi, kui nende müüdud hingedes veel killuke inimlikkust järel on.

Ajaveeb vormina tundub mulle seni väljakutsuv ja põnev - siin puudub vastutus, nagu trükisõnas, kus kõik sinu kirjutatu jääb mingite aegadeni nii, nagu sa seda sel hetkel nägid ja tundsid. Siin on kõik muudetav, kustutatav, kommenteeritav, uue infoga värskendatav, samas igavene. Mittemidagi ajaveebides ei saa tõe pähe võtta - parim võimalus on, et autor on sel hetkel peegeldanud tegelikkust kuigivõrd objektiivselt.

Olen saanud pihta ühe meemiga, mille saatja, Gerd Tarand, ütles seda saates, et kunagi annan talle selle andeks. Andsin samal hetkel ning ei aktiveerinud meemi.

Seni olen kustutanud ühe artikli (seegi KKS veebis), teinud täiendusi paari kohta, kuigi palju siinkirjutatut on aegunud, ei ole viitsinud põhjalikult redigeerima hakata, ei viitsi isegi vanemaid artikleid, kui paar päeva, lugeda. Las jääb kõik see nendeks ehedateks hetkedeks, nagu need on olnud, mälupiltideks ja meenutusteks, mida pole enam taasmeenutada vaja.

Mida ma siis kirjutanud olen? Sellest juba järgmises postituses...