Viimast ajaperioodi Triigi mõisas on Teie alandliku kirjutaja jaoks kõige keerulisem käsitleda - esiteks ei suuda ma ette kujutada nõuka aega, kus suurem osa mõisakompleksist jäeti ilmastiku vallata, teiseks on tegu lähiajalooga, mille käsitlemise objektiivsed suunad ei pruugi olla veel paika loksnud, kolmandaks võib olla erastamistsüklis vahepeal veel omanikke, kelle kohta mul info puudub, neljandaks võib antud postitus lahti rebida värskemaid haavu asjasse puutuvate ja puutunud isikute suhtes. Nii, et palun kommentaare ja täpsustusi, kui liiga puusse panen. Kõik fotod, väja arvatud viimane, tellingutega, on muinsuskaitsearhiivist.Niisiis, Triigi kooli sulgemisel seitsmekümnendatel, jäi peahoone tühjaks ning leidis kasutust kartulilaona, tallis-tõllakuuris ja ait-kuivatis toimus põllumajanduslik tegevus:
Valitsejamajas elati ning elatakse siiamaani, sellest ehk ka parem saatus:
Kui võrrelda mõisahooneid, mida on peetud kütmata, koorub seintelt nõukaaegne läikiv õlivärv, mis on ilmselt antud hoidmisstiili ainus positiivne külg, vaikselt võtab võimust häving:
Seitsmekümnendate lõpul teostas muinsuskaitseamet kompleksis põhjaliku inventari, dokumenteeritud on arhitektuuridetailid, pildistatud hooneid:
Aknad peksti aegamööda sisse, siseuksed ja puitinterjöör jäi valdavalt alles:
Kui börsi allakäiguspiraali tähistavad aktsiaid ostma hakkavad taksojuhid, siis allakirjutajal on meeles "Rahva Hääle" volgajuhi suur soov mõisahoonet ära osta kusagil perestroika ajal. Kinnitamata andmetel müüs vald hiljem peahoone eraisikule 1 krooni eest.Üheksakümnendatest leidub MK arhiivis juba uut dokumentatsiooni peahoone renoveerimiseks, alates eskiisidest kuni tulevase hotelli ruumijaotuseni.
Töö hoone kallal läks lahti, laastukatus sai peale eterniidikihi, vahetati mädanenud karkassijuppe ja ehitati vahelagesid, mis said täiteks saepuru. Ehitati paar uut ahjusüdant ja päris keerukas korstnapüks.
Töömehed ööbisid hoones ning vahepeal oli akuutne ka omaniku esindaja, kes leidis uue ahjuga elupaiga keskaegse osa teisel korrusel. Paraku ei ole kõik plaanid määratud teostuma ning omanik loobus mõisa arendamisest enne sajandivahetust. Minu jaoks uskumatuks kujunes suurema osa kaitse all oleva pargi lageraiest. Sealt edasi hoone seisis. Kusagil tosinkond aastat tellingutes, on peahoone paljude turistide mällu sööbinud järgneva kujutisena:
Takkajärgi on üks juhtiv feng-shui ekspert analüüsinud mõisas toimunut niiviisi:Ma arvan, et eelmise mõisniku ebaõnn peituski selles, et ta peahoonet tühjaks ei teinud - tõi oma nodi sinna vaid juurde. Tegelikult saab mõisa elama lihtsalt: ahjud korda, uksed toimima, saab juba tõsisemaid vastuvõtte korraldada, meenub paari aasta tagune Esna mõis, mis oli uskumatult viletsas korras, aga puhas. Krohvikihistused on Triigil ilusamad, võibolla kõige korralikumad, mis leiab, üldse.
Seda juhist on järginud praegune omanik, osaühing Kõue-Triigi mõis, kelle kätte peahoone, tall-tõllakuur, kelder ja ait-kuivati kirjutati 06.06.2006 (sada aastat peale Kotzebue-Hagemeistri tehingut), kes on peahoone tõstnud täiesti tühjaks - müüride ja sarikateni välja.
Lõpetuseks üks tagasivaade Rein-Aksel Orasilt, kelle taaskohtumine koolimajaga leab aset niiviisi:
Saatuse tahtel jõudsin uuesti lapsepõlvemaile juba vana mehena pool sajandit hiljem, 2005.aasta suvel. Eesti Kodu-uurimise Selts korraldas oma liikmetele bussiekskursiooni Lõuna - Harjumaa põnevamatesse paikadesse. Kavas oli ka Triigi mõisa külastamine. Pool maailma läbisõitnud inimesena aimasin juba ette, et ka Triigi mõisahoone ei ole ilmselt enam selline, nagu ta kooliaastatest mulle mällu on jäänud. Igal kevadel olid õpilased ja õpetajad luudade, rehade, labidate ja kärudega koolihoone lähema ja kaugema ümbruse korda teinud, suuremate kõnniteede äärde lilli istutanud, teedele liiva puistanud jne. See tegevus tundus kõigile kooliõpetuse loomuliku osana. Õpiaastatel Ravila Põllumajandustehnikumis, kus minu üheks õpetajaks oli Kõue vallas Aela külas, Saarevälja talus sündinud tuntud pedagoog ja lastekirjanik Johannes Palm, tundsid õpilased omal nahal, kuivõrd palju aega, tahet ja jõudu läks tarvis koolimajaks olnud Ravila mõisahoone ja vana pargi korrashoiuks. Aga ühine tahe suudab palju ja ilu enda ümber tuleb ise luua. Viimastel aastatel on üldsuse huvi mõisakultuuri vastu järsult kasvanud. Ilmunud raamatutest saab üksikasjaliku ülevaate paremini säilinud mõisahoonete, ajaloo ja praeguste valdajate kohta. Triigi mõisahoonest avaldatud pildid rääkisid aga sellest, et aeg on kaunist mõisahoonet tublisti räsinud. Tegelik olukord lõi aga mind esialgu tummaks. Raamatutes on kirjas, et mõisahoone on eravalduses. Hoolitsetud hoone ja hooneümbruse asemel vaatas meile vastu lagunev katus ning inimesekõrgune ohakamets. Retke korraldaja rääkis, et ta oli käinud siin peremehelt luba küsimas ja viimane oli lubanud vähemalt mõisaesise platsi umbrohust puhtaks niita. Hoone pargipoolsel küljel, kus kunagi olid palliplatsid ja puuvirnad, kasvas nüüd läbipääsmatu võsa. Pargitiike enam ei olnud, nende asemel kõrgusid käevarre-jämedused puud. Hoonesse sisse me ei pääsenud. Läbi saali klaasuste paistvast ehitusmaterjalist võis siiski aimata, et peremehel on hoonega head kavatsused. Sõnavõtus reisikaaslastele meenutasin kooliaastaid Triigi mõisas. Oli rohkesti küsimusi, ka hoone edasise käekäigu kohta. Need aga jäid vastuseta, sest omanik kohale ei tulnud. Siis avaldati arvamust, et kas vallavalitsus ei saaks midagi ette võtta mõisahoone kiiremaks kordategemiseks. Igal aastal käib ajaloolise paigaga tutvumas tuhandeid külastajaid. Räämas ja korrastamata hooned ei tee au ühelegi omanikule. Viimased teated räägivadki omanikuvahetusest, mis annab lootust hoone kiiremale kordategemisele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar