Eneseotsingute tee on mind viinud viimasel ajal mitmed korrad Liivimaale, eile sai käidud päris Liivi lahe ääres, ülemine foto on Eestimaalt, Järvakandi mõisa peahoone sein, peaagegu, nagu 105 aastat tagasi, enne põlemist.
Kuidas kujutada troostitust, mahajäetust, sügise esimese tormi eelset päeva, isoleeritust ja sajandi alguse (mis tuleb tagasi alles saja aasta pärast) eufooria totaalset kadumist? Roodi mõisa müügikuulutused ega minu fotod seda edasi ei anna, see on emotsioon, mida tuleb vahetult kogeda. Tegelikult pole see mõisa peahoone, mis ehitati vana häärberi asemele, mis analoogselt Järvakandiga maha põletati 1905, kuigi palju erinev Pärnu parematest villadest, fiiling aga on üüber goot. Ka kunagised omanikud olid Groodid.
Märka aastasaja algul paigaldatud musta bituumensindelkatust, mis viletsamatel kohtadel jaba sammaldub.
Kompleks meenutab oma abihoonete neogooti stiili tõttu veidi põhjakat - need teravad aknakaared:
Kimmkatus, saetud kärjekujuliste (teravate) otstega:
Neogooti stiilinäide kuivati näol:
1 kommentaar:
Roodi mõisahoone on ehitatud 18. sajandi hoone vundamendile. Hoone ise põletati maha 1905.a. mässu ajal.
Marburgi arhiivis on olemas vana puidust peahoone pilt - püstlaudvoodriga poolkelpkatusega ehitis, nagu nad tollal enamik olid. Ja Pärnu Muuseumis on olemas põlemisjärgne pilt, kus on peal vundament ja massiivsed mantelkorstnad. Selle viimase panin ma ka Pärumaa mõisate raamatusse, mille kirjutasin aasta tagasi.
Varemete pilti praeguse hoone kõrvutades on näha, et sokli aknaaugud on samas kohas ja sokli kõrgus ka sama. Siit ka minu väide, et on vanal vundamendil. Muide - selgelt on näha ka, et sokli aknaavad ei asu põhikorruse akendega kohakuti.
Postita kommentaar