Kelle närv sadavale lumekogusele vastu ei pea, võib toimida järgneva õpetuse kohaselt:
Lumerookimiseks tegin lihtsa aga pika lumelabita, peenike ja sirge ilma oksteta kase või lepa kaigas mille peenemasse otsa on vineeritahvel kruvitud. Et labidas kergem oleks, tahusin kirvega kaika jämedama otsa peaaegu sama peeneks kui teine ots.
Lumerookimiseks tegin lihtsa aga pika lumelabita, peenike ja sirge ilma oksteta kase või lepa kaigas mille peenemasse otsa on vineeritahvel kruvitud. Et labidas kergem oleks, tahusin kirvega kaika jämedama otsa peaaegu sama peeneks kui teine ots.
Lühem, millega hää räästaäärest lund lükata oli u. 3 m, pikem mingi 5 m. millega keskkatust lükata. päris katuse harjalt ei õnnestunudki lükata aga see pole ka oluline. Tehnika lihtne, lükkad labida piki katust lumele alla nagu tordilabida ja lumelaviin tuleb ise alla ja kaela.
Hää trenn käelihastele ja kael jääb ka kangeks katusele passimisest.
Üks nipp veel, kui räästa all on lumehunnik, siis pane üks vineeritahvel hunniku otsa ja saad nii hää tellingu mille peal lihtsam rookimise tööd teha, selle asemel et meetrises lumes sumada. Abiks kindlasti ka redel, aga ma sain oma maja katuse ilma selleta puhtaks. Umbes 500 ruutu paari-kolme tunniga.
4 kommentaari:
Keegi võiks uppida kuskile ka labidaga ergonoomilise lumerookimise õpetuse. Rookisin viimase tuisu korral kõvasti, sest läksin hasarti. Nüüd senimaani selg haige :D
Olen labidaga lund rookinud rahulikus võimlemise tempos , umbes nagu Tai-Chi, pigem väikesed labidatäied, õige kontrollitud hingamine ja duracelli jänesed jätkavad tööd ka külmas ja tuisus.
Ai-ai, mis võib juhtuda, Koerufoorumit on tsiteerinud täna Maaleht, Õhtuleht jne. Üks vana vallamaja vähem, seekord siis Koerus:
http://www.koerufoorum.net/viewtopic.php?f=3&t=61&sid=220d9db6a6b0a90f9ff08c04ce76dc38
Arvan,et oma osa oli ka tänasel tuulel.
Postita kommentaar