Põhjaka

Tsiklid, jalgrattad, landauletid, turismibuss - tõesti, vaba oli vaid üks laud.



Kuigi olen Põhjaka kujunemist tondilossist stiilseks trahtreriks jälginud viis aastat, suutsin rahulolematu olla ustetaguste vähese relaka saamises, veel nipet-näpet interjööris, mis oleks lihvi tahtnud, RGB-peitsiga puitpinnad tualetis on maitse asi jne. aga eks kõik need elemendid loksuvad aja jooksul paika, viides kaasa tüki koha isikupärast.



Olin ajapuuduses ja tellisin kõige kiiremini valmiva roa. Kas tomatisupp suudab üllatada? Supi saades ununesid kõik vead interjööris, isegi see, et kokapoistega kunagi aastakese kommuunis elasin ja teadsin, kui hea saab olla värskest kohalikust toorainest toit. Basiiliku-tomati maitset tundsin veel sama õhtu peale külahernesupi söömist.



Kõige põnevamad kohad on need, kus kohtuvad maa ja linn. Mida keegi ei suutnud ette prognoosida, on koha suurepärane atmosfäär ja stiilsesed, teadlikud külastajad. Kolme väikese saali peale naudivad sööki ja vinüülplaate laudkond soomlasi, restoraniomanikeperekond Läänemaalt, nahas tsiklimehed, kõiksugu muud tuntud ja tundmatud rahulolevad näod, tagumises saalis teenindatakse IT-mehi. Ootan juba talve, kus saab kogeda tühjemat, kargemat, avaramat Põhjakat, talvevalguse ja teega. Järgmiseks suveks on kokapoisid raske valiku ees - kas laieneda väliterrassile-teenijatemajja või hoida ranget liini peahoone müüride sees.

Interjöör-9
Atmosfäär-10
Toit-10