August von Kotzebue 250. sünniaastapäev

Täna 250 aastat tagasi sündis Saksamaal Weimaris tuntud ühiskonnategelane ja kirjanik August Friedrich Ferdinand von Kotzebue. Tema poeg Otto von Kotzebue ei vaja siin ajaveebis tutvustamist ning pojapoeg Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue käest ostsid välja talud ümberkaudsed Kõue, Rava, Pala, ja Virla külaelanike esivanemad. Avaldan peatüki Aksel Orasi käsikirjast "Sammalduvail radadel (Hier ruht ein herr)".

Peegeldusi Otto isast Augustist.

Ametlikult –18 last –kolme naisega.

Hästi arenenud ja erksa vaimuga August Friedrich Ferdinandt von Kotzebue, oli sündinud Saksamaa tolleaegses kultuuri ja arengu kesksemas piirkonnas Weimaris. Sinna levisid kuuldused Katariina II aegsest müstilisest Venemaast. Selles paigas, Weimaris arenesid Lääne moodsad russoismi ideed ja neist nakatus kiiresti arenev, ajaga hoogsalt kaasa astuv ning sule osavust harjutav August von Kotzebue. 1775. aastal tema kaaslinlaseks saanud ja vaid kaksteist aastat vanem Johann Wolfgang von Goethe astus sel ajal juba suurte sammudega edasi kirjanduse põllul, olles ühtlasi hinnatud jurist. Igati vääriline eeskuju. August, praktilise taibuga noormees, ehkki mõnevõrra teistsuguse arusaama ja hoiakuga pidas siiski samuti majanduslikku kindlustatust loomingulise tegevuse aluseks. Järjest enam küpses mõte, käia oma jalaga ära sellel paljuräägitud ja poolunes tukkuval ääretul maal, mis kannab Venemaa nime ning näha seda kõike oma silmaga.

Kahekümne aastase noormehena võttis ta ette reisi, see oli 1781. aasta. Ta tuli Peterburi –Venemaa pealinna. Seda linna oli hakatud asutama 78 aastat tagasi sohu ja nüüd tähistati Peterburi, Venemaa pealinnaks saamise 69. aastapäeva.

Tutvunud Peterburi ja Venemaaga kuulis ta tihti viiteid, et tema kaasmaalasi elavat Eestis ja et see on paik kustkaudu Euroopa valgus Venemaale paistab nõnda kui päikesekiir läbi akna tuppa. Ja veel, et need kaasmaalased teevad ilma ka Venemaal. Muidugi teadis ta ka ajaloost oma kaasmaalaste osa Eestimaa ristiusustamisel. Veel üks huvipakkuv paik peale Peterburi ning sealse vaba elu.

1783. aastal tuli August Kotzebue esmakordselt Eestisse –Tallinna. See tundus kodune ja hoopis midagi muud olevat. Saksapärasust ja saksa keelt hoovas siin kõikjalt vastu, sest ametimeestega sai rääkida ühises keeles, maneerid ja ülevalpeetus olid sobivad, lihtsalt omased ja millised aadlipreilid – tõeline Maarjamaa, nagu kord 1215. aastal piiskop Albert oli Roomas paavstilt taotlenud :”Otsekui sa, Püha Isa, ei väsi oma pühaduse usinusega hoolitsemast püha Jeruusalemma maa eest, mis on Poja maa, samuti ei peaks sa seekord ka ilma lohutuseta jätma Liivimaad, mis on Ema maa ja mida sinu lohutava hoolitsuse tõttu tänini on laiendatud paganahõimude aladele. Sest poeg ju armastab oma ema ja otsekui ta oma enese maa kaotsiminekut ei soovi, nõndasamuti ei soovi ta tõesti ka mitte, et tema ema maa ka hädaohtu satuks.” Paavst kostis temale ning ütles: „Samuti kui poja maad, nõndasamuti saame meie ka Ema maad oma isaliku hoolitsuse innuga ikka püüdma edasijõudmise poole aidata.” ( Läti Henriku kroonikast) Sellega oli Rooma paavst Innocentius langetanud otsuse siinsele maale anda Maarjamaa nimetus emaliku hoolitsuse, ülluse, viljakuse tähisena. Ja seda pidi siin olema nagu kõike vajalikku kunagi ühes ülistatud Paradiisiaias. Lähtudes sellest, pidi siin Venemaa rüppe haaratud Maarjamaa naistel olema eriline viljakus –orjastatud maa –ilmekas rikkus.

Tallinnast leidis August von Kotzebue kohe samal aastal Tallinna linna ülemkomandandi von Esseni kauni tütre Julie Friederike Dorothea von Esseni, kellega abiellus ning laulatus toimus samal 1783. aastal. Nende kasutada jäi naisevanemate Vardi perekonnamõis Nissi kihelkonnas Harjumaal. Abielu kestis ümmarguselt seitse aastat, sest naine Julie suri 1790. aastal. Abielu ehteks oli viie lapse sünd, kusjuures teisest pojast Ottost kujunes välja edaspidi ja sai kuulus kolmekordne ümbermaailma meresõitja. Esimese reisi tegi ka kaasa aasta noorem vend Moritz.

Eestis elades osales August von Kotzebue Tallinna esimese teatri „Revaler Liebhaber-Theater” (Tallinna Saksa Isetegevus Teater) asutamises 1784. aastal. Ta on kirjutanud üle 200 näidendi, mis on peamiselt olnud ajaviite tükid, luuletusi, romaane ja mälestusi. Viimaseis puudutab ka Eesti olusid ( EE 5; lk. 103 )

August von Kotzebue sõlmis teise abielu Christine Gertrude von Krusenstiern’iga sünd. 1769.a., surn. 1803. a. Laulatus toimus 16 juunil 1794. aastal. Abielu kestis ümmarguselt üheksa aastat. Abielust sündis kuus last: Amalie, sünd 1795.a.; Elisabeth, sünd. 1796. a.; Emilie, sünd. 1797. a.; August, sünd 1799. a.; Paul, sünd. 1801. a.; Charlotte Friederike Julie…………

August von Kotzebue kolmas abielu jätkus eelmise õe Wilhelmine Frederike von Krusenstiern’iga sündinud 1778. a., surn. 1852. a. Laulatus toimus 7. augustil 1804. aastal. Ka seda abielu kroonis seitse last. Ajaloo arhiivi andmetel kannavad lapsed järgmisi nimesid: Eduard, Friedrich; Carl; Alexander; Georg ja Wilhelmine Frederike (1812 –1851). Puuduvate nimede osas ning enamaski pole õnnestunud teavet seni saada. Üldiselt võib aga ütelda, et see sugupuu on jõudsalt kasvanud, tal on palju hargnevaid harusid, mis ikka ja jälle harunevad. Seal on hästi nähtavaid, varjutuid ja aegajalt nähtavale ilmuvaid harulõike aga ka ilmekalt kujundatud, ühtlast võra.

August Kotzebue 18. lapsest olid surnud üks poeg ja kolm tütart

Tundub ja kusagilt on hakanud ka silma, et August Kotzebue teine ja kolmas naine – õed Krusenstiern’id on kuulsa meresõitja, Hagudi mõisas 19 nov. 1770. aastal sündinud Adam Johann von Krusenstern’i lelle liinist sugulasharu järglased. Muide A. J. von Krusensterni juhatusel purjetas lipulaeval „Nadezda” ümber maailma. Ja pardal olid ametis jungadena August von Kotzebue pojad Otto ning Moritz.

August Kotzebue oli Vardi mõisa omanik aastail 1807 –1813. Peale keiser Aleksander I kutsel siirdumist Vene keisririigi teenistusesse, müüdi Vardi mõis ja koliti üle Peterburgi, sest tema Napoleoni vastased seisukohad sisendasid talle kartust sest ta oli saanud informatsiooni, et peale Moskva vallutamist pöörab Napoleon oma väed Baltikumi peale.

Tutvus ja tegusus – edu alus.

Küllaltki hea ja ilmeka pildi August Kotzebuest kui inimesest annab E. Siimu kirjutatud artikkel ja tõlked August Kotzebue kirjadest Johann August Hagenile, avaldatud „Keel ja Kirjandus 8 1975. a.

Püüdes tagada oma teisest abielust sündinud lastele head ja igakülgset haridust, palkas Kotzebue Dresdenis töötava prof. K. A. Böttigeri vahendusel ja soovitusel 1809. a. Saksamaalt kaks koduõpetajat, muusik J. A. Hageni ja kunstnik K. S. Waltheri. Nii saabusid Eestimaale mehed, kellel mõlemal on olnud nimetamisväärne osa meie maa kultuurielus.

Esimene Kotzebue kiri Hagenile, dateeritud Vardis 20. jaan. 1809.a.(AM. F 114, nim. 1, s-ü. 4 l. 56)

Alljärgnevalt publitseeritav A. von Kotzebue kiri J. A. Hagenile. (AM. F. 114, nim. 1, s-ü. 4. l. 34 --36.)

Mind rõõmustab, et Teie meeleldi tulete minu juurde. Ainult ma soovin, et Teie oma ootustes ei pettuks ja seepärast kirjutan Teile parem nüüd, millised on olud minu juures. Kujutlege, et tulete jõuka talupoja või rentniku juurde, ei mingit luksust, kuid mugavus: lihtne toit , kolm rooga lõunaks, kaks õhtusöögiks, harva veini, aga head omapruulitud õlut. Kõigi kodakondsete vahel valitseb usalduslik toon , pole kuulda „Teie armulikkust” ega muud selletaolist. Nagu endaväärilist austavad majahärra ja proua (A. von Kotzebue kolmas naine /laulatatud 7. augustil 1804. a../ Wilhelmine Friederike von Krusenstiern [ 1778 --1852 ]) igaüht, kes täidab oma kohustusi. Guvernant on väga tark ja kõlblas isik. Lapsed on kõik väga hästi kasvatatud, vanim tütar 14. aastane (Amalie sünd. 1795.a.), mõlemad järgmised tütred 11 ja 12 (Emilie, sünd. 1797. a. ja Elisabeth, sünd, 1796. a.) Siis järgneb kümnene poeg (August, sünd. 1799. a.), kellel on head eeldused ja Paul (sünd. 1801.a) (A. von Kotzebue lapsed teisest abielust / laulatus toimus 16. juulil 1794. a. / Christine Gertrude von Krusenstiern’iga [ 1769 –1803 ]),ülejäänud on väikesemad ja vajavad alles vähe õpetamist. Ma usun, muusikaõpetuses tulete toime 6. tunniga päevas. (J. A. Hageni ülesandeks oli ka teiste elementaarainete õpetamine). Siis kui Te soovite, võtate osa kõigist meie maaelu väikestest rõõmudest või teete muud, mis Teile lõbu pakub.(Artiklis „Aus den Wanderjahren dreier estländischer Maler”/ Baltische Monatsschrift Bd. XXXVI lh 712 / iseloomustatakse Vardi mõisas Kotzebue ajal valitsenud sundimatut õhkkonda: külalislahkes majas on palju musitseeritud , koduteatri etendused vaheldusid pidustuste ja jahiretkedega )

Et minu majas alles ehitatakse , siis olen sunnitud esialgu paigutama Teid ühte tuppa koos härra Waltheriga , kuid õppetundideks on teil mõlemal eraldi toad. Et Teie, nagu ma kuulen, juba päris hästi komponeerite, siis loodan ma Teile soetada mõndagi meeldivat kõrvalteenistust, millest ma, kui Teie juba siin olete, räägin lähemalt. ( Vardi mõisas kirjutas J. A.Hagen muusikasaateid mitmele A. von Kotzebue ja tema kälimehe I. J. Knorringi laulumängule ning komponeeris viise A. von Kotzebue, U. H. G. Schlippenbachi ja Ungern-Sternbergi tähtpäevaluuletustele). Samuti ütelge härra Waltherile ( Karl Siegmund Walther [1783.--1867 ], balti-saksa maalikunstnik. Oli 1815.—1850 Tallinna toomkooli joonistusõpetaja; maalinud portreid ja mitmed altarimaalid Eesti kirikuis ), et mitmed minu sõbrad on juba lubanud mulle end tema poolt maalida lasta. Tema peab aga kaasa tooma kõik, mida ta selleks vajab, sest meie suletud laevasõidu tõttu (põhjuseks oli 1807. aastast peale kehtinud kontinentaalblokaad) pole siin midagi saadaval.

Ma lisan Teile väikese nimistu nendest vähestest muusikateostest, mida Teie siin ees leiate. Loodetavasti tunnete samuti klaverihäälestamist, mida maaoludes on muidu raske teha.

Kahte sarve palun vaid sel juhul, kui peate end suuteliseks õpetama nendel paari jahipala kahele rumalale poisile.

Mina isiklikult armastan kõige enam laulu, kuid ainult lihtsat; ühe hiilgeaariaga võib mind uksest välja ajada. Seepärast palun Teid kaasa tuua palju meeldivaid laule, koorilaule, kaanoneid ja muud selletaolist.

Oletatavasti võtate nii Teie kui ka härra Walther (keda ma südamlikult tervitan) meeleldi ette oma teekonna Berliini kaudu, mispärast ma lisan paar väikest soovituskirja, Teie jaoks kapellmeister Weberile (Bernhard Anselm Weber [1766 –1821] Saksa helilooja ja muusikavirtuoos. B. A. Weber oli A von Kotzebue kaaslane 1803. –1804 a. reisil Pariisi; loonud saatemuusika tema lavateosele „Hussiidid”) ja härra Waltheri jaoks õukonnamaalija Weitschile ( Friedrich Georg Weitsch [1758 –1828 ], saksa kunstnik, aastast 1798 kunstiakadeemia direktor ja õuemaalija Berliinis), samuti ühe Königsbergi raamatukaupmehele Nicoloviusele ( Friedrich Nicolovius , saksa kirjastaja ja raamatukaupmees. Pärast filosoofiaõpinguid läks 1787. a. Riiga J. F. Hartknochi juurde õpilaseks ja avas 1790 Königsbergis oma raamatuäri. F. Nicolovius kirjastusel ilmusid ka mõned A von Kotzebue teosed, nende hulgas ta Vardi perioodi Napoleoni vastased ajakirjad „Die Biene” ja Die Grille”) ja ühe Hartmannile – Riia raamatukaupmehele (Carl Johann Gottfried Hartmann [1770 –1828 ], baltisaksa raamatukaupmees. Töötas aastast 1794 Riias J. F. Hartknochi raamatukaupluses, mille omandas 1804. aastal ).

Ametlik postiühendus on ainult Königsbergini, sealt peate edasi minema voorimehega. ( Königsbergist jätkus reis purjekal üle Kura lahe Meemelisse , sealt Miitavi kaudu Riiga ), keda teile muretseb Nicolavius. Samuti abistab ta Teid kõiges hea nõu ja teoga, kui Teil peaks midagi tarvis olema. Kirjutage mulle Königsbergist kui sealt lahkute, selleks et umbkaudu teaksin, millal Teid oodata võin. Samuti Riiast. Viimases paigas ütleb Teile Hartmann, kuidas Te kõige paremini edasi pääsete. Riiast lähete Pärnu. (Riiast sõideti edasi Tartu kaudu, sest Waltheril oli soovituskiri August Senffi [1770 –1838] nimele, kes 1803. aastast oli Tartu ülikooli joonistamise- ja vaselõokekunsti õpetaja). Minu mõis asub Tallinn –Pärnu vahelise maantee ääres, viiekümnendal verstal. Reisiraha asjus kirjutasin härra õuenõunikk Böttigerile (Karl August Böttiger [1760 –1835] saksa arheoloog, töötas aastast 1804 Dresdenis). Kui Teil see peaks väheks jääma, siis abistatakse Teid nii Königsbergist kui ja Riias. Ma ootan teid mõlemaid igatsusega ja olen Teie andunud teener Kotzebue.

Kui üks hea tuulekannel ei nõua liiaks palju ruumi, siis paluksin endale meeleldi ühte sellist.

Kolm aastat ( 1809 --1812 ) olid J. A. Hagen ja K. S. Walther Vardi mõisas koduõpetajaiks. 1812. a. puhkenud Isamaasõda ja Napoleoni vägede sissetung Venemaale lõpetas nende sealse tegevuse. Kotzebuel oli oma Napoleoni vastase satiirilise agitatsiooni tõttu põhjust läheneva sõjatandri piirkonnast kiiresti lahkuda. Ta siirdus perekonnaga Peterburisse ja astus seal riigiteenistusse. Vardi mõis läks müüki.

Töökoha vahetanud J. A. Hagen siirdus kasvataja ülesannetes välisreisile. Hoolimata selle kestel saadud soodsaist kohapakkumistest pöördus ta 1824. a. tagasi Eestisse ja abiellus Tallinnas järgmisel aastal. Püüdes säilitada sõbralikku vahekorda endise leivaisaga, palus Hagen Kotzebued, kes lühikest aega viibis taas Eestis, oma esiklapse vaderiks. Armastusväärselt sõnastatud kirjas 26. sept. 1816. a. vabandab palutu end ühe tülika protsessi korraldamise vajadusega, mis olevat ainsaks põhjuseks, et ta ei saa ristsetele isiklikult ilmuda. ( AM. F. 114. nim. 1 s-ü. L. 42)

Esitatud kiri sisaldab küllalt palju tähelepanuväärset

informatsiooni saksa viisakusest ja alandlikkusest vajaliku ja soovitud isiku tööle kauplemisel, annab informatsiooni oma perekonnast ja seal valitsevast õhustikust, teeb nagu mööda minnes viite tema mõisas töö tegijatele kelle seast kahele rumalale poisile,(ilmselt koertepoistele) keda ta on valinud sakste jahikäikudel jahisarve puhuma. Oma isiku tähtsustamiseks ja seda ta muidugi kahtlemata on, esitleb ta kõrgeid ja mõjukaid sõpru, kellega ta lävib ning kelle abile Vardile kutsutuil abi saamiseks oleks kohane pöörduda. Näiliselt pakutakse kutsutuile sõprust sedavõrd kui neid Vardile antud olukorras vaja on. Eriti ilmekalt tuleb see välja peale töölepingu lõppemist, kui J. A. Hagen kutsub A. von Kotzebued oma esiklapse varrudele, kus näidatakse viisakalt koht kätte: mina olen aadel ja sina olid vaid minu juures tööl seni kuni mul Sind tarvis oli. Meie sõprus oli selline, ei midagi enamat.

David Warnesi poolt koostatud VENE TSAARIDE kroonika annab mõista, et August von Kotzebue olles asunud Vene riigi teenistusse täitis mitmesuguseid riiki huvitavaid ülesandeid. Kui ta 1819. aastal järjekordselt külastas Saksamaad, siis oli ta Mannheimis mahalöödud vene spioonina.

Eesti Entsüklopeedia (EE) 5 lk. 103 annab aga teada, et August von Kotzebue tagurlikkus ja patriootlike korporantide pilkamine äratasid liberaalide vaenu, mis kutsus esile 23 märtsil 1819. aastal August von Kotzebue mõrvamise Mannheimis teoloogiaüliõpilase K Sandi poolt.

Põhjused näivad olevat erinevad, kuid fakt ühtib.

Artikli foto pärineb FB August von Kotzebue grupist ja kujutab mehe hauakivi Mannheimi surnuaial.