Kaskevõhma soolinnusest

 Katkend Aksel Orasi käsikirjast "Miks külad tühjaks jäid", Kose 2009.


Üks  kartus  kummitas
valitsejate  põues
sest  kild  muistset  mälu
maarahva  peades
võis  kaasajal  põhjustada
ohtu  ja  kaotusvalu.
Sai  resümeeks:
Me  käes  on  võim  ja  oid,
et  seda  ennetada--
või  vähemalt—pisendada.

Raielankideks kujunesid talvekuudel Pususoos olevad rabasaared—Kaskevõhma ja Hundikambre mäed, milliseid oli siinkandis ikka peetud muistseiks soolinnuse asupaikadeks. Omal ajal Harri Moora poolt muistsete linnuste uurimisel ja kaardistamisel on neile küll viidatud, kuid halva ligipääsu ja väiksuse tõttu neile tähelepanu osutamine edasi lükatud tulevikku. Teadagi, arenesid sündmused selliselt, et seda tulevikku pole senini kohale saabunud. Aga ikka siiani on veel tunda seda hõõguvate süte hõngu, mis lõuna-edela tuuled sealt poolt kõvematele aladele toovad. Veel pole kustunud lootused, ehkki neid on jäänud palju kasinamaks vahepealsete sündmuste tõttu, millest rääkimise jätaks sinnapaika, kus aeg ja sündmused mis neid lootusi pisendavad värvikamalt esile tulevad. Nüüd aga vaatleks pisut seda olukorda selles võtmes edasi, millega antud lõiku sai alustatud.
Kõrvutades lapsepõlves kuuldut aset leidnud sündmustega tuleb tõdeda järgmist: Vanade inimeste jutu järgi, oli soosaari ümbritsevat sood ikka peetud ainult kurgede karjamaaks, sealse vesise, õõtsuva, samblase pinna ja salapäraste älveste tõttu, kus mättail ainult kuremarju kasvanud. Muistsed pärimused heidavad veel üht valgust neile soosaartele, et peale sealt kandvatele maadele väljarännet, kus põllundusega hakatud tegelema, kasutatud neid paiku edasi ohu eest põgenemistel varju andvate kohtadena. Sinna viinud samblaga kaetud pakkteed, millede märke ainult teadjad osanud välja lugeda ning nõndaviisi varjujaid kohale viia. Kui uurida „Taani Hindamisraamatut”, ja püüda laskuda ettekujutuste piires tollesse aega, mis muidugi on kõik hüpoteetiline, kuid ometi miskil määral ometi võimalik, siis on ikkagi kujundatav ettekujutuslik pilt, mis heidab valgust tolleaegsele asustusele, inimestele, peredele, nende elu-olule. Kõrvutades seda vanadelt inimestelt kuulduga, kus võib olla ka isikupärast vürtsi lisatud garneeringuks igal edasirääkijal, on ometi seal kuskil peidus mingi iva, mida on edasi idandatud. Pealegi seda enam, et küsitav on nende edasirääkijate teadmine „Taani Hindamisraamatust”, mis ei olnud koostatud Eestimaa maarahva keeles, seega ka maarahvale kättesaamatu teave, mis alles viimastel aastatel on osutunud võimalikuks arhiivide vahendusel asjast huvitatuteni jõuda.
Aga veel üks tõepärane hinnang hoopis sellest ajast kui neilt soosaartelt metsa käidi maha saagimas ja välja vedamas. Selliseid sõnumeid, mis rääkisid nendest soosaartest kui muistsetest redupaikadest liikus ringi veel peale sõda külarahva seas ja kus on rääkijaid seal on ka alati kuulajaid. Seejuures pole miski ime, et niisugused sõnumid võisid ka asjameeste kõrvu ulatuda, sest vahetult peale sõda omasid kohalikud metsad varju andvaina olulist tähtsust neile, kes olid äraootaval seisukohal. Pealegi olid kohaliku rahva keelel ja meelel olevad muistse tähtsusega soosaared head varje võimalust pakkuvad, kuhu naljalt ligi ei pääsenud, sest iga tulija oli hästi juba kaugelt nähtav lagedal soostikul, kas tuntav või tundmatu ja lihtsalt võõral puudus olustiku tunnetus. Nii et—mets maha, teha lagedaks ja võtta nendelt paikadelt kasutamise võimalus. Ja kõige kindlam on sinna saata metsatöödele ümbruskonna külade talumehed, kes oletamisi tunnevad kohaleminemise võimalusi, täidavad metsa ülestöötamise kohustusi ning vähendavad metsades varjumisvõimalusi. Rätsep Õhu taktika—mitu kärbest ühe hoobiga. Muidugi käisid seal metsatöödel ka Pala ja Kukepala külade talumehed, kelledele need kohustused olid peale pandud—kahemehe käsisae ja kirvega ning oma hobuse ja veovahenditega.
Iga järgneva aastaga nii varumise normikohustused kui metsa raie ja väljaveo kohustused suurenesid, piltlikuks sai mõiste ja elustus kohe ka käibesse—rohkem kui mullu.