Triigi ja Ravila mõisa lähedased suhted

Kuulsaim perekonnaside nimetet mõisade vahel on Peter Mantoeffeli vallastütre Amalie Zweigi abielu ümbermaailmasõitja Otto Kotzebuega - Niisiis on Triigi hilisem valitseja ja ümberkaudsete maade nuuma kontrahtiga päriseks müüja Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue Mantoeffeli päritoluga. Jaan Kross vastas kunagises telesaates tema põlvnemise kohta Ravila mõisnikest kahemõttelise vastusega "ei lükka ümber ega ei kinnita", ehk veresugulus võib Triigil kehtida tänaseni! 

Miks on Triigi ja Ravila selsamal augustikuul seotud? Mõlemas asunduses, hilisemas külas (Triigil mõisas) toimub 18. augustil üritus - Ravilas külapäev (ei leia kahjuks rohkem infot), Triigl aga küla/valla/asunduse/mõisapäev. Kes Triigi raamatuesitlusest, maalinäituse avamisest, Tallinna Keelpillikvartetist ja peaesineja C-Jamist lugu ei pea, võib minna Ravilasse, sealgi mängitakse pilli ja tehakse kindalsti pulli.

Triigil on üritus lausa kahepäevane. 19. augusti koolikokkutulek paneb mõisa köögi proovile - registreenunuid on palju ja ootused kõrged. Kui Triigi mõisa raamatut, milles ajalugu keskajast suveni 2012, 192 lehekülge, 202 fotot, 20 skeemi ja joonist, 19 kaardifragmenti ning mida esitletakse 18. augustil kell 15.30 mõisa tööhobustetalli kontsertsaalis on juba mainitud, on tähelepanuta jäänud 164-leheküljeline Aksel Orasi poolt kirja pandud "Päästetu saaga - Georg Bergerti lugu", mida esitletakse samas kohas päev hiljem 19. augusti kooli kokkutulekul.

Georg Bergertit pole lihtne mõne lõiguga portreteerida. Näitena võib tuua tema teenistus- ja õppetöö:

Teenistuskäik:
1. 1913—1914 juhataja-õpetaja Atsalema vallakoolis Mäetaguse vallas.
2. 1914—1915 juhataja-õpetaja Udriku vallakoolis Undla vallas.
3. 1915—1917 õpetaja Valtu 2-e kl. Ministeeriumikoolis Rapla vallas.
4. 1917—1918 juhataja Järvakandi Ministeeriumikoolis Järvakandi vallas.
5. 16. I 1919—26. IX 1919 Eesti Kodanlikus sõjaväes (4. Rahvaväe polgus).
6. 26. IX 1919—1. IX 1920 õpetaja Narva Linna I Eesti Algkoolis Narvas.
7. 1. IX 1920—1. IX 1930 õpetaja Tallinna Linna IX Algkoolis Tallinnas.
8. 1. IX 1930—1. IX 1937 õpetaja Tallinna Linna XVII Algkoolis Tallinnas.
9. 1. IX 1937—1. X 1940 õpetaja Narva Linna III Algkoolis Narvas.
10. 1. X 1940—1. VIII 1943.direktor Tuhala M/t Keskkoolis Kuivajõe vallas.
11. 1. VIII 1943—1. IX 1949 direktor Kõue M/t Keskkoolis Kõue vallas.
12. 1. IX 1949—alates õpetaja Kõue 7-e a. koolis Kose rajoonis—kuni 1. IX 1956. Sellest ajast pensionil.

Lõpetanud:
1. Voose vallakooli 1906. aastal (Kose rajoonis Voose külas).
2. Aleksandri 2-e kl Ministeeriumikooli 1909. a Kõue vallas.
2. Pedagoogika klassi Jõhvi 2-e kl. Ministeeriumi kooli juures 1911. a.
4. 2-e aastased Pedagoogilised Kursused Tallinnas 4-a klassilise Keisrinna Ekaterina II nimelise Linnakooli juures 1913. aastal.








Ei saa me Bergerti eluloo juures ümber ei Triigi ega Ravila mõisatest. Olgu alljärgnev raamatukatkend neile, kel olnud aegade vastu igatsus hinges:

Audru härrastele hakkas silma, et Gatšinas nähtud seltskond, kes ka posthobustel teise jaama tõttas oli nüüd esimesena pruuti ja peigu õnnitlemas, kusjuures vanem daam isegi taskurätiga silmanurka tupsutas, kust rõõmupisarat eemaldada. Läks siis lühikestel sammudel ja kaisutas emaliku soojusega pruudi ema ning isa. Kogu temaga kaasas olnud seltskond tegi sedasama ja tõmbus kõrvale, kusjuures pruudi isa osutas sohvale, et nad võiksid seal end mugavalt tunda seni kuni šampuse voor läbi saab. 

Kui nüüd Audru härrased olid oma tseremoniaalse toimingu sooritanud ja kõrvale tõmbusid, lähenesid nad tähelepanu köitnud seltskonnale ja proua kõnetas: „Palume vabandust, ega me ei häiri oma väikese seltskonnaga, Teid, ega teie vaatevälja, kui siia peatuma jääme?”

„Oh ei, olge lahked,” kostis heatujuline, rõõmsameelne vanem daam vastu, sõnas oma kaaslastele, noorematele prouadele, kes ka sohval istusid, „võtame koomale, proua saab ka istuda siia meie juurde!”

„Tänan osutatud lahkuse eest! Mulle tundub, kui ma ei eksi, et me sõitsime vist alates Tallinnast ühes ja samas rongis siia, istusime Gatšinas ümber ja oleme koos sündmuste tunnistajad.”

„Teil on täiesti õigus, me oleme tõesti Tallinna lähistelt! Aga, Teie?”

„Me oleme Pärnu lähedalt, Audrust. Peig on meile kaugemalt sugulane.”

„Rõõm kohtuda! Näib, et saame omavahel sugulasteks. Minu nimi on Amalie. Minu mees Otto on juba kakskümmend viis aastat olnud seal üleval aujärje peal,” osutab näpuga üles lae suunas ja viipab käega seisvate meeste poole, „aga siin seisavad minu pojad Otto Rjurik Nikolai ja August ning Otto Rjurik Nikolai poeg Victor, minu kõrval aga istuvad Otto Rjurik Nikolai naine, proua Marie Wilhelmine ja Augusti naine, proua Sophie”, kusjuures iga tutvustatu oma nime esitamisel peaga kummardades endast märku andis ja kätles Audru härrastega vastastikku.

Berta Johanna oli kogu selle tutvustamise käigu aja jälginud ja proovinud mõistatada, kes ta, veel šarmantne, meeldiva nöbinina ja suurte, ümarate, unistavate kalasilmadega, tüsenemisele kalduv daam pruudile võib olla, kas vanaema. Oleks nagu noor . . . . aga võib olla ka ja milline iludus ta võis olla nooruspäevil? Lihtsalt ei mõistata ära! Vaja küsida.

„Ma nägin, Teid, väga soojalt ja südamlikult noorpaari õnnitlemas, isegi pisarat pühkimas ja pruudi vanemaid embamas ning pruudi isa poolt osutavat viidet istumise võimalusele. Ma sain aru et olete omavahel sugulased, aga ikkagi ei ole ma suutnud selgusele jõuda, millise suhtega? Vabandage minu pealetükkivust, kui ma otse küsin, ega, Teie, ei ole pruudi vanaema?”

„Oh ei”, Amalie hakkab seejuures lõbusalt naerma, vaatab oma poegadele küsivalt otsa, saab neilt tagasihoidliku pea noogutuse ja jätkab, „kas, Teile tundub nii ja tõesti olete sellest huvitatud?”

„Egas, ma muidu, suusoojaks poleks küsinud, saame ju sugulasteks, kui mitte „langudeks”!”

„Ei, seda viimast mitte! Aga , eks selles ole omajagu keerdkäike, millest . . . .

„Rääkige! Rääkige, Te kütate põnevust! Ma olen üks suur kõrv!”, katkestab Berta, Amalie viimase lause.

Tõde kui muinasjutt

„See on pikk lugu, pikem kui minu elu. Eks ma püüan sellesse valgust heita. Küllap, et olete mõnda varemgi kuulnud, kuid seoste puudumisel on kilde raske koju ajada!”

„Minu isa oli täisnimega krahv Peter August Friedrich von Mannteuffel—Ravila mõisa pärishärra, kes varakult kaotas oma vanemad, ema ennem, nelja aastaselt ja isa hiljem, üheteistkümnendal eluaastal. Ta jäi vanaisa Gotthard Johanni, bonnede ja virtina kasvatada. Vanaisa saatis rahutu poisi koos saatjaga noores eas, viieteistaastaselt Lõuna-Euroopa ringreisile—silmaringi laiendama ja elus toimetuleku tarkust omandama. Nad rändasid sealmail kolm aastat ja kaheksateistkümnendat sünnipäeva olid tähistanud Viinis, minu onu pool, kellel oli väike tööstusettevõte sinna rajatud. Vennale oli tulnud külla neil päevil, ühel saatuslikul pühapäeval, tema nooruke teismeliseks saav õeke, küpsevate tunnustega tüdrukuke Johanna kodukandist Tüüringist, kus lambaid kasvatati ja tema Alpi karjamaadel lambakarjuseks oli. Noor krahv oli tüdrukusse esimesest silmapilgust niisama kiindunud kui Šveitsist ostetud uuri, mis hõbedase keti otsa köidetuna üle kõhu vesti taskus asunud. Ka tüdrukule meeldinud, et noor krahv talle paažiks olnud tagasiteel Tüüringisse, sinna romantilisse mägiaasadega maale, kus ka sillerdavad mägiojad vulisevad. Enne krahvi sünnipäeva oli tema reisisaatja Otto Wilhelm Masing läinud Hallesse, kus ta samal ajal sealses ülikoolis usuteadust õppinud, sooritanud õpingu arvestused ja naasnud kodumaale. Kuidas krahv tüdrukukest keelitas või mismoodi romantika õide puhkes, kuid Tüüringist nad Ravilasse tulid. Pärast Ravilasse tagasijõudmist usaldas krahv oma mõisa majapidamise kaasatoodud austerlanna hoolde ja „austas teda väga” Teade levis ning nüüd tajus krahv ilmselgelt aadlikele seatud varasematest põlvkondadest edasi pärandatud kirjutamata, seisusekohaseid naitumise piire, mistõttu ei astunud austerlannaga seaduslikku abiellu. Perekondlikud vahekorrad põhjustasid krahvihärrale nii mõnegi seltskondliku etteheite, aitasid teda võõrutada seisusekaaslastest ja soodustasid tema lähenemist loodusele ja talurahvale. Krahv andis ühe oma mõisatest, oma ema kodumõisa Palvere Johannale, minu emale, kellega tal oli kolm armastuse kroonitud õit—kolm tütart, kelledest mina olen kõige viimane, noorim. Aga me ei pärinud oma ema ega isa perekonnanime, vaid olime selle ühend-perekonnapuu kolm armastuse haru, Karoline, Henriette ja Amalie, kes said perekonnanimeks—Zweig (oks, haru).

Pärast Johanna Dressleri surma astus minu isa krahv 1816. aastal aadlile vastuvõetavasse, seaduslikku ja seisusekohasesse abiellu vabapreili paruness Louise von Uexküll-Güldenbandiga, kellega sai aadlile tunnustatud õied. Tütre—Elise, 1818. aastal ja poja—Carli, 1820. aastal. Poeg Carl sai noorelt Šveitsi reisil õnnetult surma. 

Tütar Elise on aga tänase pruudi ema. Meil on niipalju ühist et omame ühist isa ja oleme tema isaliku käe all üles kasvanud. Ja veel, isa kandis hoolt ka selle eest, et meid, kolme vabast abielust sündinud tütart kaasavaraga väärikalt kindlustada, meile väärikad, aadlimeestest kosilased leida, kes inimest rohkem hindasid kui seisust ja muidugi oskust valitud väärikaile meestele meid õigel ajal mehele panna. Kahjuks on minu õdede maapealne aeg täis saanud ja mina üksnes äsja kuuldud mälestustega kõnnin siin veel.”

„Aga see, Teie, poolõde, kellega tema abielus on? Mulle kostus kõrvu härra von Kotzebue, kuidagi sarnase kõlaga nimi kui Teilgi? Ega ma kogemata vääriti ei kuulnud või ajan midagi segi? Palun kui tohib!”

„Ja, muidugi, miks-mitte! Selguse mõttes ma alustan nii:1781. aastal tuli Saksamaalt Peterburi, linna asutamise 69. aastapäeva pidustustele, kahekümne ühe aastane noormees,August von Kotzebue, mitmesuguste huvide ja teadmistega, et sobivuse korral siia jalg maha saada. Kaks aastat hiljem saabus ta Tallinna, leidis siit eest asjaajamises omase emakeele kasutuse. Tundis end siin, nagu kodus, saksa keel ja kombed ning aadlipreilid missugused! Juba samal 1783. aastal abiellus ta Tallinna linna ülemkomandandi von Esseni kauni tütre, kahekümne aastase, Julie Friederice Dorothea von Esseniga. Abieluehteks oli viie lapse sünd. Esimesele lapsele, tütrele jagus elupäevi vähe. Teiseks lapseks oli poeg Wilhelm (1785—1812), tõusis tsaar Aleksander I tiibadjutandiks ning oli kindralstaabi ülem, sai surma Isamaasõjas Napoleoniga. Teine poeg Otto (1787—1846) ja kolmas poeg Moritz (1789—1861) läksid isa palvel vabatahtlike jungadena purjelaeval „Nadežda”. Venemaa esimesele ümbermaailma reisile. Laeva komandöriks ja Ekspeditsiooni juhiks oli määratud noor, kuid kogenud meresõitja kapten-leitnant Adam Johann Krusenstern. Laev sõitis siit, Peterburist välja 27. juulil 1803. aastal. Otto sai reisi ajal kuueteist aastaseks ja Moritz oli temast veidi üle aasta noorem. Nad jõudsid reisilt tagasi 1806. aastal. Otto teenis selle reisiga välja mitšmani auastme. Kaks aastat hiljem, Vene—Rootsi sõja ajal (Soome pärast), määrati ta aga juba Balti merel seilava transportlaeva „Frau Cornelia” komandöriks. 1811. aastal juhtis 23. aastane leitnant Otto juhtlaeva Valgel merel.

Adam Johann Krusenstern, kes oli avastanud Ottos silmapaistvaid meremehe ja uurija andeid soovitas 1814. aastal määrata 27. aastane leitnant uue Vene ümbermaailmareisi juhiks. Ekspeditsioon korraldati teadushuvilise riigikantsleri krahv N. Rumjantsevi kulul ja taotles puht teaduslikke eesmärke. Selle maksumuseks oli esmalt kavandatud suur summa, 100 000 rubla, mida hiljem küll vähendati. Eesmärgiks oli Loodeväila leidmine, Beringi väinast piki Ameerika põhjarannikut seilates „otsida väila, mis ühendab suurt ookeani Atlandi ookeaniga”. Selle teadusliku ümbermaailmareisi tarvis ehitati Soomes, Turus prikk „Rjurik” Laev ehitati Otto ja tema ohvitseride isiklikul jälgimisel valmis väga kiiresti. Komandör tegi kõik selleks, et laev oleks mugav nii ohvitseridele kui madrustele. Otto rääkis selle kohta ise: „Ma ei hoidnud kohtade pealt kokku, olles veendunud, et sellest sõltub kogu meeskonna hea tervis.” Kõik rääkisid sellest, kellel oli õnnestunud „Rjuriku pardal käia, milline suurepärane sisseseade. Noor komandör tundis sellest rõõmu.

30. juulil 1815. aastal sõitis väike, kahemastiline prikk „Rjurik” Kroonlinnast välja, pardal Otto poolt, paljude ümbermaailmareisile soovinute hulgast, välja valitud meeskonnaga. Otto palvel lubati laeval seilata sõjalaeva lipu all, sest Vene sõjalaevadesse suhtuti kõikjal suure austusega. Tema arvates oli nõnda „maadeavastamise reisi” kergem korraldada. Väikese laeva eelis oli olnud, seilata üle madalike ja pääseda rannajoonele ligemale, mis uurijatele väga meelepärane, kuid sattuda tormi kätte –väga ohtlik ja etteteadmata teekonna lõpp. Ühe suurema tormi kätte olid nad sattunud Lõuna-Ameerika tipus 1816. aastal ümber Hoorni neeme purjetades, kus Otto oleks peaaegu hukkunud. Suur laine viinud ta üle parda ja vaid õnnekombel õnnestunud tal ühest köiest kinni haarata. Järgmine suur torm tabanud laeva Tšiili vetes Talcahuano linna lähedal ja nad jäänud sinna sadamasse ligi kuuks, remondi- ja ettevalmistustöödele, et valmistuda ette raskeks Vaikse ookeani ületamiseks. Nad olid ligi kolm ja pool kuud purjetanud Tšiilist üle Vaikse ookeani Petropavlovski sadamasse, laeva teel kohanud mitmeid saari, nende asukaid, teinud astronoomilisi määranguid ja täpsustanud saarte seniseid koordinaate ning kandnud parandused merekaardile. Petropavloskis teinud nad ettevalmistusi reisi kõige tähtsamaks etapiks—retkeks Põhja-Jäämerele. Seal olid nad remontinud laeva ja varunud toiduaineid ligi kuu aega. Ega mul pole kõiki neid tegemisi õieti enam meeleski, millest ta kunagi on rääkinud. Vahest niipalju, et seal oli olnud palju teaduslikku tööd, mõõtmisi, avastusi ja üks laht kandvat tema nime—Kotzebue laht. Sealt olid nad tagasi tulnud lõunasse, jäänud Unalaska saare juures olevasse abajasse ankrusse, täiendanud oma moonavarusid Vene-Ameerika Kompaniis ja suundunud Marshalli saarestikku uurima, et järgmisel aastal tagasi tulla ja Loodeväila otsinguid jätkata.

Aga sinna, nendele vetele tagasiminek, see oli olnud kohutav (kolmeteistkümnes kuupäev). 1817. aasta 13 aprillil sattunud Rjurik jälle tugeva tormi kätte Vaiksel ookeanil Aleuudide aheliku mõju piirkonnas, kus põrkuvad põhjast tulev Beringi mere Kamtšatka poolset akvatooriumi mööda liikuv külm hoovus ja lõunast põhja suunas vastu liikuv soe Vaikse ookeani põhjahoovus ning lisaks neile veel nimetatud sooja põhjahoovuse ringina tagasipöörduv ja Alaska poolsaare ning Aleuudi aheliku varjus küljelt sekkuv haru. Oli kohutav öö! Ta on oma reisipäevikusse sellest kirja pannud nii: „Ma vahetasin just leitnant Sišmarjovi vahist, peale minu oli veel tekil neli madrust, neist kaks hoidsid rooli, ülejäänud meeskonna saatsin ohutuse mõtte trümmi. Kell neli üllatusin ma ühe mühiseva laine kõrgusest, kui see lõi ootamatult „Rjurikut” ja samal ajal ka minu jalust maha. Kaotasin teadvuse. Meelemärkusele tulles tundsin väga teravat valu. Samal ajal tundsin kurbust, mis mind valdas, nähes vältimatu huku lähedal laeva. Kui orkaan oleks veel mõni tund kestnud, siis ei oleks olnud enam laeval kohta, mis poleks sellest hirmsast lainest kannatada saanud. Kõigepealt hakkas mulle silma purustatud pukspriit Võib endale ette kujutada, milline oli vee jõud, mis ühe löögiga purustas puu läbimõõduga kaks jalga (~61 cm.). See kohutav laine murdis ühel madrusel jala ja viskas ühe allohvitseri merre, kuid viimasel jätkus niipalju hingejõudu, et haaras kinni ühest laeva küljest ripnevast köiest ja päästis niiviisi oma elu. Rooliratas oli murdunud. Mõlemad madrused, kes seda hoidsid said tugevasti kannatada. Mind ennast paisati rinnaga vastu nurka ja tugeva valu tõttu pidin mõneks päevaks voodisse jääma.”

Juuli alguseks olid nad jõudnud jällegi Beringi väina lähedusse, kuid raskete jääolude tõttu ja kukkumisel saadud rindkere trauma, mis jättis püsiva jälje halvenes Otto tervis sedavõrd, et ei lubanud tal lõpetada ekspeditsiooni nii, nagu ta seda oli kavandanud. Ta loobus Loodeväila otsimisest ja otsustas tagasi pöörduda Kroonlinna. Jõudsid Neeva jõele 13. augustil 1818. aastal. Reisi eest sai Otto kaptenleitnandi auastme ning Püha Vladimiri IV klassi ordeni ja 4. järgu Georgi risti.

1. detsembril 1818. aastal me abiellusime Ravilas. Ravilale kuuluv Palvere mõis sai minu isa ja ühtlasi ka tänase pruudi vanaisa, krahv Peteri poolt meile pulmakingina meie kodumõisaks. Oih, nüüd ma rääkisin nii pikalt ja laialt oma armastatud mehest ja oleks peaaegu libisenud mööda küsimusest. Kui jagub veel kannatust, siis ma lisaksin niipalju, et Otto ei paranenud saadud vigastusest. Ta tegi veel ühe ümbermaailma reisi alates 1823. aastast, peale seda kui meil sündis esimene poeg Otto Rjuruk Nikolai Palveres, kes on siin ja kelle juures ma praegu elan Triigi mõisas, mille Otto ostis peale erru jäämist 1832. aastal.”

Aga nüüd räägin küsitule vastates: „Paul Demetrius on oma isa Augusti teisest abielust sündinud viies laps, sünniaastaga 10. augustil 1801, seega minu mehe Otto poolvend, ühine isa, kuid erinevad emad, sest Otto ema, õnnetuke, suri viienda lapse sünnitamisel. Kui Otto sündis keiser Pauli võimule tulemise järel, siis Paul Demetrius sündis juba Keiser Aleksander I võimule saamise järel. Kuna isa August peale Peterburi kolimist oli tihedalt seotud keiser Aleksander I, nii majanduslik-rahandusliku nõuandjana, siis nimetati ta peale Napoleoni lüüa saamist 1814. aastal Venemaa peakonsuliks Preisimaale. Juba Eestis olles oli ta siin Saksa teatri asutaja, näitemängude korraldaja, siis asus ta Königsbergis jällegi tööle sealse teatri kunstilise juhina. Samal ajal Venemaa peakonsulina koostas ta igakuiseid aruandeid keiser Aleksander I olukorrast Preisimaa kuningriigist ja ka Prantsusmaalt idapoole levivatest ideedest. 

Poeg Paul pandi varakult sõjaväelisse õppeasutusse, niisama kui varasemadki pojad. Ta omandas sõjaväelise kasvatuse, korra ja reeglid ning tõusis teenistusredelil, võttis osa Vene-Türgi sõjast 1854—1855 („Maailma Ajalugu” John. B. Teeple ). Oli Sevastoopoli kaitsja, tõusis 60. Zamoszi jalaväepolgu ülemaks. 

Minu mees Otto ostis 1832. aastal Triigi mõisa ja me kolisime siis Palverest Triiki elama. See oli suur sündmus. Korraldasime soola-leiva peo ja sellest võtsid osa minu isa, krahv Peter oma perega kui ka minu mehe Otto mitmed vennad, kes siinmail elasid ja tulla said. Seal kohtusidki, minu poolõde Elise Wilhelmine ja Otto poolvend Paul Demetrius. Läks mööda mõni aasta ja Elise Wilhelmine vanemad võisid rahumeeli nentida—nende tütrel on väärikas kosilane, pealegi varasemale perekondlikule sidemele teistkordne kindel seotis oli osaks saanud. Minu isa, krahv ostis meilt tagasi Palvere mõisa. Ravila mõis sai sellest peale jälle üheks tervikuks, majoraatmõisaks—pärandvaraks.”

„See on tõepoolest huvitav ja suur suguvõsade omavaheline seotus, tulla Krimmist vennale külla ja leida siit omale sobiv kaaslane, kellega koos hakata elusoola sööma ning pealegi veel edukalt, nagu ma aru saan”, nõustus proua Berta Johanna.

„Ma arvan, et tänasest võime nentida, uut ja tugevat suguvõsade seotust, rõõmu ja romantikat, millel saab olema väärikat järge! Kohane on soovida, ka Teile õnne!”, Amalie sirutab Berta Johannale käe. Peale käe surumise ja mõningase viivituse mil ta pilgu üle külaliste libistab, kes gruppidesse kogunenult omavahel muljeid jagavad ja samal ajal toimuvat jälgivad, lisab: „Siin on veel mitmeid Pauli poolvendi oma perekondadega, tema isa kolmandast ja viimasest abielust, mitmed kindralite mundris, Wilhelm seal, osutab peanoogutusega mehe poole, on Venemaa diplomaat ja publitsist, aga see seal veidi kaugemal, kes koos oma proua Carlotte Emilie Johannaga muhedalt tseremooniat jälgib on Alexander Friedrich Wilhelm Franz—professor ja maalikunstnik, kes on maalinud Venemaale kuulsust toonud „Sevastoopoli lahingu”, millest vend Paul—pruudi isa osa võttis ning ka teise kuulsa maali tsaar Peeter I 1704. aastal võidetud „Narva lahingu”!”

„Selline perekonna kroonika mida minu kõrvad praegu kuulevad, lööb mind lausa tummaks. Mul jääb üle, ainult imetleda. Oih, viidatakse, et lauda koguneda. Lähme! Ma aitan tõusta, istusime kaua pehmel sohval!”