Lageraiest

Just niimoodi kostus mulle metsaomaniku õigustus lageraiele: ma küll võtsin maha metsa, aga kohustustundliku metsaomanikuna istutan uue asemele. Ja kui väikseks muutub kuusejupikest istutav inimene tohutusuurel raielangil, olgu tal punane riie seljas ning kuivõrd eneserahustusena ja karmavõla maksmisena talle peaks tunduma see aastakümnetepikkune istikute mahakaevamine sellel purustatud, hävitatud, ülesõidetud, müüdud maal, mis oma tühjuses ahastab. Sellest metsast oleks saanud vanale talukohale mitmed majad: taluhäärberi, sauna, talli, lauda, veel samapalju hooneid kellelegi naabrile, mitmekümne aasta küttepuud - aga ometi haigutas seal vaid raudkivivare. Vaevalt, et selle metsa eest saadud raha vahetati koheselt keskturul sularasvaks ja see alla kugistati, eks ole maksta liisingud, väike toake kuskil linnaagulis maksab rohkem, kui korralik saun siinkandis. Eks see ole igaühe enda teha, mida isikliku sajaaastase kuusikuga peale hakata - teha rahaks, saades endale kaela sada aastat liisingut looduse ees. Kas üldse inimene, kelle mets ei piirne oma elukohaga, on võimeline objektiivselt selle eest seisma ja vastutama? Aus, adra ees käija, võtab metsa mõistlikult: metsakuiva, palkhaaval, saagides näiteks selle langil koheselt personaalsaekaatriga ehitusmaterjaliks, tõstes sellega puidu väärtust koheselt mitu korda. Enne, kui harvester kohale kutsuda, on vaja endalt küsida: Olen ma ikka võimeline maha võtma metsa, mille eest mitu sõjalaeva ehitada saaks?