Reljeefne puust euroopa ja saekaatri topised Vaasa muuseumis

Kirjasaatjad pidasid mind meeles järgmiselt:

Käisime Stockholmis ja külastasime seal Vasa muuseumi. Saadan mõned fotod, mis seal silma jäi. Ehk saad siit mõne hea idee oma ettevõtmistes. Igaks juhuks vähendasin osade suurust.

Üks eksponaat oli puidust nikerdatud Euroopa kaart, millel näha Rootsi riigi tegemised nende hiilgeajal üle euroopa. Eestiski vist  mäletatakse Põhjasõjale eelnenud perioodi kui „õndsat rootsi aega“. 2 pilti on vanadest saekaatrimeestest, sedasorti töö lõppes meie randades vist pärast 1940-ndaid. Igatahes on tegu huvitava kohaga, kus väga palju infot laevaehituse ja puutöö kohta.

Mul on mulje jäänud, et taoline saagimine on väga täpne -  võimalik joont ajada iga tõuke järel, ega kõverat palki sellest ajast vist ei olegi olemas.

Puust kaart on paaril korral mul mõttest läbi jooksnud, mingi piirkonna pusle:

Saepäevik

Sain mõnda aega tagasi sae teenindusest kätte, kokkujooksnud kolb väikses karbis kaasas. Kuigi oli tegu suht uue, kehtiva garantiiga Husqvarna 372XPga, millele ma omast arust segasin bensiini ja õli õiges vahekorras, ma ei nõudnud esinduselt remonti garantii korras, vaid plekkisin ise remondi kinni. Ning antud sae kohta ei ütle ma ikkagi ühtegi paha sõna suurematel, rohkem võimsust nõudvatel töödel, sest kokku jooksutasin mootori ikkagi mina ning nüüd tuletan takkajärgi tarkuseks mõned variandid, mida võisin valesti teha või mida kahe silma vahele jätta saagi käsitsedes, kuid kõigepealt need muudatused, millega tavaline võimas huski käepäraseks puu pikkisaeks aretada:

1. Pikisaagmise kettidel on teritusnurk 15 kraadi, tavalise 30 kraadi asemel, ehk moodustub suhteliselt nüri nurk, mis pikikiudu paremini töötab. Pikiketiks võib teritada tavalise keti teritusnurka muutes, kuigi on mõistlikum evida spetsiaal pikikett, mis on peenikesema lüliga ning õhem, tavalise 1.5 mm asemel 1.3 mm. Seda kasutades on vaja ka õhemat latti.

2. Standard pikilatt on 20 tolline, ühtlase jämedusega tavalati veidike ellipsi suhtes, ellips raskendab keti mahatulekut. Kett tuleb tavalselt maha sae kaldenurka muutes, raamsaagimisel see võimalus puudub. Ma kasutan Kanadas toodetud Windsor roll top super prod, analoogse kujuga teras võib evaida ka muid kaubamärke, nagu näiteks Oregon.

3. Pikisaagmisel, peenikese jäiga ketiga, saab järgmiseks efektiivsuse kriteeriumiks kiirus. Mida suurem saag, seda väiksem maksimaalne lubatud pöörete arv. Selles kategoorias vahetasin seitsme hambaga veotähiku kaheksahambalise vastu, saades 1/7 lisakiirust. See on ka esimene võimalus sae ülekoormamiseks, kuigi selle võimalus on väga väike - kui saagi mitte ülemäära puust läbi suruda, on pikisaagimisel kiirus kindlasti eeliseks võimsuse ees.

Nüüd aga põhjused, mille väbi ma sae kokku jooksutada võisin:

1. Valasin bensiini ja õli vales vahekorras - nüüd vahetasin HP high performance õli XP xtra performance vastu, mille taaral on küljes ka dosaator, mis tulevikus peaks selle võimaluse välistama. Sae töötasin sisse aga Norra kvaliteetkütusega, mille 5L plekib 230eek. Kui ma oleks seda kogu aeg kasutanud, oleks ma kolvivahetuse rahhvi juba kütuse alla matnud.

2.Keerasin peale iga tankimist ketiõlitust peale, et kett libedamalt veereks, kontrollides alati, kas õlipaagis jätkub õli kütuse lõppedes. Liigne õlikogus aga moodustas peene pikipuu saepuruga õlitamisava juurde suure tahke tropi, mis võis keti ja lati üle kuumendada ja seega mootori proovile panna. Seega sain teada õliregulaatori pöörded, mis olid selgelt liiast.

Ja eks need olekski ainsad põhjused, millega ma sae kukku jooksutasin, nüüd aga ohumärgid, mis oleksid mind pidanud ettevaatlikuks tegema:

1. sumpsist immitses teinekord sinist suitsu

2. Saag ei jäänud käima, pidin tõstma tühikäigu pöördeid, et saag käima jääks

372XP on väga hea ja lollikidel saag, kui kütus on õiges vahekorras segatud ja ketiõlitus toimib, peaks olema praktiliselt võimatu seda kokku jooksutada, suurtel pööretel ei tee saag üldse nägu, et annaks otsad ning minu intsident andis Kaiu saehooldusmeestele terve päeva, mille kallal nuputada - kolb oli kulunud ühelt poolt, millest iganes see ei olnud tingitud.

Lõpetuseks üks Kurgja-Linnutaja tüüpi personaalsaekaater plein-air, üldiselt, kuni 20" materjali saagimiseks ei tasu nii massivset saeraami metsa ühes võtta, kui siis vaid kuhugi käru kõrvale, sellised lõiked annab kirjeldatud saega ära teha ka käest - vaja on ainult veidi kogemust - ja lisaks kenale ökoehitus, talumööbli- või sildimaterjalile saab ka kõvasti rammu juurde. Ma olen tähele pannud, et suure sae vibratsioonist tekkivad lihaspinged saab kontidest välja vaid alates kuskil 120 tselisiuse juures saunalaval, õnneks tuleb parema ehitusmaterjali saagimisel kõvasti küttematerjali. Kõik ühes!

Saeraam ehk personaalne saekaater

Kuna follow-the-line saagimine jõudis minuni läbi interneti, eestindasin chainsaw milli personaalsaekaatriks- mäletate veel üleminekut kompuutritelt personaalkumpuutriteni, ehk angaaritäiest vanarauast väikese pakukeseni laua all või rüpel- transpordi ja metsamaterjali kallinedes tuleb kaaluda kodust saagimist kohalikust saadaolevast materjalist või sellest, mis ligemal pakkuda on. Kuna suur osa saetehnikast tuleb meieni Kanadast, Alaskast, ka põhja-euroopast, kindlasti ka unustamata meie oma mehi pagenduses siberis või siis post-ajastu talu pidamas siinsamas Kurga-Linnutajal pooleteist sajandit tagasi, tuleks vaadata erinevaid saeraami tehnikaid eraldi- alustame Alaskalt:

Alaska tüüpi saeraam kinnitatakse kas redeli või lati näol otse allakukkunud, eelnevalt vastavalt raami pikkusele saetud palgi külge või sagedamini peale. Tavaliselt asub saag palgi ja raami vahel, olles viimase külge ühendatud rullikute abil, mis võimaldavad tal mööda latti liikuda. Vastavalt palgi ja raami vahel moodustuvatele nurkadele moodustub lõiketasapind. Alaska tüüpi raami võib väga suurele palgile kinnitada ka risti, saades sirge lõikega kettaid, näiteks ümarlaudaplaatideks.

Viimasel ajal ka müügikeskkondades saada olevad metallist saeraamid on no ütleme ugri tüüpi- palk lükatakse rööbaste vahele, millel sõidab saag, lõiketera paralleelselt rööbaste kohal. Vastavalt tera kõrgusele maapinnast moodustub lõiketasapind palgiga. Lõigete vahel võib palki pöörata, saades erineva kujuga lõikematerjali: prussist kasvõi pikliku püramiidini.



Kurgja-Linnutaja mobiilne saeraam on saeraamide Rolls-Royce


Minu praeguseks isearetatud saeraam on puust, konstruktsioonilt põhineb ugri omal, omades liidesena standard 43mm vahega 8mm poldiauke, võimaldades terana kasutada standartseid mootorsaage. Puurelsside idee sain Kurgja-Linnutaja talumuuseumist, mille saekaatri joonised pärinevad Carl Robert Jakobsoni sulest, sealne kaater sai jõu muidugi Pärnu jõelt. Praegu on mul kaks paari relsse: kuuri all seisavad kolmemeetrised täppistööks väljalooditud ja välitöödeks on viiemeetrised. Need võib tõsta kuhugi allakukkunud palgi ümber ja palki saagida ilma palki upitamata, ehk mobiilse saeraami suurim eelis on võimalus saagida nii raskeid puid, mida kuidagi liigutada ei jõua! Puukaatri eeliseks on tema kergus, hind, vajadeusel kiire ümberehitatavus ja seadistus, varuosasid saab valmistada otse metsas! Suurimaks miinuseks on saepinna hind ja keti pideva terituse tarvidus, sellepärast kasutataksegi kettsaeveskeid vaid hädavajadusel, ainult jämeda või väga hinnalise puidu saagimiseks.

Ma olen oma raami seadistanud piisavalt täpseks ökoehitusprusside või suuremate maamajapidamissümboolika tähiste tarbeks, sai proovitud ka sae võimsust: 18" latiga 372XP saagis 18" lõiget ja ei surnud ära, lõi vaid sädemeid sumpsist välja.

Lageraiest

Just niimoodi kostus mulle metsaomaniku õigustus lageraiele: ma küll võtsin maha metsa, aga kohustustundliku metsaomanikuna istutan uue asemele. Ja kui väikseks muutub kuusejupikest istutav inimene tohutusuurel raielangil, olgu tal punane riie seljas ning kuivõrd eneserahustusena ja karmavõla maksmisena talle peaks tunduma see aastakümnetepikkune istikute mahakaevamine sellel purustatud, hävitatud, ülesõidetud, müüdud maal, mis oma tühjuses ahastab. Sellest metsast oleks saanud vanale talukohale mitmed majad: taluhäärberi, sauna, talli, lauda, veel samapalju hooneid kellelegi naabrile, mitmekümne aasta küttepuud - aga ometi haigutas seal vaid raudkivivare. Vaevalt, et selle metsa eest saadud raha vahetati koheselt keskturul sularasvaks ja see alla kugistati, eks ole maksta liisingud, väike toake kuskil linnaagulis maksab rohkem, kui korralik saun siinkandis. Eks see ole igaühe enda teha, mida isikliku sajaaastase kuusikuga peale hakata - teha rahaks, saades endale kaela sada aastat liisingut looduse ees. Kas üldse inimene, kelle mets ei piirne oma elukohaga, on võimeline objektiivselt selle eest seisma ja vastutama? Aus, adra ees käija, võtab metsa mõistlikult: metsakuiva, palkhaaval, saagides näiteks selle langil koheselt personaalsaekaatriga ehitusmaterjaliks, tõstes sellega puidu väärtust koheselt mitu korda. Enne, kui harvester kohale kutsuda, on vaja endalt küsida: Olen ma ikka võimeline maha võtma metsa, mille eest mitu sõjalaeva ehitada saaks?

Test jätkub: Husqvarna 372XP personaalsaekaatri terana

Pikipuusaagimisel kehtib Winchesteri veidi modifitseeritud reegel (kõvaketas on olenevalt oma mahust alati 99% täis) - alati võiks olla võimsam saag. Proovisin saagi Kurgja-Linnutaja talumuuseumist inspiratsiooni saanud puust saeraamiga, ehk Jakobsoni enda leiutise reinkarnatsiooniga. Personaalsed saekaatrid on tõusev trend: kesse kurat viitsib oma paari palki kuhugi saekaatrisse tirida ning sealt paar peergu kunagi omale jälle koju tirida? Üldine suhtumine on, nagu nähtud saepoes, kus ma kauba peale kanistri Norra kvaliteetkütust kauba peale sain: üks saemees vaatas kütuse hinda ning pomises: no kui ma sellega saeks, mis siis tihu hind tuleks? Ühesõnaga sõidetakse tänapäeval harvesteriga üle ja läbi metsa, jättes maha meetrisügavused roomikud, heal juhul lõigatakse puud maha, halval juhul jäävad mingid näritud tüükad maa sisse. Saadakse hunnikute viisi hammasrataste näritud palke, millest enamus läheb küttepuudeks. Vähempakkumine ja pohuism, ühesõnaga. Personaalsaekaater on mõeldud sellele, kellel on olnud kasvõi üksainus puunott, mis liiga hea küttepuudeks teha. Saed pikkupidi pooleks, saad endale kaks pinki või talusilti teha, saed neljaks, saad endale näiteks trepiastmed. Saed poomkandi maha, saad endale väikese ülbe prussi. Ja nüüd kõige parem omadus, mida on mul on veel vaja arendada: paigutad relsid mahalangenud puu ümber - saad omale ehitusmaterjali otse langilt! Jääb ära palgi väljavedamine, saekaatrisse vedamine, tagasi koju vedamine ning selle jaoks läheb vaja vaid ühte inimest - nii tugevat, et jõuaks valmislõigatud materjali palgi pealt maha tõsta. Nüüd läks suureks linnutaja-tüüpi saekaatri reklaamiks, aga tuleme tagasi mainitud sae omaduste juurde: normaalne jõudlus on kuskil 10" lõikeid teha, saag ei sula, ei sure välja, omab õli paagis veel peale kütuse lõppemist (vaikimisi õlitustaseme juures). Võiks olla võimsam, võiks evida suuremaid pöördeid (peale esmahooldust äkki annab juurde keerata), imeb kütust nagu loom, ehk veel suurema sae puhul oleks lõikamine vähem ökonoomsem ja oleks käe otsas veel raskem raud.