hariduse reformimisest

Kui ma eile läbi Tallinna Heoteo sihtasutusse kõndisin, läbisin galeriid Viru väljakul - fassaadismi musternäide kunagise Pedagoogikaülikooli õppe- ja kasvatusosakonna müüri näol. Ja milliseid mälupilte need müürid mulle meeltesse tõid, aastatest 1994 - 2004, kui ma esialgu matemaatikat-informaatikat, hiljem kunstiõpetust õppisin. Nagu öeldud, asusid selles hoones õpetajad, kes õpetasid tuleviku õpetajaid õpetama, ehk peda kvintessents või lihtsalt õ4. Mul on kuskil arhiivis paarsada lehekülge tuleviku kooli kirjeldusi ja projekte, mida ma kasutasin nimetatud majas suvalise aine arvestusel või eksamil oma tarkuse demonstratsiooniks, saades reaktsioonina vastu teinekord sõimu ja karjeid, teinekord õppejõu hindava pilgu ja huvi minu kirjatööde vastu. Siinkohal mõned nimed ja minu tänu neile, minu eeskujudele, kes minus ei tapnud parema tuleviku ja kooli ideed, vastukaaluks hallusele, mõttetusele ja bürokraatiale, mida ma sain neis koridorides järjest kavalamana tunda kokku kümme aastat.

Tiiu Kuurme - hoolitsev esiemakuju, tõeliselt erudeeritud ja osavõtlik
Mai Normak - õppetooli hoidja, hoidis ka oma õpilasi
Airi Liimets - paistis, et ta teab, milline võiks olla üks õige kool
Lembit Andresen - ürgtarkuse ja -mehisuse taassünd, sarnaselt minuga sai oma esimesest töökohast, külakoolist, kinga.

Aga nüüd heietustest asja juurde. Mainisin eelmises postituses, et Arturil on plaan esialgu koos inglise Teatch Firsti, hiljem ameerika analoogiga kampa lüües (Eesti analoogne projekt on Noored Kooli!), luua esialgu ingliskeelne õpikeskkond, mis ideaalis toetaks kõiki aineid suvalises astmes, võibolla ülikoolis, ehk koondaks enda alla kvaliteetse tänapäevase õppe ning ühelt osalejalt 3000 raha asemel küsiks 3000 käest 1 raha, kasutades konkurentsieelisena esialgu Inglise parimaid noori õpetajaid. Selline idee pani mul mõtted liikuma ning kuna olin enne seda ideed viibinud 90 minutit parajal ajukäärudesoojendusel sotsiaalse ettevõtja fookusgrupis, hakkasin Arturile rääkima, kuidas seda asja minumeelest teha tuleks. Kõigepealt tuli mulle meelde Rocca al Mare kooli direktori Rein Rebase õppekavavõrdlus lõhkiste pükstega ning lahendus - tuleb uued püksid teha. Riiklikku õppekava arendust jälgisin viimati õpetajate listi kaudu mõned aastad tagasi, siis oli teostamisel kolm konkureerivat õppekava, mis evisid kõik isemoodi lähtealuseid, väärtusi ja põhimõtteid ning millede vahel käis listis äge võitlus. Ma ei tea, kas see praeguseks lahenenud-jahenenud on ning mind see eriti ei huvita ka, ühe õige õppekava põhiosa võiks õpetajakoolituse läbinu valmis tahuda veerand tunniga, nagu ma seda eile õhtul tegin. Igal juhul ei tohiks maailma juhtivamaks koolitusportaaliks pürgija olla kammitsetud hetkel kehtivatest, kuid sisuliselt ajast ja arust põhimõtetega. Alustame kõige lihtsamast küsimusest - kas teadmine on maailmas kõige tähtsam?

Jäägu see teema katkestatuks, kuid avatuks, lugejale edasi mõelda. Siinkohal kolm linki, mida Artur mulle hiljem saatis:

http://www.brightstorm.com/teacher/landing/school_teacher_id/3
http://delicious.com/arturtaevere/elearning
http://www.bbc.co.uk/learning/