Kõuel käib adra ees alati aus mees - Külas Kõue jahiseltsi esimehel, põllumehel Jüri Valdmal

Artikkel on ilmunud Kõue Kuulutajas nov. 2008, siin ajaveebis ilmub ilma kommentaarita, mille lugemiseks tõmba Kõue Kuulutaja alla.

Paunaste küla on Kõue Külade Seltsi kuuluvatest kõige tagasihoidlikuma ajalooga- 1820. aasta Triigi Mõisa kaardil asub siin peale väikese külvivälja vaid teede ristumiskoht Pala, Virla ja Kõue vahel, teed on ka tänapäeval madalamates kohtades ehitatud vanade palkide peale, mis ka Pala all suurte vihmadega nähtavale tulevad. Hiljem on Triigi mõisas valitsenud maadeavastaja Otto von Kotzebue poeg Nikolai Rjurik von Kotzebue projekteerinud kraavistiku, mis lookleb ka läbi mõisasüdame, kuid saab alguse lõuna poolt, kuivendades rabamassiivi - selle tulemusena on ka Paunastes loodud rohkem haritavat maad, asutatud Paunaste talu, mis omakorda jagatud Ees- ja Taga Paunasteks, hiljem on loodud veel kolm talukohta. Tavaliselt viib minu tee kolmest teeäärsest majapidamisest neljanda, Mudasilla talu juurde, kus elab Paunaste külavanem, seekord peatun Kõue poolt tulles esimeses rehielamus - Ees-Paunastes, põhjuseks soov rohkem teada saada viimasel ajal Kõue vallas sageli toimuvatest metsahalli karjade rünnakutest koerte vastu.
Jüri võtab mind vastu hubases rehetoas, jahimehele omaselt on seintel tagasihoidlik, põhjalikult süstematiseeritud sarvekollektsioon, topistest on esindatud valgesabahirve pea ja massiivne ilves.

Jüri: Kõigepealt teeme selgeks, et ajakirjandusega ma tegelikult suhelda ei taha, jahimeheestele on omandatud meedias tihti vaid julma tapja kuvand, parem hoida madalat profiili, kui sattuda jahi, kui metsloomade arvukuse regulatsiooni kaudu piketeerivate roheliste sihtmärgiks.

Juhan: Ka mina võin ennast roheliseks ehk loodusearmastajaks pidada. Minu huvi jahi vastu seiseneb vaid selles, et metsas kuuli ei saaks, et oleks võimalus looma näha ja see võimalus säiliks. Trofee- ja topisekunst on kõrgkäsitöö ning rahvakultuuri osa ning jahti on aegade algusest peale peetud, ei lõpeta siin midagi ka piketeerijad või eluvõõrad poliitikud. Räägi nüüd asjast: jutud liiguvad, et susi viis Su koera?

JV: Hunt murrab maha keti otsast jahiseltsi esimehe koera, ma võiks öelda, et see on väljakutse. Kust ma tean, et need olid hundid? Murdmisega samal päeval nägin aknast aknast umbes saja meetri kaugusel hunti seismas - ju tahtis teisele koerale järele tulla, nädala jooksul oli kõrvalasuvas Nutu külas neli korda hunti nähtud, kõige rohkem viit looma korraga. Oktoobris sai eriloaga üks kütitud, novembri alguses saime veel kaks luba ja realiseerisime need, hunti on Nutu kandis jätkuvalt nähtud.

JS: Kirivalla kandis on samuti koerad sute ohvriks langenud, kas tegu on sama karjaga ja kas Kõue jahiselts läheb mööda vanu taliteedetrasse Põhja-Kõuele välja selle karja pärast? Kui taliteed olid kasutuses ning külma talvega jäi voorimees kuhugi metsa vahele seisma, esines juhtumeid, kus hallivatimees murdis hobuse. Kas ilma püssita võib üldse metsa minna?

JV: Ma arvan, et tegu on sama karjaga, sest vahepeal nad meie kandis enam näole ei ole andnud, hunt liigub päevas 15 kilomeetrit, kui vaja, siis võib visata 50 välja. Kui kari jääb sinna, jääb see Siniallika jahiseltsi maadele. Meie vallas on Kõue ja Ardu jahiselts, Kõuel on 10000 hektarit jahimaad, lõuna poole jääb Kaiu jahipiirkond, selles piirkonnas liigub ka 10-15 karu. Marjulistele võin ma kinnitada, et loom reeglina ei ründa, paraku, kui hunt juba taluõuel murdmas käib, on tegu olukorraga, kus tuleb inimelude huvides konkreetseid samme astuda, selline ülbus metslooma poolt on vaadeldav väärastunud psüühikana, ta ei pruugi varsti hirmu tunda ka inimese ees. Marjulistel karu nähes tasub eelistada oma nahka marjakorvile (ma loodan, et see jääb vaid naljaks).

JS: Räägime arvudest.

JV: Viimasel hooajal küttis Kõue jahiselts 16 põtra, 68 metskitse, 96 metssiga, 99 kährikut, 7 kobrast ja 12 rebast. Igaüks võib ise mõelda, milline oleks elu põldudel või aedades, kui ümberkaudu oleks sada metssiga ja kährikut rohkem, siin tuleb välja jahi vajalikkus.

JS: Kas mida rohkem sõralisi-kabjalisi metsas, seda rohkem ka suuri kiskjaid?

JV: Võib öelda küll nii.

JS: Kunagi tulin ma Aegviidus jalgrattaga rongi pealt maha, et Kõuele vändata. Rongist väljusid ka kaks prantsuse tüdrukut, kes silmade põledes küsisid minu käest, kus mets on, nemad tahavad jalutama minna. Kui näiteks nad sattuksid Kõue Valda ja sooviksid looma näha, kus oleks see koht, kus on siinkandis parimad loomavaatlemiskohad?

JV: Loom reeglina liigub ringi, kindlamad kohad on söötmispaigad ja soolakud. Mina vaatlen loomi oma jahipukist, aga kedagi võõrast ma sinna omapead ei luba. Pukki tasub ronida vaid siis, kui tuul on õigest suunast ja ei tohi olla madalrõhkkond - pole mõtet minna looma hirmutama ja eemale peletama.

JS: Kui palju üldse erinevaid jahtimisstiilile kasutad?

JV: Põhiliselt kollektiivjaht koertega, muidugi annab tulemuse ka pukis passimine, teinekord maal elades, tuleb loom ise koju kätte.

JS: Räägime nüüd Sinu põhitegevusest, põllumajandusest-seakasvatusest, Sul on Aare Möldriga kahepeale suur ettevõte (Isegi kaks, üks tegeleb vilja- teine seaksvatusega)?

JV: Tead, seda peaksid Sa Aarega rääkima, tema on EPA lõpetanud ja nagu suurem tegija, aga mis ma oskan öelda: harrastame viljakasvatust, maas on talirukist, -otra, -nisu, rapsi ja ristikut, et oleks viljavaheldus. Talivilja peaks rohkemgi maha panema, selle saagi pontentsiaal on suurem. Vilja müüme ära ja osa anname sigadele, virtsa kasutame omakorda põldude väetamiseks. Sellel aastal ostsime sisse virtsalaotusteenust, kolm päeva sõeluti Triigi sigala ja Rava põldule vahel, laotatud virts segati kohe mullaga, endale sellist roppkallist tehnikat hetkel ei jõua muretseda.

JS: Minu lemmikkultuur ümberkaudsetel põldudel on olnud põlduba, mis põldudega piirnevatel majapidamistel kogu sügis kastrulites podides- soola ja hapukoorega oli selle toitva kultuuriga võimalik terve talv üle elada, kusjuures eriti maitsvaks muutusid oad, kui need olid jäetud põldudele novembrini.

JV: Põlduba maitses ka sigadele hästi, paraku ei taha uba meil eriti valmida ja pooltoorelt koristamisel nägi see nii määrdunud välja, et kõlbas vaid sigadele sööta.

JS: Kas on olemas mingit kultuuri, mis tulevikus kindlasti suurt kasumit tõotaks?

JV: Tegeleme konservatiivse põllumajandusega, Habaja mehed võiksid sel teemal pikalt jutustada, nad on eksperimenteerinud paljude huvitavate kultuuridega, praegu kasvatavad nad isegi köömneid, mis minumeelest maitsevad kõige paremini metssigadele.

JS: Lõpetuseks, kuidas meeldis selle suve ilm?

JV: Kurta ei taha, ilm on, nagu on.



Üldiselt tänapäeval fotosid jahimeestest oma trofeedega väjaspool jahiajakirju ei avaldata, sellel pildil poseerib kunagi Triigi külas elanud Arnold Kipso oma püütud võsavillemiga. Tal oli selle hundiga pikka aega side olnud ning plaan looma küttimise ideest tegelikkusse kestis mitu aastat, üpris uskumatu legendi kohaselt olevat ta selle hundi tapnud paljakäsi.


Ning sellel pildil näitab Arnold, kuidas püssi lasta.


Loo Update:

Tere,

Sa viimasel ajal poolenisti kõue kuulutaja püstolreporter vist;) ma Jürilt kuulsin, et täna (või) eile öösel oli Virlas üks koer jälle ketis olles maha murtud.

Tervitades,
Arno, Nov 12



Vaata lisaks:

Hundlugu naaberkülast
Euroopa kohus huntide peletamisest