Vint on täis - infot lekib igale poole (uuest Tartu maanteest)

Kellele segased postitused ei meeldi, palun klikkige oma browser kinni ja minge õue näiteks puid lõhkuma - tegevus, mida ma kavatsen teha, kui olen siia peistind need paar mõtet, tekstikatket ja pilti, mida üht kõvaketast puhastades leidsin. Võibolla mõtlen ma pärastpoole, et oleks võinud need baidid lasta allavoolu või puhastada terve see kõva ketas näiteks telliskivide vahel siledaks hõõrudes. Mingeid intriige ma ei luni, tegemist on isiklike arvamustega, siin välja käidud faktid ei pruugi olla tõesed, parandage mind, kui ma milleski olen eksinud. Alustan ühest memost, mille olin kirjutanud suvel niisama, mitte publitseerimiseks:

Populismist ja demagoogiast uue Tallinn-Tartu maantee projekteerimisesel

Mul on olnud au viibida kolmel nimetatud maantee uut trassi puudataval arutelul Ardu Koolis. Kuna oman pikki juhtmeid, olen piirdunud iga kord koha peal vaid paari küsimusega ning vastuseid seedinud. Vaikselt aga hakkab pilt ette tulema tegelikust olukorrast ja võin kirjelda mõningaid võtteid, millega rahvale uut teed esitleti. Liiklussagedus: projekteerijad võtsid aluseks, et aastal 2030 läbib maanteed ca. 2 korda rohkem sõidukeid, kui praegu. Prognoosi tegemisel aitasid kaasa sommid, kel olevat 40 aastat kogemusi liiklustiheduse arvutamisel ning seni on see enam-vähem täppi läinud. Siinkohal peaks mõtlema, millisest ajalisest perspektiivist üldse lähtuda, enne, kui vaatame, keda ketseriks kuulutada ja seejärel tuleriidal põletada. Võtmeküsimuseks on siin tänapäeva tsivilisatsiooni jätkusuutlikkus (meenutame Mayasid, Asteeke Egiptlasi, Roomlasi, jne.) Kui läheb loosi jeebimeeste-maanteelmõnugapõrutajate-laenajate-tarbijate-tõusikute-reformikate märg unistus, ehk naftat, alternatiivseid energiaid, tuumaenergiat jätkub ka edaspidi ja hinnad jäävad niisama soodsaks, siis tuld! ehk asfalti! Tellin ka oma krundile uuelt maanteelt otse mahasõidu neljakilomeetrise silla näol, üle kraavide ja heinamaade, uhkelt pilvekõrgusel. Võttes aga aluseks näiteks paarituhandeaastase ajaperioodi, võime kilepakendeid, neoonvalgust ja lamellrehve võtta väga ajutise nähtusena. Ma arvan, et ei ole vaja enam väga suurt kütusehinnatõusu, kui kõigi nende inimeste, keda uus lai maantee ootaks Tallinnast välja sõitma, liikumisharjumused muutuks kardinaalselt. Võiks ka välja tuua alternatiivid maanteele: paikne elamine ühes kohas, raudtee- ja bussiliiklus, kodus töötamine, kondimootor - need võimalused on teadlik kodanik juba arvesse võtnud. Jaan Kaplinski on ohanud päris mitmed korrad: käiks see pauk juba, damn, ära, muutuksid inimeste suhtumised normaalseks, keskkonda arvestavaks. Pauk võib aga käia väga tasa. (vaata vaid Nasdaq, s&p, talse, nafta (siinkohal ei oska neid linkida.)) Kõkkuvõtteks: money talks. Populistlik faktor on sama, mis vabadussõjawhateversamba pooldajatega: saagu juba sammas, saagu juba tee, üle laipade, üle rabade, üle mõistuse mõtetu ja kallis. Aga tegus poliitiline argument. Nüüd mõned võtted, mida viimasel koosvibimisel kasutati: Kuna maantee läbib Ardust lõunas väärtuslikku metsiste mängumaad, viime trassi sealt eemale. Peame kaevandama küll rohkem pinnast, tegema väikese ringi, aga linnud saavad edasi mängida. Siinkohal ma ei hakka täpseid turbamahukantmeetreid üles otsima, aga: järelikult tantsiv metsis on väärt XXXXX kanti turvast. Mida on väärt need puud, putukad, taimed, muud kooslused, mis tee peale jäävad: no eriti mitte midagi.

Sellega olin memo lõpetanud, võibolla nägin aknast kauplusbussi või läksin midagi praktilisemat tegema. Seda suurem oli minu üllatus, kui avastasin täna guugeldades, et
Kavandatav Kose-Mäo teelõik põrkus kohalike vastuseisule. No, kus te Silmsi mehed nendel avalikel aruteludel olite, ma ei või, ei saanud küla esindajatki sinna saata, ehk, peale küla võimalikku lõhestamist maantee poolt, on aeg aktiivse külaeluga tegelama hakata. (Praeguseks on Silmsi küla loonud oma MTÜ ja valinud külavanema)

Aga nüüd idu juurde. Kõvaketast puhastades jäi silma sahtel "ylesõit", mis sisaldas visualisatsiooni kokkulapituna erinevastest ajastutest pärit kaartidega, üle millede jookseb kavandatava maantee trass. Koduloolasena, harrastusajaloolasena, pidasin vajalikuks oma kaardikoopiakollektsiooni piires uurida, ega teetrass ei läbi mingeid muinasväärtusi, ning tulemus - see oht on olemas. Andsin 2007 sügisel oma uurimistulemused üle maanteed kavandatavale firmale Ramboll, läbi vallavalitsuse. Antud probleemi kajastasin enda väljaantavas "Kõue Ajaloo Vihikus":

Ühest unustatud matmispaigast Rava ja Silmsi vahel

1820. aasta "Specielle Geometreiche charte von dem privaten guthe Kau"- massivne kaart Ajalooarhiivist, millest on juttu olnud igas seniilmunud Kõue ajaloo vihikus, sisaldab endas tohutul hulgal unustatud ning krüpteeritud teavet, mida jagub lahtiharutamiseks veel väga pikaks ajaks. Kuid sinna märgitud kümnete rabasaarte, mägede, soovõhmade nimede mõtestamine eesti-alamsaksakeelsest segust, nende kasutuse või pärandi loogiliseks seadmine tänapäeva mõtlemise järgi, on võimalik. Paljuski aitavad muud allikad, näieks Kaskevõhma soolinnus, kui muistne pelgupaik, on märgitud ka 1926. aasta harjumaa kaardil vana linnamäena (praegu mitte-kaitsealune objekt), seda paika muistse paokohana kirjeldavad ka vanemad elanikud. Esineb kokkulangevusi ligi 200 aastat vanal kaardil märgitul ja tänapäeva muinsuskaitsel. Kultuurimälestisena on kaitse all kalmistu "Kääbastemägi", kaardil märgitud, kui "Veiken seruotza meggi" - endise Pala elaniku Aksel Orasi poolt tõlgendatuna, kui Ingliks muutumise mägi. Liwa meggi, uwe silla meggi, umb lauke meggi, wana koppli meggi, pörrma saar, hirmsatest kohtadest undi kamber meggi, bennikarro meggi ja -kahl. Nende ja paljude teiste arusaadava või seni veel mõtestamata kohtade seas torkab silma üks, ainsana illustratsiooniga ja ainsana mõisa piiridest väljas asetsev Kaepa Kusick. Tegemist peaks olema ilmse tähtsusega paigaga, mis on väikeste kuuskedena märgitud Rava külast kirdesse, Paunküla mõisa maale. Paik on iseenesest võimsate kuuskedega kõrgendik keset metsistunud raba, tõesti suurte kääbastega puude all ja ümber. Kääpa kuusiku edasiseks uurimiseks sai läbi vaadatud Eesti Ajalooarhiivis asuvad Paunküla ja selle karjamõisa Silmsi kaardid, kus koht asub. Paraku kõik selle piirkonna kaardid olid uuemad ja vähesema infoga antud paiga suhtes. Sündmuse ja aja, mis Kääpa kuusikuga võib olla seotud, leiab hoopis Mellini kaardilt - Silmsi lahing 27.6.1703. Tegu võib olla Põhjasõja aegse lahingus langenute või katku surnute, mis tõenäolisem, kalmistuga. Haigusega laibad on veetud Silmsist üle Sandisaare kõrvalisse kohta rabasaarel. Miks ma aga sellest kirjutan, peale vanade kaartide uurimise harrastuse, mille kohta Aksel Orasi on öelnud "selle lahtiseletamine on samavõrd põnev ja huvitav kui ka aegaviitev nagu mõne kujundi kivist väljaraiumine käsitsi, küsides sealjuures, kas sa saad ikka sellega hakkama?!", on olukord, kus Tallinn-Tartu maantee uue kavandatava trassi koridor võib riivata Kääpa kuusikut.

Õli valas tulle minu külastus muinsuskaitseametisse, kus teadur Ulla Kadaka sõnul ei olnud tee projekteerijafirma teostanud trassi alla jääva ala arheoloogilist uuringut, seega oli Ulla huvitatud minu juhtimisel Kääpa Kuusiku tripi ette võtma, antud võimalikust matusepaigast oli teda ka keegi muu isik teavitanud, võibolla läbi minu välja antava "Kõue Ajaloo Vihiku". Siinkohal tuleb arvesse võtta, et trassi praegune või viimane variant ei pruugi läbi kääpa kuusiku minna, mul ei ole hetkel kõige viimsemat kaarti, avalikel aruteludel rääkis küll projekteerija esindaja "rabast", sõna "rabasaar", kui kõrgem, kultuuriliselt aktiivsem areaal (hiljem seisis kääpa kuusikul heinaküün), avalikel arudel kasutasin vaid mina.

Ma loodan, et ükski halbade kavatsustega tüüp ülalkujutatud kaardi alusel kääpa kuusikusse ei sattu,kui siis vaid needuse ohvriks langema ja surema, kaart koosneb aerofotost, erinevatest ajaloolistest kaartidest (EAA ja TLA), maantee projektikaardist, roosakas joon sinusoidina kujutab projekteeritava maantee trassi. Kõnealune lõik on kunagise kahe Kõue kandi suurema mõisa (Triigi ja Paunküla) piiritsooniks. Kui ma matusepaigast vallavanemale rääkisin, teatas ta mõttest luua valda oma kalmistu, miks mitte kuhugi ajalooliselt aktiivse matmispaiga lähedusse, "natuke nõme on, kui koduvallas igavest rahu ei leia, seal puhkaks isegi", kiitsin ma tema mõtte heaks.