Filmielamus: Maadleja

Wrestler (USA, 2008)

Minu eelarvamused spordifilmide kohta on reeglina paika pidanud - peategelane saab võimu ja aastaaegade, filmi pikkuse ja muude jamade kiuste ikkagi lõpuks oma võidu kätte, ükskõik kui palju tal filmi jooksul alla vanduda on vaja olnud. Teine eelarvamus oli peategelane Mickey Rouke, endine profipoksija ning kolmandaks showmaadlus spordina (on üldse Eesti keeles selle spordiala nime tõlgitud?)


Tünga sain aga kõvasti. Tegelikult oli film niivõrd laias mõttes ameerikamaa ühiskonnast, selle väärtushinnangutest ja allakäigust ning niivõrd tabav ja eluline, et anna otsad. Kakskümmend aastat tagasi maailma kuulsaim maadleja olnud Rämm ei ole osanud pensionile minna, pole leidnud hobisid, aega pere jaoks, eskapismi muid vorme, maadleb aga edasi. Ainult maadlusringideks ei ole enam megastaadionid, vaid suvalised räpased urkad või munitsipaalhoonete saalid, ka showmaadlus ise on oma sära ja glämmi kaotanud, koos kahksakümnendate kadumisega. Naabripoiss, kes tema juures Nintedo Super NESi peal Wrestlingut mängimas käis, eelistab CallofDutyFouri, Iraagi sõja temaatikaga. Staare loov ühiskond samapalju ka suretab neid - iidoleid ei saa olla ju lõpmatult. Kõige kurvem koht filmis on maadlusstaaride autogrammiõhtu päästearmee majas. Laudade taga istuvad justkui Vietnami sõja veteranid: ratastoolis, lombakad, poolpimedad, kuulmisaparaatidega ja apaatsed. Heal juhul ostab keegi VHSi vanade maadlusturniiridega või soovib vana staariga koos pilti teha. Rämmi elu kulgeb dekadentliku american dreami radadel: mõni võistlus, jõusaal ja solaarium, ööklubi, assortii steroide, kõiksugu muid medikamente ja jama, supermarketid, nende üüratud parklad, kui landlord teda üüri maksmise pärast oma treilerisse ei luba, magab mees oma dodge ramis. Immitsalt meenutab ta oma vananeva ilukõikust saand molli ja blondeeritud juustega sootut drag queeni, kuldne kesktee seegi.


Tervis on tal niivõrd õhtal, et ta peab maadlemisest loobuma, mida aga ette võtta? Ei paku rahuldust ka juustuletis töötamine. Filmi naljakaim koht on, kus ta ühendab supermarketi ja wrestlingu, seda publik ju soovib? Lõpuks ei saa ta oma saatusele vastu ja otsustab ikkagi kohtuda 20. aastapäeva maadluses oma kunagise põhilise rivaali Ayatollah´ga. Ning lõpp on sümboolne: et võita moslemist vastast, tuleb alistada ta oma elu hinnaga...