"Meeletu" Eesti film, 2006 on seepärast mulle väga sümboolse tähendusega, et päeval, kui oli võimalik vaatama minna samanimelist, samade tegijate, ilmselt samasisulist teatrietendust, kolisin just maale elama, see oli praeguseks peaaegu juba neli aastat tagasi. Vastakad tunded valdasid mind tookord: kahju oli, et siis suht üleshaibitud etendus nägemata jäi, teisest küljest oli hea meel, et vast jääb maaelus midagi rohkemat endale avastada.
Tegelikkuses hindasin filmi üle, teater, ma arvan, ei köidaks mind ka rohkem, sest need suured emotsioonid, mida peategelane väljaendas, ei oleks minus erilisi vastuemotsioone teatraalsemal viisil esitatumana ilmset esile kutsunud.
Film jaguneb kolme ossa:
Esimene räägib linnas läbipõlenud rattaoravast, tema mahaastumisest trumlist ning suundumisest maa rüppe iseennast otsima, võibolla see film/teater oli epohhiloov, praeguseks, ma arvan, on suurem osa linnainimesi enda jaoks samad emotsioonid avastanud - rõõm sipelgapesast, järveveest, puude lõhkumisest ja elektrita olekust või praktiiserivad aktiivselt seda, sest mida muud võib järeldada autoderivist reedel lõuna poole ja pühapäeval vastassuunas. Ühesõnaga maa vaikus, tühjus, oluliste tööde tegemisel tekkiv mõnus füüsiline koormus, panevad linnainimesel katuse sõitma. Vaene tüüp, kohe, kui hakkas lõppema sisemine dialoog, kukus teistele inimestele elamist õpetama, selle asemel, et rajada tallu majndushooneid, hakata köögivilju kasvatama või teha midagi muud praktilist. Talveks ta ei jõudnud tallu elama jääda, kindlasti oleks teda küttepuude vähesus kummitama hakanud. Teatud arengud selles suunas muidugi olid, filmi lõpul saame näha tema konstrueeritud koerakuuti ja ühte kolmerattalise sõiduki prototüüpi. Kes aga on maale elama asunud, teavad, et kulub vähemalt paar aastaringi, kui maaeluga harjud ning sellest aru saama hakkad. Ka tühjusest ja mittemillegist, mis äsja tulijale karjuvad ja silmatorkavad on.
Teises osas selgub, kui ma õieti aru sain, et inimesed kuulasid teda vaid mingi väheolulise aspekti pärast. Tüüp pettub, naaseb linna rüppe, nõrguke.
Kolmas osa on uskumatu, aga isegi väga palju Tarkovsky palgiaat - kohtusaalis hakkab sadama vihma. Võibolla kergendus, aga mitte kulminatsioon.
Üldiselt film venis, liiga palju näidati peategelase emotsioone, mis oli ilmselt taak teatrietendusest. Kõige nõmedam asja juures oli, et näiteks erinevalt Soome filmidest "Tumedate liblikate kodu" või "Kiviveeretajate küla", näidati eestimaa ilusat loodust ülivähe - ühel kaadril filmi sees oli üldplaan metsast, filmi lõpus horisondiga mets - mitte ühtegi head Soome sajandivanusest rahvusromantismi/realismi kunstivoolust või tänapäeva filmidest teada looduskompositsiooni, välja arvatud talutare, õhtuvalguses eriti moosine. Nii et, pole vaja silmi väsitada ja pead ei pea vaevama, mine ise maale elama!
3 kommentaari:
Ma olen vist midagi maha maganud, et nii mitmed just nüüd sellest filmist nii palju räägivad/kirjutavad. Mulle ei meeldinud ta eriti, just seepärast, et etendus on nähtud, küll väga ammu juba aga nii kohapeal Linnateatris, kui ka "suurel laval", tookord küll Rakveres. Etendus on hea, asja mõte joonistub selgemalt välja. Sügav sisu ja kerge vorm, nagu LT-le mõnusalt omane. Filmi rikub täiesti ära see lõpp (pisuhändlikult öeldes, aga tõesti nii ta on).
Mu jaoks oli sõnum selles, et tegelikult on inimesed igal pool samad, nii linnas kui maal. Ikka tahetakse teist ära kasutada. Tore on olla idealist aga samas peab ikka silmad lahti elama ja mitte oma kaasinimesi üle hindama. Ja et ka usuasjad on tihtipeale sama maised kui mistahes muud asjad. Tättelikult romantiliselt maine lugu.
Minul ei tekitanud ka see film mingit tohutut äratundmisrõõmu, mida oleks ehk oodanud, küll aga tahaks mõne mõtte jagada autori kohta. Ilmselt elas Tätte endas midagi väga läbi, et mitu tema etendust suht samasse väravasse lähevad. Nüüd võib aga siit-sealt lugeda, et erinevalt Meeletu peategelasest on Tätte end Vilsandil väga hästi sisse seadnud :) Hingelt rahvatantsijana (mis avaldus mul muide maale kolides ;-) )pean lõpetuseks Tätte kohta ära märkima, et tal on oluline osa sellesuvise mereteemalise tantsupeo stsenaariumi korraldamisel :)
Olen seda filmi näinud korra. Väga meeldisid kaadrid talutarest, nii seest kui väljast. Muu jättis külmaks ja ei siis ega nüüd oska ma muud tarka selle filmi kohta öelda.
Postita kommentaar