Eesti koduloouurijate, pärandkultuuri ja genealoogia selts pidas oma igaaastast üldkoosolekut. Viibisin üritusel esmakordselt, olles sinna kutsutud Kose koduloouurijate Erich Klaani ning Aksel Orasi poolt, viimane astus ka seltsi liikmeks. Mul oli rõõm tutvuda seal ka Rein-Aksel Orasiga, kellega seni kirjavahetuses olin. Seltsis on 220 liiget, viimane aasta vähenes liikmete arv loomuliku kao tõttu 8 võrra. Siin ka see põhjuks, miks lubasin 30 aasta pärast järgmisele seltsi üritusele minna - liiikmete auväärse ea tõttu oli kogu üritus ülistaatiline, põgenesin sealt poolepealt. Seltsi üldteemad jätsid mind külmaks, väiksemas kohalikus ringis on koduloouurimine põnev ja produktiivne, lisaks olen koduloo visualiseerimise dünaamilise suuna esindaja.
Ettekannetest, mida kuulsin, läksid lõviosa fakte kaduma, jäi meelde, et kiideti Järvamaad, kelle esindajatest tundsin ära Metsla muuseumi peremehe Vello Kallandi ja vilksamisi võisin näha ka Monika-Aino Jõesaart, kelle koduloohuvi küll peamiselt lapsepõlvekodu Ida-Virumaa. Järvamaa tugevus peitub monoliitses ühtsuses, ajaloolises identiteedis, kuivõrd Harjumaa on liidetud Revalast ja lahutatud Raplamaast, praegune haldus on kaootiline ja hajuv, heterogeenne.
Igavuse peletamiseks sirvisin ettekannete ajal seltsi aastaraamastut, kus põnevaim artikkel seletas Trä-Valli rootsipärast algnimekuju, ehk puu kindlus, mis tol, kivikindluste ajal päris omapärane nähtus olevat olnd. Räwilinn. Lisaks Träda - Söötis, Vall - karjamaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar