Kiruvere Saaga

Artikkel, mille leidsin Kõue vallalehest, mis aga nõuaks suuremat lugejaskonda.

Tsiteerin Kõue Kuulutajat August 2009 (lühendatud):

KIRUVERES NÄIDATI TAAS MUINASAEGA

Andrus Altmeri

MTÜ Austrvegr Seltsi ja muinaslaagri korraldusmeeskonna liige

11.-12. Juuli toimus Kiruvere järve lähistel Kõue vallas kolmas Kiruvere Muinaslaager. Muinaslaager on igaaastane ajaloohuviliste ja taaskehastajate kokkutulek, mida korraldab MTÜ Austrvegr Selts. Tegu on tänapäeval laialdase ja populaarse vaba aja veetmise viisiga, kus ajaloohuvilised ja entusiastid tegelevad neile hingelähedase ajaloolise perioodi elustamisega. Entusiastid hangivad endale riided, jalanõud, aksessuaarid ja kõik muu niimoodi, nagu ajaloolaste ja arheoloogide arvates tolle aja inimestel oli. Erinevus samuti populaarse LARP-iga seisneb selles, et ajaloo taaskehastajad juhinduvad ajaloost, samas kui LARP lubab ja õhutabki tegelejaid juhinduma ning läbi mängima omaenda või ilukirjandusest pärinevaid fantaasiamaailmu.
Ajalooline taaskehastamine (historical reenactment) on sisuliselt mingi kindla ajalooperioodi (või üksiksündmuse) uuesti "loomine" ja nii on maailma eri paigus populaarseimad ajalooperioodid erinevad.

Näiteks Ameerika Ühendriikides omab enim populaarsust Kodusõja (1861-65) periood, kus ajalooliste lahingute jaoks kogunevad kokku sama suured mitmetuhandelised rahvahulgad nagu tollal. Suurbritannia ajaloos pöördelist Hastingsi lahingut (1066) taaskehastab igal aastal tuhandeid huvilisi. Eestis, nagu ka mujal Batlikumis ja Skandinaavias, on populaarne nn. "viikingaeg" ja eriti sellele järgnev periood 11.-13. sajandil, mida on rahvusromantiliselt nimetatud Eesti kuldajastuks. Nii kogunesidki juulikuus kokku Eesti, Läti ja Leedu muinasaja taaskehastajad, et taasluua oma esivanemate elu-olu, koos tolleaegse kaubapunkti laagrimelu, käsitööliste, kaupmeeste ja sõdalastega. Seekordne Muinaslaager oli oma osalejate arvult senini suurim, mis näitab nii ajaloo taaskehastamise kui Kiruvere Muinaslaagri kasvavat populaarsust. Meie lõunanaabrite lätlaste ja leedukate seas kutsutakse Kiruvere festivali „Best of Baltikum“!

Kohtumiseni Kiruveres 9.-10. juuli 2010. a.


Kiruvere saaga 3. osa



See juhtus kolmandal Kiruvere Kärajate aastal, kui kuningas Lennart, keda hüütakse Naerusuiseks, pidi end kaitsma oma vaenlase Edvardsi eest, keda hüütakse Sepaks. Isegi kõige vanemad ei mäleta, miks need kaks kuulsat sõdalast vaenus olid, kuid vähesed küsisid seda, kui Edvards kogus suure sõjaväe ja tuli sõjaga Lennarti vastu. Ja temaga tulid sõdalased paljudest maadest, tuli palju lätlasi Latgalest ja Semgalest ja osa isegi Liivi aladelt. Isegi mõned Rävala palgasõdurid olid nende seas ja ühinesid Edvardsiga tema sõjakäigul. Ja tuli ka salk leedulasi Taraila Vägeva juhatusel, et otsida kuulsust ja rikkusi sõjas. Seda kuuldes puhus Lennart Naerusuine oma sarve ja kutsus oma sõdalasi, sõpru ja vasalle sõtta. Enamus neist tulid Rävalast Lindanise kantsist, kuid tuli ka Indrek, keda kutsutakse Ilusaks, oma sõdalastega Rotelevikust. Paljud tulid, kuid mõned kartsid vaenlase suurt hulka ning ei vastanud oma kuninga kutsele. Nähes, et tema väesalk on liialt väike vastase suure hordi kõrval, taganes Lennart Kiruvere külast, kus oli tema aujärg, ja liikus lähedalasuvale saarele, mida kutsuti tollal Sipelgasaareks. Ja et vesi seal on madal, sai sõjavägi saarele liikuda jalgsi. Kuid mõned olid siiski nii hirmul uppumise kartuses, et nad oma turvised ja raskemad relvad ära viskasid vette minnes ja mõned keeldusid vette minemast ning ei uskunud võitu ja jätsid oma kuninga maha. Ja Lennart käskis ehitada saarele kindlustatud laagri ja tema sõdalased langetasid puid ja ehitasid pallisaadi. Varsti oli kuulda Edvards Sepa sõjasarvi ja tema vägi piiras Kiruvere küla. Kuuldes, et tema vaenlane on põgenenud saarele, käskis Edvards oma sõdalastel mitte asuda küla riisuma, kutsus kokku oma väejuhid ja käskis asuda Lennartit jälitama. Seal juhtuski, et tema käsud seadis kahtluse alla Taraila Vägev leedulaste salgast. Ja nii nagu on komme, valisid kõik sõjamehed uuesti omale juhi. Ja selgus, et enamus oli Edvardsi poolt, kes keelas kohalike talupoegade ja käsitööliste riisumise, mida mõned tema väest ihkasid teha. Ja nii alustas ka Edvardsi vägi liikumist Sipelgasaarele. Ja mõned ütlevad, et karistuseks oma ülbuse eest, mõned aga et oma kuulsusejanus läks Taraila oma sõjameestega kõige ees läbi vee. Tõeliste sõdalastena ei visanud nad ära oma turviseid ja kiivreid uppumishirmus, vaid ujusid julgelt kõige raske varustuse ja relvadega saarele, et leida vaenlane. Ja Edvards hoiatas oma sõdalasi, et Lennart on kaval ja võib põgeneda laenatud rõivas ja turvises ning käskis tappa kõik need, kes saarel on, et tabada oma vaenlane. Kuid Lennart vajas aega, et lõpetada oma laager ja nii kutsus ta oma sõjameeste seast kedagi, kes läheks kõige ette ja hoiaks vaenlast kinni, kuni pallisaad valmis saab. Ja algul ei astunud mitte keegi esile, sest see oli ohtlik ülesanne. Aga siis astus esile Andrus Kõvernäpp ja võttis selle asja enda peale. Ja ta läks saare otsa, kus Edvardsi malev vett ületas. Ja paljud laagrinaised ja teised, kes malevaga koos liiguvad tulid üle vee koos sõdalastega. Ja nii kummaline, kui see ka tundub, juhtus nii, et nemad olid esimesed, kes saarele jõudsid ja liikusid sisemaale. Aga nad peatusid Andrust nähes, kes oli otsustanud, et ennem langeb, kui kedagi läbi laseb. Ja nii oli ta oma valvekohal, kui leedulaste salk ründas ja alustas lahingut. Kuigi ta oli üksi mitme vastu, ei taganenud Andrus mitte, vaid tõmbus puude vahele, kus ta sai paremini end kaitsta. Ja see oli Taraila ise koos teise kuulsa leedu sõdalase Ragnarasega, kes teda ründasid ja esimestena mõõgad ristasid. Taraila aga, janunedes kuulsuse järele, hüppas liialt kärsitult, libises ja kukkus Andruse mõõga ette. Ja sellest ohust päästis tema Ragnaras, kelleta Taraila oleks kindlasti langenud. Ja kuigi ta võitles hästi, langes Andrus varsti leedulaste mõõkade all ning tema luud jäeti pleekima puude vahele. Ja paljud noist, kes malevaga koos liikusid, tulid ja panid lilli ja värskeid lehti tema hauale, sest tema vaprus oli paljudele näha olnud. Aga Edvardsi vägi oli varsti kaitsjate ligi ja lahingusarved hüüdsid mõlemal poolel. Ja nagu on kombeks, hüüdsid mõlemad pooled solvanguid ja sõimu üksteisele enne liginemist. Ja juhtus nii, et Lennart Naerusuine oli alati eelistanud kahekäekirvest oma relvana ega katnud end kilbiga nagu teised. Ja kuna tema väge oli vähem, saatis ta oma ihukaitsjad kilbirivisse ja jäi üksi. Seda nähes haaras Edvards Sepp viskoda ja heitis selle oma vastase pihta. Ja tema silm oli täpne ja käsi kindel, sest viskoda tabas Lennartit rindu ja läbis tema turvise ning ta langes. See põhjustas palju segadust ja arvates, et tema vaenlased on löödud, jooksid laiali ka Edvardsi ihukaitsjad. Ja juhtus, et üks Lennarti sõdalastest nimega Lauri, keda hüütakse Vareseks, leidis Edvardsi kaitsetuna ja ründas teda odaga. Olles äsja võitnud oma vaenlase, langes Edvards ka ise odast läbistatuna. Ja nii kaotasid mõlemad malevad oma juhi ja lahing oli nüüd üks suur segadus ja arusaamatus. Paljud Edvardsiga tulnud sõdalased, eriti eesti hõimude hulgast, olid tulnud vaid tema pärast ja ei tahtnud sõdida ilma oma kuningata. Ja nad jätsid maha ründajate lipu ja liitusid laagris olevate kaitsjatega. Ja juhtus nii, et üks sõdalane Priit, keda kutsutakse Paadimeheks, hüüdis oma sõbrale Lauri Varesele, samale, kes tappis Edvardsi, et too oma odaga torkaks läbi ühe põõsa. Ja kuigi ta ei teadnud, milles asi, tegi Lauri nagu öeldud. Ja juhtus nii, et Taraila Vägev oli just teiselpool põõsast ja ta sai nii pihta odaga ja langes. Nüüd oli langenud kolm kuningat ja segadus oli veel suurem. Ja see oli verine ja julm taplus ning ilma juhatuseta löödi ründajad segamini ja paljud neist langesid. Aga teised tahtsid jätkata laagri piiramist ja lahing jätkus. Kuid mõned neist tungisid laagrisse ja kindlustasid end seal. Ja juhtus nii, et kaitsjad pidid nüüd ründama omaenda laagrit. Ja jälle kolisesid kilbid ja purunesid taprite all, mõõgad suplesid veres ja odad läbistasid mehi ja turviseid. Ning lõpuks löödi viimased maaletunginud lätlased ja leedulased taganema ja nad kõik langesid ning nende luud kuhjusid laagrirusudel. Ja sestsaadik kutsutakse Sipelgasaart mõnikord Kolme Kuninga Saareks või Kuningatesaareks, kuna nii Lennart Naerusuine, kui Edvards Sepp, kui ka Taraila Vägev on maetud sinna. Ja nende kõrval lebab seal palju kuulsaid ja vägevaid sõdalasi, nende luud vedelemas puude vahel.