See lugu on pottsepp A. Tõnisonist, kes oskas küll ilusaid ahje laduda aga mõned tähed kirjutas peegelpildis. Tema nimi, dateerituna 1911, tuli ilmsiks saali ahju tagant. Sarnase krohviga sein paljastub sigaritoa roheliste kassettide tagant - Hagemeistrite aja ümberehitusi pole antud mõisa ajaloos veel keegi kajastanud - muinsuskaitse dateering antud lammutatud ahju kohta paneb tugevalt saja aastaga mööda, sigaritoa näitel võivad hoone muudki elemendid olla hoopis hilisemad.
Aga ka hoopis varasemad. Nagu ei ole dokumentatsioonis märgitud keskaegset raidportaali keldris ja veel ühe tükki, ei oska keegi seletada kinnimüüritud avasid barokses osas.
Ja sisehoovis. Tõenäoliselt on hoone keskaegne kuju (milline üldistus) keerulisem, kui et mõnede allesolevate paksude müüride peale taandatav ehitis, see on sadade keeruliste aastate jooksul ehitatud ja purustatud hoonekompleks, mida markeerivad meetripaksused seinad läbi allesoleva hoone, kinnimüüritud avad ja keldrikäigud.
Sepikoja vundament, küngas taamal (viina)köögi ase, mõlemad hooned märgitud 1873. kaardil.
Saali ahi aastal 1955 - nejakümneneljaaastane ahi.
Barokse osa katusekatte mahavõtt mais 2010.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar