Von Stryk küsis Sepa Johanni käest: „Mis asi see, Sul, seal vööl ripub?. On see pistoda või. . . . mõni muu tapariist?”
Võõras tabas ära kõhkleva, kahtluse tooni ja kostis seepeale: „See on hüva puukko, minu elu päästja!”, tõmbas suure pussi tupest, võttis selle tera parema käe pöidla ja sõrmede vahele nõnda kindlalt nagu oleks näpitsatega tera hoidnud, ja et käepide mõisahärra poole jäi ning näitas vasaku käe nimetissõrmega hame sidususele olevale karu kihvale.
Rahulik osundus hajutas hetkelised kahtlused ning jutt kulges edasi keha keele, tingmärkide ning sinna juurde kuuluvate seletavate fragmentidega.
Jätame siinkohal vahele tervete lehekülgede kaupa pildikesi, mis mõisahärra peast läbi käisid kui mälestused ja läbielatu, kui kõhklused ja kahtlused, kui unenäod, mis ilmusid kujutlusse teab-kust, kammitsesid ja lummasid ning talitsesid ja suurendasid tema jõuetust olla ja saada olukorra peremeheks, kellena ta oli end alati tundnud. Tema, kes ta oli harjunud olema päikesepoolses küljes särav ladvaõun, tundis end nüüd siin ja praegu armetuna ning mannetuna, peaaegu et lehekodarikku kammitsetuna, kirbe ja hädise vissina. Ja see võõras mees, tagasihoidlik, rahulik, ei olnud ahnitseja, vaid palus pelgavalt kuhugi kõnnumaale, eemale külakogukonnast tükikest maad kuhu võiks rajada oma leiva emale platsikese. Mis pidi see olema? Kas tema, selle võõra mehe tahe, elada looduslapsena ja käia läbi metsaelanikega? Olla osa ja tunda end tervikuna emakese looduse rüpes, saada osa tema rõõmudest ja tunda end kaasosalisena tema muredes? Või mängis ta lihtsameelset, valdas lindude ja loomade keeli, tundis metsataimede ime- ja ravivõimeid. Ta rääkis midagi tedremaranast ja taevavõtmetest ning veel paljudest muudest. Võib-olla teadis ta ka loitsu-, nõia- ja võlusõnu kuid ei ilmutanud neist sõnagi. Olgu, kuidas tahes, mingu siis sinna karmi kõnnumaa äärele, Andimäe heinamaa servale, kust kulgevad metsloomade rajad soos solgutajaile, kuusikutes nukkujaile, haavikutes kükitajaile, liivakünkais põõnajaile. Kui ta on nii tarka meesta, küll siis võib tast tulu tõusta, sepa sütt põletada, vilja sirpi sepistada, mõne tõve vastu lootustervet rohtu leida, talumehi turgutada.
Nõnda lõppes kauba rehnung.
4. veebr. 1726. aastal Kose kihelkonna alluvusse koondatud adramaa revisjoni läbiviimiseks järgmiste mõisates: Kõu mõisates, Nutus ja Kossastes, mis kuuluvad leitnant ja haagikohtunik Hans Hinrich Strykile kõigi juurdekuuluvatega on mõisa poolt esitatud vastama Keisri poolt määratud kõrgele komisjonile mitmekülgselt kompetentsed, vannutatud ja tunnistatud spetsialistidena (eksamineeritud) väärikaiks nimeliselt
1. Kubjas Jürgen
2. Kuika Paele Jahn
3. Körbe Jak
4. Pawle Erick
5. Matzi Hans, Nuttu kubjas
6. Seppa Johann
See imemees Seppa Johann on mõisahärra poolt esitatud komisjoni liikmena ära teeninud suure lugupidamise ja usalduse.
Mõisamaade kruntimisel talukohtadeks 1873. aastal, seega 147. aastat peale adramaade revisjoni läbiviimist, mis tõeseks loeti, käib taas Seppa Johanni nimi läbi kui omamoodi legend, aja- ja kultuuripärand, mis pole kustunud kohalike inimeste mälust ning on talletatud taas kirjasõnasse ning ära märgitud ilmestaval maakaardil Andimäe nr. 21 üksiktalu heinamaa servale, Kukepalale viiva tee äärde, sõnastuses: Söerdi Andimäe—Seppa Johanni põld. Veel minu nooruspäevil kui sealkandis elasin oli see põllukene kasutusel kui leiva ema kui rosin aganaleiva viilul.
See on üks piisake unustuse hõlma vajunud ajaloolisest mälust, mis on aset leidnud siinmail tänu Triigi mõisahärra Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue ja Kreisi maarevidendi T. R.Eichenfeldi (tõenäoliselt eesti juurtega ametnik T. R. Tammeväli) koostööna külakogukonna maade kruntimisel müügitaludeks. Varjatud viitena võib see tähendada muistset talupoja elukreedot: Kuni harid põldu, hoolid leiva emast, seni elame veel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar