Avaldan lõigu Triigi mõisnik Hans Hinrich von Stryckist ja Rava küla ühest vanimast dokumenteeritud elanikust Seppa Johannist, Aksel Orasi uurimusest "Tausta, vaateid ja pildikesi Raava külast - adramaarevisjonist ja maade kruntimise sehkendustest", ilmumas Rava külaraamatus.
Siit Raava mailt oli laastav Suur Põhjasõda juba möödas. Ka katku laastav tegevus enne ja pärast sõda oli jätnud nähtava jälje. Mõisahärra, Rootsi leitnant, Hans Hinrich von Stryk võideldes Karl XII poolel oli kaotanud Peeter Suure vägedele, kuid mitte vangi langenud vaid õigel ajal kõrvale astunud. Veel enne sõja lõppemist, 1710. aastal oli Balti rüütelkond sõlminud kapitulatsiooniakti, saanud sellega endale Balti eriõigused, mis oli Venemaa poolt osavalt pakutud palsam ning kindlustanud sellega balti aadli kui kaotajate täieliku lojaalsuse ja toetuse (Seppo Zettenberg „Eesti Ajalugu”)
Keisri ulatatud präänik—truuduse vanne võitjale oli andnud talle tagasi mõisa, ülendanud tema haagikohtuniku ametisse. Hans Hinrich—(Õnneseen, Peremees oma majas) oli kindel tunnus, et ta oli sündinud õnnetähe all. Hakka või uskuma endeid!
Mõis oli, mõisahärra oli peremees omas mõisas, maad oli laialt aga puudus vaid tööjõud, kes seda maad hariks, toiduvilja kasvataks. Tuli kasutada uut mõjuvõimu—rüütelkonna struktuurset abi elujõulise mees-tööjõu toomiseks siia võidetud- või muudelt maadelt, sõjavange või tentsikuid, kes kohaneksid ja jääksid siia paikseiks maamajanduse jalule seadjaiks kindralkuberneri kaudu.
Visalt kuid ridamisi tulid need päevad. Oli halle ja argiseid, oli erksamaid ja värviküllasemaid. Iga mees oma näoga, oma asjalikkusega, oma mõtteilmaga, oma kõhklustega, sest talumaad olid kõvasti käest ära läinud. Raava külakogukonnas, kus sõda ja katk olid kohutavat tööd teinud, seisid talud tühjadena, paremal juhul hooned lagunemas, paljud juba hoopis kokku kukkunud. Viljakad maad maha jäetud, juba võssa kasvanud, hakka uuesti raadama ja aletama. Metsapenid mängisid peitust ja korraldasid varitsusjahte rohusööjatele neil endistel põllumaadel.
Järgnevalt tahaks ühel seigal pisut peatuda, sest sellel tundub juures olevat hõngu, mis teps pole kustunud aastasadade kestel ning on taas nähtavale ilmunud üles tähendatuna vanades käsikirjades ja maakaartides, nende võrdlemisel ning tõlgendamisel, kusjuures omandanud peaaegu legendilise tähenduse.
Sõda veel kestis ja katk kollitas edasi siinsel Raava külakogukonna alal. Tallinna langemise järel 1710. aastal sõlmitud kapitulatsiooniaktiga Balti rüütelkonna ja Vene vägede ülemjuhataja vahel oli punkt maamajanduse jalule seadmisest, mis tähendas vajaliku meestööjõu suunamist muudelt maadelt ja aladelt siinsetele väljasuremisohus olevatele mõisamaadele.
Paljudest episoodidest on üks näiliselt ühtset tervikut moodustav lugu järgmine. Abi rakenduse korras tuli Triigi mõisahärra jutule üks võõras, omapärane ja vaistlikult tunnetatuna iseäralik mees. Temast hoovas maa- ja metsa hõngu, tärkava rohu elujõudu ja õitseva toominga uimastavat vängust, kadaka allavandumatust, kaasahaaravat, tervistavat pühalikku väärikust, mis mõjus vastasele, kes tahtis oma tahet peale suruda, ängistavalt ja lummavalt, võttes temalt kavatsetud otsusekindluse ja jätta kuidagi ebalevasse olemusse. Selline oli mõisahärra Hansu esimene taju, kes tundis et jutule tulnud abikäsi on tugev isiksus, kelle tahtega tuleb arvestada.
Esmapilgul oli teine suurt kasvu, jässakas ja heledanahaline,võrreldav sookasena, pealtnäha sitke ja nõtke nagu suure metsa varjus kasvanud toomingas, kes iga valguse kiirt taga otsides on varmas end paela kombel pöörama ja väänama igas suunas, ka maapinnalt tuge otsides, et seda igatsetud energia kiirt enda elus hoidmiseks haarata.
Seljas oli tal koduskootud pleegitamata linasest tööriidest hame. Aga selle hame all, reisipamp ja sellele seatud karusnahkne kuub olid pisut taamal maha asetatud, võis peidus olla ürgne karujõud. Siin ta seisis, vasaku käe kämmal nagu kühvel pilku püüdmas, sest pöial oli pistetud vöö vahele justkui tuge otsimaks raskele labale puusast veidi ettepoole, paremaga aga kohendas hame alumist serva sirgemaks. Jäi mulje, et mis pihku võtab see, sealt enam ei pääse.
Hame peaauku hoidis kaela ümber koos pöörana seatud aukartust äratav, helendav karu kihv, mis mõjus nagu indiaanlase vööle riputatud, võitluses võidetud vaenlase skalp—kindel tunnus, et tegemist pole lihtsurelikuga, vaid et temal on otsustavust, jõudu ja tahet võidelda oma tahtmise eest.
Ta ütles oma nimeks Johanni Seppa, viivitas veidi justkui kõheldes, et ega nüüd ometi mingit olulist saladust järgnevaga ei reeda ja jätkas siis vaikselt ning tasahilju, otsekui toonitades tagasihoidlikkust „rautakäppa”.
Samasugusest riidest olid ka vöötatud püksid. Vööl rippus kasetohust tupes, kas pistoda või suur jahinuga. Märgates vööl rippuvat sõjariista, sähvatas hetkeks Õnneseene, (nime lahtiseletus meie mõistes) mõisahärra peas saatanlik mõte, kas see kindlameelne, jõuline, suur ja lummav mehevolask, süütult heledanahaline nagu sookask tema ees, üsna kinnise moega on tõesti vanakurat ise—moondunud surm siinsamas, tulnud tema hinge järele nüüd peale õnneks läinud muutustele tema elus. Oma mõttele tuge otsides ja osundades vööl rippuvale esemele, küsis ta otse: „Mis asi see, Sul, seal vööl ripub?. On see pistoda või. . . . mõni muu tapariist?”
järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar