Dushiruumi põranda lahendus

Taaskord on antud ajaveebi lugejali võimalus kaasa elada üldehituslikele kurioosumitele. Antud dushiruumi põrand või see, mis põrandast järgi, asub naaberkülas ning on teeninud pesejaid kaks aastat. Kõigepealt hakkasid logisema paar plaati, kust vesi sisse pääses, seejärel mädanes põrand peaaegu kogu ulatuses ja vajus lohku.



Detailsemast vaatest on näha, et 5x5 puust reikadele on astetatud kiht kipsplaati, sellele omakorda võileib plaadi ribadest ja valumassist, edasi tuleb tõenäoliselt mingi tasandus- ja plaadisegu ning plaat. Kusagil vahel on ka põrandaküttekaabel. Ühesõnaga asub vannitoa põrand ca. 40 cm. kaugusel asuvate reikade peal ning omab paksust ca. kolme kipsplaadi jagu. Nagu näha, antud lahendus ei toimi või siis tuleb seal ruumis vett mitte kasutada.

Kuumad trendid sisekujunduses24

kah võimalus maakodu endale tekitada, vaata seda:

Minu Järvamaa: ökoremont vol. 2

Kammisin vahepeal kõik oma kõvakettad läbi, leidsin veel mõned pildid, mis peaksid ilmestama minu kunagist ökoremondikogemust kogu eluks. Esimesel pildil on minu 2005-2007 ametkiorter ühes Järvamaa mõisas, nii, nagu see oli minu sinna jõudes, pole ka paha:


Sellel pildil on üks ilus shabloonmaal lubikrohv-siseseina peal. See muster on leitud küllalt kaunistamata mõisatööliste maja siseseinalt, seega hea leid seegi. Kui selline rariteet peaks asuma remonditavas korteris, tuleks seda kindlasti eksponeerida, kõik ülejäänud sisekujundus tuletada antud mustrist:


Siin on remont täiega käimas, alumine pool seina jäigi selline oksebeez, see sai mätsitud julmalt kollase lasuuriga üle, ülemine pool sai võibolla õrnalt lasuuri, siis natuke pinda kinnistavat metüültsellulooslakki, uste piidad oleks võinud ju mingi värvieemaldusmeetodiga üle teha, seda ma aga ei viitsinud:


Kaks ust eikuhugi, mille alla sai pandud villa, peale kipsplaadijäägid, sinna sai peale mätsitud mingit suvalist kindakrohvi, et siledast pinnast pääseda. Seina toon juba enam-vähem käib, päris nurgas oli mingi roheline tapeet väga kõvasti kinni, see sai ka ühtlasemaks mätsitud kollase lasuuriga:


Siin on üks soemüür, läikiv õli-oksevärv oli ka siin kõvasti kinni, seda pinda oleks pidanud kuumapuhuri ja kraabitsaga töötlema, oma hingamisteede heaolu arvelt, kõrra-kõrra ehk relakaga küttekehi lasta ei tohi, vibrab liiva savi küljest lahti, tekitab pragusid ja varinguid. Lahenduseks sai matti lasuuri peale:


Selle geniaalse krohvi (pabermass, kliister, kriit, looduslikud lisandid (puru)) taga peidab ennast küprokplaat:


See sein on värvimiseks valmis, lahtikistud tapeediga, sealt, kust tuleb, lisaks õrn liivapaberilihv ja paberkrohviparandus:


Põrandalauad, 140 aastat vanal majal võib esineda väheseid põrandakahjustusi:


See vaade on minu kunagisest naaberkorterist, sama filosoofia, kuid teise mõisatöölise loodud, tema on viitsinud ka korstna haljaks koorida, seal ruumis asus kunagi räämas, helesinise läikiva, kooruva õlivärviga köök, luugist anti sööki söögisaali, põrandal asub luuk, mis viib läbi rootsiaegse poolkaardtrepi keldrisse:


Üks koridor, see lahendus tundus kunagi siniverelistele keskastmejuhtidele veidike räige, aga seinal on näha vähemalt kunagist pruuni ökovärvitooni ning erepunast bordet:


Sellel pildil on minu kunagi, külmadel talveöödel mõisakeldris katla ees istudes voolitud kausid, põletatud samuti suvalises katlas:

Külaskäigud Esna mõisa

Siinkohal kirjeldan mõnda oma emotsiooni seoses Järvamaa kõige shefima vaimse keskuse, Esna mõisaga, selle koha külastamisega.

23. aprill.2005, enne päikeseloojangut

See oli päris pöördeline päev, kesk-eestis oli päeval suviselt soe, linnud laulsid, rohi tärkas, see kestis ka õhtul, kui sain pakkumise väikesele Järvamaa retkele minna. Kirkus ja vaikus, loojuva päikese punane kuma saatsid mind, kui astusin esmest korda Esna mõisa parki mööda peahoone poole. Maja tundus väljastpoolt korras olevat, keegi nagu oleks seal toimetanud, paraku ei andnud ükski hingeline näole, täielik vaikus oli. Uksed olid lukus ja nii nad jäid, kuigi oli teada peiduvõtme asupaik.

Aknast pildistasin lahedat vana krohvipinda, mille oli loonud aeg ja restauraatorid hoidnud. Üldiselt meenutas Esna mõisa peahoone mulle esimesel korral Ojasoo mõisa, mis samamoodi puidust pikk murdkelpkatusega ehitis, Ojasool on aga olnud ja säilinud vähem puitpitsi ja muud väärtuslikku.


20.juuli 2005, pärastlõuna

Majal oli hakatud katust vahetama, roovitust kattis osaliselt juba tõrvatud tammekimm, kimmide pakid maja ümber lõhnasid sellesama järgi. Millegipärast oli ainsaks heliks linnulaul ja hoovihma sabin, hingelisi si olnud ka seekord.


Maja ümber lokkasid põõsad ja mõnda aega tagasi oli niidetud muru, seekord läksin ka majja sisse. Massiivne seinakell oma autentse kukkuva käoga võib rändurit ehmatada, see oli ka ainus heli maja sees. Sume valgus paitab pehmeid toone seinte krohvipindades, pool majast on täiesti elatav, teine pool osaliselt lahti kistud. Ühes ruumis katavad kõiki seinu lõuendid, kuhu on peale maalitud stseenid antiikmütoloogiaist, see on ühe Tartu kunstikooli õpilase töö, mille stiil on kopeeritud lõuendijupist, mis mõisast leitud.


31.detsember 2005, peale päikeseloojangut


Sel korral oli mõisasse kogunenud mõned inimesed, jõudsin sinna hetkel, kui sätiti ennast riidesse, et käia kabeli juures. Kabel asub kilomeetri kaugusel metsas, sinna viib jalgrada. Need korrad, mil olen Esna kabelis käinud, on seal juba küünlad põlenud. Ka seekord ei olnud erand, keegi oli meist ette jõudnud. Igaüks süütas vaikselt veel mõne, pani selle oma äranägemise järgi kas altari kohale või orvanditesse seinas.




Vaikselt astuti maja poole tagasi. Mõisas vuhisesid ahjud, põlesid lambid, oli soe ja kodune. Ülalt korruselt, teenija korterist, tuli värsket leivalõhna, avati kuivatatud õunte kott. Uue aasta saabumist samahästi et ei märganudki. Soojendasin ennast vaikselt ahju ees ja kuulasin, mida inimesed räägivad, Räägiti vaikselt, nagu aukartusest võimsa maja ees.


08. aprill 2006, pealelõunal

Ligi aasta on möödas ajast, kui esmakordselt Esnale sattusin. Väljas on võimas kevad, päike on pimestav, taevas helesinine, lumi sulab ja veed sulisevad. Need helid on peale pikka ja külma talve väga intensiivsed, meel on rahutu, ka mõisas on palju juhtunud, teisel korrusel on laudisega kaetud osa seinast, põrand. Jälle olen siin täiesti üksi, nagu maja ise ehitaks ennast.


Pööningu aknast paistab renoveeritud valitsejamaja, tõllad on maja ees aga hingelisi näha ei ole.


18. juuni 2006, tund enne keskööd

Järvamaa öös on asju. Lõhnu, loomi, jahimehi, putukaid, tundmatuid hääli, hõikeid. Taevas on nii valge, et on tunne, nagu oleks päev. Mõisaesine on poolenisti niidetud, poolenisti õitsenud võililli täis. Maja on elutu. Vaatan viimast korda seda Grünewaltide võimast kantsi ja istun ratta sadulasse, see on ilmselt viimane kord, kui siia sattun.

Miljoni krooni ökoremont

Kõiksugu uued mõisted saavad omale peavoolu jõudes erinevaid varjundeid, näiteks, kui keegi ütleb tänapäeval ökoremont, ei või eales teada, kas ta mõtleb sellega kuskilt maailma kuklapoolelt soojustuseks tooduid villakoormaid, millesse närilised esimese aasta jooksul mugavad pesad teevad või on ta kuskilt aafrikast kohale tirinud hunniku väärtuslikku korallipuru, millega katnud fiboplokkidest vanni ning see on juba jõudnud mõraneda ja laseb vett täiega läbi. Ühesõnaga, ökofriiklus, ökopedendus, ökofashism on kõik ühe mõtte väärastunud ilmingud, derrivaadid, mis käivad populaarse eheda mõtteviisiga alati kaasas. Siinkohal ma ei hakka mainimagi "grillkanasid", kes autosugestsiooni või moevoolu tõttu vaid ökosildistatuid tooteid tarbivad, või tõsimeelseid maailmaparandajaid, kes lennukiga aafrika näljahädalisi aitamas käivad.

Aga tagasi ökoremondi juurde, sest oled see, kus elad. 2005. aastal pakuti mulle ühes Järvamaa mõisas katlakütja kohta. Mõisa oli ostnud üks ökovalgustuse saanud, oma eetiliste printsiipide poolest tuntud ärimees-metseen; kuna mõis oli räämas, viletsas seisus, katel ja küttesüsteem amortiseerunud, oli vaja akuutset kütjat ning arvasin sobivat mainitud ametikohale, kuhu juurde käis ka elamine sealsamas. Ametikorter, mida mulle pakuti, oli viimati remonti saanud kaheksakümnendate alguses. Põrandal ja laes olid saepuruplaadid, lae omad kenasti vettimisest kaussi vajunud, seintel pleekinud tapeedid, pruunikad oksekarva toonid valdavalt. Mõisavalitseja, praeguse ökokogukondade liikumise juhi plaanide kohaselt, pidin seintele uued tapeedid kleepima ja kogu lugu. Mees läks Paidesse mingeid asju ajama ja jäin korterisse. Mind aga huvitas, mis tapeetide taga on, oli ju maja ehitusaasta 1873 ja ei saa leppida mingi lillelise tapeediga. Kraapisin veidi tapeete maha ja mis sealt nähtavale ilmus, meeldis mulle. Seejärel torkasin noaga lae saepuruplaati augu, kus vettinud koht oli. Alla sadas rotisitta ja lupja. Saepuruplaadid varjasid võimsaid lubjatud talasid ja laelaudu. Võtsin sõrgkangi ja koukisin lahti paar nurka põranda saepuruplaadist - alt vaatas vastu võimas, lai põrandalaud. Asi hakkas mulle järjest enam meeldima ning kui mõisavalitseja oli lõpuks seda nähes palderjani veega joonud ja õhuahmimisest toibunud, hakkas see tallegi meeldima. Remontisime seal veidi kahe sõrgkangiga, lammutus oligi kõige keerulisem, nagu kipub olema, et väärtuslik maja osa püsti jääks. Osa krohvipinda tapeedi all oli niivõrd pude, et tuli koos tapeediga lahti:


Laetalade lupja, paberikihti oli keerukas kätte saada, et edaspidi ei pudeneks. Pahtlilabidatega nühkisid lage mitu inimest, lõpuks oli lammutusosa lõppenud.

Nüüd üks, seni minujaoks parim krohvi retsept, millega kõiksugu avausi, pilusid, muud jama kinni mätsida, asi muutub kõvemaks, kui mistahes muu krohv, ainult märga ei kannata:

Pabermassi
Kliistrit
Kriiti

Segada kolm komponenti käte vahel tihkeks palliks, mõnus käte vahel, kanda pindadele, lasta kuivada. Mida suurem kogus, seda kauem muidugi tahkistub. Seda on proovitud mida erinevamate pindade puhul, minuteada sobib igale poole, kõige radikaalsem on sellega kipsplaat üle mätsida, muudab pinna dekoratiivseks, õhuke kiht muutub vaata et kõvemaks, kui kipsplaat ise. Pildil suur auk krohvituna, halli värvi:


Ning järgi jääb viimistlus: oma lemmik ökovärvisegu, mis võib sisaldada purustatud guashi, värvimulda, kriiti, metüültselluloosi, lupja, mida iganes. Pindadele kanda õrnalt pintsliga, et tekkiks lasuurefekt - allolev pind jääb läbi kumama. Antud korteris oli seinte alumine pool mätsitud läikiva pruuni õlivärviga, sellele sai matti kollakat peale möksitud. Miljoni krooni korter, nagu hiljem imetlejad ütlesid.