Miljoni krooni ökoremont

Kõiksugu uued mõisted saavad omale peavoolu jõudes erinevaid varjundeid, näiteks, kui keegi ütleb tänapäeval ökoremont, ei või eales teada, kas ta mõtleb sellega kuskilt maailma kuklapoolelt soojustuseks tooduid villakoormaid, millesse närilised esimese aasta jooksul mugavad pesad teevad või on ta kuskilt aafrikast kohale tirinud hunniku väärtuslikku korallipuru, millega katnud fiboplokkidest vanni ning see on juba jõudnud mõraneda ja laseb vett täiega läbi. Ühesõnaga, ökofriiklus, ökopedendus, ökofashism on kõik ühe mõtte väärastunud ilmingud, derrivaadid, mis käivad populaarse eheda mõtteviisiga alati kaasas. Siinkohal ma ei hakka mainimagi "grillkanasid", kes autosugestsiooni või moevoolu tõttu vaid ökosildistatuid tooteid tarbivad, või tõsimeelseid maailmaparandajaid, kes lennukiga aafrika näljahädalisi aitamas käivad.

Aga tagasi ökoremondi juurde, sest oled see, kus elad. 2005. aastal pakuti mulle ühes Järvamaa mõisas katlakütja kohta. Mõisa oli ostnud üks ökovalgustuse saanud, oma eetiliste printsiipide poolest tuntud ärimees-metseen; kuna mõis oli räämas, viletsas seisus, katel ja küttesüsteem amortiseerunud, oli vaja akuutset kütjat ning arvasin sobivat mainitud ametikohale, kuhu juurde käis ka elamine sealsamas. Ametikorter, mida mulle pakuti, oli viimati remonti saanud kaheksakümnendate alguses. Põrandal ja laes olid saepuruplaadid, lae omad kenasti vettimisest kaussi vajunud, seintel pleekinud tapeedid, pruunikad oksekarva toonid valdavalt. Mõisavalitseja, praeguse ökokogukondade liikumise juhi plaanide kohaselt, pidin seintele uued tapeedid kleepima ja kogu lugu. Mees läks Paidesse mingeid asju ajama ja jäin korterisse. Mind aga huvitas, mis tapeetide taga on, oli ju maja ehitusaasta 1873 ja ei saa leppida mingi lillelise tapeediga. Kraapisin veidi tapeete maha ja mis sealt nähtavale ilmus, meeldis mulle. Seejärel torkasin noaga lae saepuruplaati augu, kus vettinud koht oli. Alla sadas rotisitta ja lupja. Saepuruplaadid varjasid võimsaid lubjatud talasid ja laelaudu. Võtsin sõrgkangi ja koukisin lahti paar nurka põranda saepuruplaadist - alt vaatas vastu võimas, lai põrandalaud. Asi hakkas mulle järjest enam meeldima ning kui mõisavalitseja oli lõpuks seda nähes palderjani veega joonud ja õhuahmimisest toibunud, hakkas see tallegi meeldima. Remontisime seal veidi kahe sõrgkangiga, lammutus oligi kõige keerulisem, nagu kipub olema, et väärtuslik maja osa püsti jääks. Osa krohvipinda tapeedi all oli niivõrd pude, et tuli koos tapeediga lahti:


Laetalade lupja, paberikihti oli keerukas kätte saada, et edaspidi ei pudeneks. Pahtlilabidatega nühkisid lage mitu inimest, lõpuks oli lammutusosa lõppenud.

Nüüd üks, seni minujaoks parim krohvi retsept, millega kõiksugu avausi, pilusid, muud jama kinni mätsida, asi muutub kõvemaks, kui mistahes muu krohv, ainult märga ei kannata:

Pabermassi
Kliistrit
Kriiti

Segada kolm komponenti käte vahel tihkeks palliks, mõnus käte vahel, kanda pindadele, lasta kuivada. Mida suurem kogus, seda kauem muidugi tahkistub. Seda on proovitud mida erinevamate pindade puhul, minuteada sobib igale poole, kõige radikaalsem on sellega kipsplaat üle mätsida, muudab pinna dekoratiivseks, õhuke kiht muutub vaata et kõvemaks, kui kipsplaat ise. Pildil suur auk krohvituna, halli värvi:


Ning järgi jääb viimistlus: oma lemmik ökovärvisegu, mis võib sisaldada purustatud guashi, värvimulda, kriiti, metüültselluloosi, lupja, mida iganes. Pindadele kanda õrnalt pintsliga, et tekkiks lasuurefekt - allolev pind jääb läbi kumama. Antud korteris oli seinte alumine pool mätsitud läikiva pruuni õlivärviga, sellele sai matti kollakat peale möksitud. Miljoni krooni korter, nagu hiljem imetlejad ütlesid.