Selline sai üks lugu,
kes nimetas end vanaks õpetajaks,
kes elas kord ajas ja aastais,
kus oli romantikat, ängi
ja päevatööst välja puhkamiseks
ei olnud alati oma sängi,
kes haris, kündis ja külvas
maarahva hariduspõllul,
kus mulda külvatud seeme
tärkas, võsus ja võrsus,
kasvas ning tuumakust kogus;
sellest külvaja õnnistust adus.
Kord aastate taguses rüblikueas,
sündmustest ammustest ta pajatas;
oli üks huvitav ja haritud mees—
kõigiti väärikas, teadmamees:
muistsest hämarusse vajuvast ajast
ja sellel nii mõnestki rajast,
kus salapära ning värve,
toekaid tegusid, hirme ja arme,
kus ellu jäämise nimel
võõraste hulgas pidid olema oma
ja vandeseltslase pisara
kinnitama alla neelamisega.
kes nimetas end vanaks õpetajaks,
kes elas kord ajas ja aastais,
kus oli romantikat, ängi
ja päevatööst välja puhkamiseks
ei olnud alati oma sängi,
kes haris, kündis ja külvas
maarahva hariduspõllul,
kus mulda külvatud seeme
tärkas, võsus ja võrsus,
kasvas ning tuumakust kogus;
sellest külvaja õnnistust adus.
Kord aastate taguses rüblikueas,
sündmustest ammustest ta pajatas;
oli üks huvitav ja haritud mees—
kõigiti väärikas, teadmamees:
muistsest hämarusse vajuvast ajast
ja sellel nii mõnestki rajast,
kus salapära ning värve,
toekaid tegusid, hirme ja arme,
kus ellu jäämise nimel
võõraste hulgas pidid olema oma
ja vandeseltslase pisara
kinnitama alla neelamisega.
Kui arvate, et see olin mina,
siis eksite. Ta töötas koolis õpetajana
ja mina olin õpilane—kuulajana.
Nüüd kilde sai korjatud kokku
Ta, päikese tõusust ning elust,
Ta, jaaniööde unelmaist,
Ta, argiseilt rännuteedelt,
Temast, kui purjeka mastist
. . . ja värve õhtusest loojangust,
mis silma jäid varjude virvas,
erkki, lohutavais kiirte vihus.
Pikk iga antud käia, Tal,
oli eluteel—tegusal,
mis mälestusis ikka elavad
ja paberites jäädavalt püsivad!
Kes elavad, need näevad neid
ja aegu muistseid—meenuvaid!
siis eksite. Ta töötas koolis õpetajana
ja mina olin õpilane—kuulajana.
Nüüd kilde sai korjatud kokku
Ta, päikese tõusust ning elust,
Ta, jaaniööde unelmaist,
Ta, argiseilt rännuteedelt,
Temast, kui purjeka mastist
. . . ja värve õhtusest loojangust,
mis silma jäid varjude virvas,
erkki, lohutavais kiirte vihus.
Pikk iga antud käia, Tal,
oli eluteel—tegusal,
mis mälestusis ikka elavad
ja paberites jäädavalt püsivad!
Kes elavad, need näevad neid
ja aegu muistseid—meenuvaid!
Aksel Orasi järelsõna raamatust "Päästetu saaga - Georg Bergerti lugu", mida esitleti Triigi kooli kokkutulekul 19.08.2012 Kõue mõisas. Ülemisel fotol ainus teadaolev foto Kõue ministeeriumikooli (1905-1941) interjöörist. Georg Bergert (1892-1984) tagumises reas vasakult kolmas. (Veel üks katkend mainitud raamatust.)
