Kui eelmises postituses avaldasin lugeja fotod Ardus asuvatest tondilossidest dokumenteerimaks sealset elu-, töö- ja õppekeskkonda, sain anonüümset tagasisidet, mis nimetas postitust vihaseks, virisevaks ja ära panemiseks (kellele?) ning soovitas välja pakkuda lahendusi, siis täna valgustan veidi olukorda keskvallas Kõue-Triigil ja lahendusi, millega siin edasi mindud nii füüsilises kui ka sotsiaalses sfääris.
Palju on kiidetud Triigi mõisa ka sel põhjusel, et mõisasüdamesse pole rajatud nõuka ajal põllumajandushooneid. Tõesti, kuhu neid olekski olnud rajada? Viimane mõisaaja laut, mis asus praeguse tööhobutalli kõrval, lammutati 1954 (näha viidatud postituse ülemisel pildil vasakul). Variandid oleksid olnud mõisapark ja õunaaed, mis lükati "sovhoosis pole kohta aiandusele" kokku alles kaheksakümnedatel. Laut ja sigala ehitati mõned sajad meetrid eemale idasse, 1820. aastal kaardil märgitud "Kagro Mätz Meggi" juurde.
Tänase mõisasüdame renoveerimise esimene järk on lõppenud, kaks järgmist (aitkuivati, viinavabrik, saun) on peatselt algamas. Kompleks on töös ja tihedalt täis bukitud. Mõned suviste ürituste pääsmed on võimalik osta piletilevist.
Valitsemine ja arhitektuur-meelelahutus on aga mõisa üks tahk. Triigi puhul on igas jumala ajaloolises ülavaates rõhutud kuldaega kui meresõitja Otto poja Otto Rjurik Nikolai Kotzebue valitemisaega, mil kasvatati nuumhärgi - nende sõnnikuga väetati põlde - väetatud kartulist aeti viina mille praagaga toideti loomi ehk loodi toimiv põllumajanduslik makroahel. Ka tänapäeval töötab see analoogselt - külviväli, mis pindalalt võrreldav Rjuriku ajaga, elab eksperimentaalset adrataviljelust, mis tõstab saagikust ja vähendab kulusid, rääkimata huumuskihi kasvamisest. Triigi kandi põldude korrektsust ja ilu kiidavad isegi muinsukaisteametnikud! Põllumees Aare on aga võrsunud mõisa aednikust, kes omale Otto Rjurikult endalt nuuma-kontrahti abiga Allika koha Raaval ostnud.
Sigalate koha pealt jäi jutt enne pooleli. Toetuste abiga uuendatakse kogu Triigi kompleksi. Lammutatakse maatasa vanem palksigala ja vahetatakse välja betoonehitiste sisustus. Loodetavasti ajab uus lägahoidla ka vähem haisu.
Vana hoone on isikupärane - linaluuplaadid, palk- ja saepurusoojustus, ilusad proposrtsioonid. See jääb alles vaid fotole.
Kaunistatud sarikaotsad, lubjatud vahelaed.
Betoonsigala - siin käib sisustuse väljalõhkumine, uued põrandad ja kõik muu.
Mis on selle jutu moraaliks? Lubasin anda mõned lahendused, kuidas vana uueks, kole ilusaks ja mahajäänu edasijõudnuks saaks. Siin on kolm näidet:
Triigi mõis - hullumeelse unistuse teostamine, EAS toetused
Triigi põllud - järjepidevus (mõisa aedniku lapselapselaps), tööoskus ja ratsionaliseerimine
Triigi sigala - toetused, täiendus põllumajandusele
Kindlasti on ka sada muud võimalust - kui aga pole sotsiaalset kapitali, oldakse kinni vanas ja nähakse igal pool ärapanemist, siis pole parata midagi...
21.05.12
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar