S ajaveeb 1 aastane IV - kes veel kirjutab ehk võõrad suled

Umbes sajandat korda täävitan ma praegu, et hakkasin kirjutama Nahkanui eeskujul - NN kujutab endast peale Järvamaa juhtivama külaolustiku reaalaja kaja veel palju enamat: vähemalt kihelkonna kuulsusega ühemehe küla (mis eksisteerib tegelt Rõhu küla koosseisus), tugev nimi ja kaubamärk (muinasripatsid, matkavarustus, mesi), kindelpunkt Järva- ja Jõgevamaa vahel loodusreservaadi serval. Nahkanui mehe klassivend on Rebaseonu, tüüp, kelle matkadele mõned aastad tagasi tema ajaveebi abil kaasa elasin. Kui NN hakkas bloogi pidama, kartsin, et staatiline maaelu kajastamine ei saa ohtlikele aafrika reisidele põnevuse poolest vastu, kuid eksisin. Igasugu elu ja mõtlemine on täpselt niisama huvitav, kui põnevalt seda edasi jutustatakse.

Nüüd mõned ajaveebid, mille sündi olen tunnistanud:

AKL külaeluveebi võib pidada de facto külabloogi standardiks - juriidiliselt korrektne, informatiivne, põnevuste ja huumoriga pikitud talletus kollektiivsest loomingust külade arenduse kallal ja ümber. Habaja veeb järgib seda liini, koostöös kolme autoriga.

Kui hakkasid tööle kaks viimatinimetatut, lõin eelmiste eeskujul Kõue Külade Seltsi veebi, mis pakub objektiivsemat, ametlikumat ja kohalikul tasandil olulisemat infot, kui antud päevik. Praeguseks on KKS lehel kolm autorit, kalender ja paarkümmend külastust päevas. Kui ma peaks mingi eesmärgi püstitama, siis oleks see kaasata rohkem kirjutajaid, ehk see ka kunagi õnnestub.

Kohalikus seltsitegevuses on kevadiselt tärganud rohuna väikeseks tammeks võrsunud Rõõsa veeb, eeskuju tasub võtta Paunküla ja Silmsi seltsil, kes veel onlain pole asunud.

Viimane üllataja, juba ei-tea-mitmes Kõue-Triigi valla MTÜ, kes onlain astub, on Võtikmetsa, põnevatest palgivaramispositustest võib murrangulisemaks lugeda veebi portaallikkust - vasakul veerus on RSS voog kohalikest juhtivatest veebidest, mis tagab ülevaatlikkuse ümbruskonnast.

Kui rääkida üldisemalt Triigi valla ajaveebidest, siis jätsin mainimata Harmi kooliga seotud, mida on päris suur hulk, keda huvitab, see leiab üles.

Nüüd Järvamaa poole.

Weissenstein on mehe, kelle huviks terve Paide linna ajalugu, ajaveeb. Mahukas töö, põnevad hüpoteesid, hea orgunn ajalooõhtute ja muude ürituste näol. Hoian radaril, kuigi hetkel suvevaikus.

Kas oled tundnud, kuidas kümned miljonid voldid piksenoole näol löövad põlistamme, mille juurikaid kaudu, mis asuvad Su maja all, see tohutu enerigia kandub edasi, ning lööb hoone palgid kümne meetri kõrgusele, mis siis kõik Su ümber põrmuks maha prantsatavad?

Sellist emotsiooni olen saanud mõningaid Orrisaare veebi postitusi lugedes. Selle veebi autor, TÕ, on ilmselt Eesti enim vöörkeeltesse tõlgitud kirjutaja, ta on pilvede kõrguselt üle kõikidest, keda eales olen üldse maininud, ta on niivõrd divine, et ei pea ühelegi kommentaarile vastama, ega teda ei pea mittemiski huvitama. Seega on uskumatu, et ta Esna bloogi peab. Kui midagi üldse lugeda tahad, alusta Esnast. See mulla postitus on epohhiloov vormi poolest, mis sisaldab nii igapäeva fotosid, rännakuid alateadvusest baltisakslaste hinge, väikse lapse meeltest rauga surmahetkeni välja.

Ning lõpuks Kolm Punkti Raplamaalt - clipartist pronksivaluni, shassiitraktoritest ruunideni. Kui Sul ei ole veel ajaveebi, siis hakka kirjutama ja avaldama kohe!

Kõik need mainitud veebid, peale esimeste, hakkasid tööle lõppenud aasta sees, seega oli murranguline aasta. Milliseks aga võib kujuneda järgmine? Sellest räägin juba Twitteris edasi, tõde koorub vaikselt välja, on vaja vaid kuulata.

S ajaveeb 1 aastane III - minu lugeja ja google analytics

Kes siis minu tekste loeb ning pilte vaatab? Sellele küsimusele ei tea ma kindlasti ammendavat vastust, aga saan anda kolmeosalise nägemuse, mis võiks veidi olukorda kirjeldada.

Esiteks on kindlad tõendid lugejate kohta kommentaarid postituste juures. Paljud kommenteerijatest on mulle ka in real life teada-tuttavad, enamus nendest peavad ka ajaveebe, kus isegi aeg ajalt kommenteerimas käin. Arvestades, kui vähe ise päris võõrastes kohtades kommenteerin, võin oletada, et teised teevad ka samamoodi, väheste eranditega. Kommentaarid on väga head asjad, ütleme isegi - ebamaised, ehk kindlad tõendid teispoolsusest, kuskilt juhtmete teistest otsadest, et seal leidub lugeja.

Teiseks, olen kuulnud päriselus inimeste käest, et nad on mind lugenud ja kaasa elanud, mis teeb mulle vaid rõõmu. Google Analytics, millest ma järgmine lõik räägin, ütleb olevat külastuste üldarvu alates novembrist 2008 tänaseni ligi 14 000, neist üle 6000 unikaalse kasutaja. Neist paarsada on siia lehele jõudnud minu nime guugeldades, nii et tegu võib olla inimestega, kes on minuga mingit projektipidi seotud, endised tuttavad, kolleegid jne. Mul on olnud alati väga meeldiv üllatus, kui olen kellegi endise kaaslase ajaveebi leidnud.

Kolmandaks. Google Analytics on tasuta kasutatav programm, mis annab lehekülje kasutuse kohta kõiksugu statistikat, programm täieneb pidevat ning selle abiga saab järjest täpsemalt jälgida lugejate käitumist lehel. Päris nuhkvara see ei ole, nii et selle abil päris lugeja täpset asukohta tsekkida ei saa. Küll aga näen näiteks kõiksugu (ka väga rumalaid) otsisõnu (lauseid), mille kohta tahetakse infot saada ning seda siis siit leida üritatakse. Üks põnev featuur, mille analyticsist leidsin, kuvab lugeja teenusepakkujat, siinkohal väljavõte minu põnevamatest lugejatest, number näitab külastuste arvu:

mainor bonnier publications ltd. 52
as postimees 41
estonian daily newspaper 13
hansabank ltd. 13
defence forces 12
tallinna linnakantselei 9
clinicum of university of tartu 8
as regio 7
eesti yhispank 6
den danske bank 5
estonian academy of arts 5
nycomed sefa as 5
olympic casino eesti as 5
skype technologies ou 5
ehitus service oy 4
maardu linn 4
bank of estonia 3

Nii et minu sõna kuulavad nii ajakirjandus, pangad, börsiettevõtted kui ka riigiasutused, nimekirjast jätsin targu välja mõned väga repressiivselt kõlavate nimetustega serverid, millede nime klaviatuuri trükkides ilmselt mul sama hetk käed raudu lükataks.

Miks ma olen saanud 14 000 külastust? Kas inimestel pole siis tõesti midagi lugeda, kuigi loetava hulk pidevalt kasvab? Mühinal kasvab ka kõiksugu muu info hulk - bürokraatia, andmemassiivid, kõiksugu arhiivid ja andmetalletused. Kui inimene kõike seda infomüra peab päevade viisi sorteerima, on vaja vahelduseks midagi inimlikku, inimese kirjutatut ning elulist. Siit, ma arvan ka see suur külastuste hulk. Üks Jakobsoni oraakellik lause on väärt rohkem, kui papkatäis andmeid, ning sellest on aru saanud ka palju teised, kes on ennast on-lain avama hakanud, kuid sellest juba järgmises postituses.

S ajaveeb 1 aastane II - millest ma kirjutan

Nagu eelmises sünnipäevapostituses mainitud, hakkasin ma kirjutama, andmaks tagasisidet käsitöö-puutöö projektide kohta, peatselt lisasin teemadesse tee-see-ise õpetused, reportaazid maaelu argipäevast, mõisa- ja ajaloo teemad, viimastega tegelesin ka enne ajaveebi pidamist, olin eelnevalt avaldanud ka paberkandjal näiteks "Kõue Ajaloo Vihiku" seerias. Teemade ring laienes, mõisa teemades sain grupeeritud postitused algul Järvamaa mõisate raamesse, hiljem on lisandunud Kose kihelkonna mõisad. Triigi mõis on saanud sõltuvalt minu asukohast erilise vaatluse osaliseks, S ajaveebist ei saa Triigi guugeldamisel üldse ringi minna.

Samal ajal kirjutamisega asusin kujundama ka ajaveebi visuaalset poolt - vahepeal ajasin kujunduse nii kirjuks, ebaloogiliseks ja vaid HD projektori pealt hoomatavaks, et lugejad hakkasid nurisema. Praeguseks kasutan mimalistlikku stock skini, lisavidinad olen viinud miinumumini ning taandanud piltkirjaks vasakul veerul.

Tasapisi, guugeldades ja analyticsit kasutades hakkasin aduma ka lugejate soove ja ootusi - näiteks selgus, et profisaagidest kirjutatakse väga vähe, ilmselt näppude koordinatsioonijamade pärast peale pidevat saagimist. Huski ja Stihli teemad on väga loetud, saeraam ja laastumasin teemana on lugejate poolt väga hinnatud ja otsitud. Olen ilmselt ainus, kes käib välja laastumasina tegemise õpetuse.

Lugeja soovide selgeltnägemisega joppas mul detsembri lõpul, mil avaldasin "Jakobsoni horoskoobi" - seda oraakellikku suurteost on seni loetud 1300 korral, oma osa googlist leidmisel mängis ka terve ajaveebi vastavale otsisõnale tuunimine. Jakobson on tulnud, et jääda, paljuski on poole aasta jooksul tema ettekuulutusest täide läinud, tagasivaade aastale ilmub Mangiga samal ajal, jõuludel, 2009.

Mõned postitused, mis ei kvalifitseeru ei nalja- ega libateemade alla (mida on siin ohtralt), võivad olla püüdmaks mingit otsisõnatrendi - minu katsetusfaas lugejat leida ning ajaveebi teinekord vastavalt lugeja huvidele seada jätkub.

Aja jooksul on kogunenud hulk kirja- ja pildisaatjaid, keda avaldan - nii enda, anonüümse kui ka ajaveebi patrooni Jakobsoni nime all - jällegi, kui midagi tekstis ei klapi või on mingi sürri mätta otsast, tuleb seda lugeda, kui ilukirjanduslikku metateksti.

Postituste järjest tähtsamaks osaks on saanud pildid, eriti kui ei viitsi pikalt kirjutada. Pildiotsing on ka tõhus värav siia ajaveebi pääsemiseks, pidev vaataja-lugeja on google image searchi kaudu siin peal. Videoid ma ei viitsi eriti teha ega uppida, ka vaadata eriti ei viitsi, kuna ühendus pole just kiirtee. Pilte olen aasta jooksul avaldanud üle 500, postitusi poole vähem.

Üks loetumaid postitusi on olnud ajalooliste kaartide interpoleerimine aerofotoga, seda, ohtralt illustreeritud artiklit ja selle derivaate käiakse imetlemas pidevalt ja pikalt - jällegi, spets kunst, mille tehnoloogia olen avaldanud - välja käinud.

Aastaga on teadmata kadunud üks kommentaar, seni pole ühtegi avaldamata jätnud, kuigi on kaks teemat, mille kasutajaid on ootamas vaikne bänn.

Minu kohustuseks on saanud kohaliku eluolu kajastamine ja paistab, et see garanteerib mulle ka lojaalse geograafiliselt ligidalasuva lugeja.

Üldiselt ma ei oska öelda, millise minapildi ma lugejale jätan, sest ta on ju igasuguste inimeste hulgast ning valitud postitused võivad anda minust väga erineva ja vastuolulise pildi. Mingi abstraktne mina ei olegi siin tähtis, tegu on ju tekstiga. Kes on aga minu lugeja, sellest järgmises postituses.

S ajaveeb 1 aastane I - sissejuhatus ja miks ma kirjutama hakkasin

Üheksa päeva pärast, aasta pikemal päeval, 20. juunil, saab üks aasta täis ajast, kui siin ajaveebis oma esimese postituse ilmsiks tõin. Selle piduliku hetke tähistamiseks üllitan lühiartikliteseeria, milles siin kajastatut, oma arenguid, pealisülesandeid ja tulevikuperspektiive analüüsida üritan. Ajaveebi päiseks on taas fragment jaanitulest, täpselt, nagu aastake tagasi.

Lühiartikliteseeria jaguneb:

I - sissejuhatus ja miks ma kirjutama hakkasin
II - millest ma kirjutanud olen
III - minu lugeja ja google analytics
IV - kelle ma kirjutama ajasin ehk võõrad suled
V - säutsun Twitteris edasi

Üks minu sugulane avaldas mõni aeg tagasi lootust, et ehk saab minust romaanikirjanik - see on valus solvang, näitab tema enda piiratust ja selektiivsust kirjandus-kunstlike zanrite valikul, ka seda, et ta ei suuda seda ajaveebi võtta romaani või detailse elukirjeldusena - ihkab vaid mingit kolossaalset formaati, mahalõigatud paberimetsi, ülivõrdes teemaarendusi, pisaraid ja kellegi fiktiiv-virtuaalset tegelast enda eest elu ära elavat.

Tegelikult algas see ajaveeb kerge katsetusena anda tagasisidet käimasolevatele käsitööprojektidele reaalajas - eksklusiivne lisaväärtus puitdekoratsioonide tellimisel on vaadata, kuidas need valmivad.

Kui minna päris algusesse, alustasin kirjutamist-avaldamist kommenteerimismaratonist Nahkanui veebis, eelnevalt olen mujal kommenteerinud vaid paaril korral - ei ole päris see.

Nagu ei ole päris see olla mutrikesena kuskil sotsiaalvõrgustikus, kuigi paljudele sotsiaalsetele olevustele pakub see palju. Minu jaoks on hetkel põnevam oma leht ja oma sisu.

Kui kirjanikke (ajaveebnikke) vaadatakse, kui julgeid isiksusi, kes oma elu on avalikult teistele ette ladunud, siis looja seisukohalt on enda avamine hoopis kergendus - mis kirja pandud, sellest vabaned, seda ei pea enam suu sisse võtma ega sel teemal täävitama.

Kui palju üldse see veeb minu elu on? Kindlasti on see osaliselt minu kirjutatud või vahendatud, kes seda aga minu eluks peab, saab väga haledalt petta - see on fiktsioon, virtuaalreaalsus, ilukirjandus.

Üks aspekt ajaveebi pidades on aususe jõud - kindlasti on olemas muidugi ka kirjutajaid, keda piitsutab tagant jumal, korporatsioon, mingid muud jõud või huvid, kuid ka nende pimedate puhul, arvan ma, hakkavad näpud klaviatuuril lõpuks nii liikuma, nagu näeb seda ette vaba tahe, juhul muidugi, kui nende müüdud hingedes veel killuke inimlikkust järel on.

Ajaveeb vormina tundub mulle seni väljakutsuv ja põnev - siin puudub vastutus, nagu trükisõnas, kus kõik sinu kirjutatu jääb mingite aegadeni nii, nagu sa seda sel hetkel nägid ja tundsid. Siin on kõik muudetav, kustutatav, kommenteeritav, uue infoga värskendatav, samas igavene. Mittemidagi ajaveebides ei saa tõe pähe võtta - parim võimalus on, et autor on sel hetkel peegeldanud tegelikkust kuigivõrd objektiivselt.

Olen saanud pihta ühe meemiga, mille saatja, Gerd Tarand, ütles seda saates, et kunagi annan talle selle andeks. Andsin samal hetkel ning ei aktiveerinud meemi.

Seni olen kustutanud ühe artikli (seegi KKS veebis), teinud täiendusi paari kohta, kuigi palju siinkirjutatut on aegunud, ei ole viitsinud põhjalikult redigeerima hakata, ei viitsi isegi vanemaid artikleid, kui paar päeva, lugeda. Las jääb kõik see nendeks ehedateks hetkedeks, nagu need on olnud, mälupiltideks ja meenutusteks, mida pole enam taasmeenutada vaja.

Mida ma siis kirjutanud olen? Sellest juba järgmises postituses...