S ajaveeb 1 aastane II - millest ma kirjutan

Nagu eelmises sünnipäevapostituses mainitud, hakkasin ma kirjutama, andmaks tagasisidet käsitöö-puutöö projektide kohta, peatselt lisasin teemadesse tee-see-ise õpetused, reportaazid maaelu argipäevast, mõisa- ja ajaloo teemad, viimastega tegelesin ka enne ajaveebi pidamist, olin eelnevalt avaldanud ka paberkandjal näiteks "Kõue Ajaloo Vihiku" seerias. Teemade ring laienes, mõisa teemades sain grupeeritud postitused algul Järvamaa mõisate raamesse, hiljem on lisandunud Kose kihelkonna mõisad. Triigi mõis on saanud sõltuvalt minu asukohast erilise vaatluse osaliseks, S ajaveebist ei saa Triigi guugeldamisel üldse ringi minna.

Samal ajal kirjutamisega asusin kujundama ka ajaveebi visuaalset poolt - vahepeal ajasin kujunduse nii kirjuks, ebaloogiliseks ja vaid HD projektori pealt hoomatavaks, et lugejad hakkasid nurisema. Praeguseks kasutan mimalistlikku stock skini, lisavidinad olen viinud miinumumini ning taandanud piltkirjaks vasakul veerul.

Tasapisi, guugeldades ja analyticsit kasutades hakkasin aduma ka lugejate soove ja ootusi - näiteks selgus, et profisaagidest kirjutatakse väga vähe, ilmselt näppude koordinatsioonijamade pärast peale pidevat saagimist. Huski ja Stihli teemad on väga loetud, saeraam ja laastumasin teemana on lugejate poolt väga hinnatud ja otsitud. Olen ilmselt ainus, kes käib välja laastumasina tegemise õpetuse.

Lugeja soovide selgeltnägemisega joppas mul detsembri lõpul, mil avaldasin "Jakobsoni horoskoobi" - seda oraakellikku suurteost on seni loetud 1300 korral, oma osa googlist leidmisel mängis ka terve ajaveebi vastavale otsisõnale tuunimine. Jakobson on tulnud, et jääda, paljuski on poole aasta jooksul tema ettekuulutusest täide läinud, tagasivaade aastale ilmub Mangiga samal ajal, jõuludel, 2009.

Mõned postitused, mis ei kvalifitseeru ei nalja- ega libateemade alla (mida on siin ohtralt), võivad olla püüdmaks mingit otsisõnatrendi - minu katsetusfaas lugejat leida ning ajaveebi teinekord vastavalt lugeja huvidele seada jätkub.

Aja jooksul on kogunenud hulk kirja- ja pildisaatjaid, keda avaldan - nii enda, anonüümse kui ka ajaveebi patrooni Jakobsoni nime all - jällegi, kui midagi tekstis ei klapi või on mingi sürri mätta otsast, tuleb seda lugeda, kui ilukirjanduslikku metateksti.

Postituste järjest tähtsamaks osaks on saanud pildid, eriti kui ei viitsi pikalt kirjutada. Pildiotsing on ka tõhus värav siia ajaveebi pääsemiseks, pidev vaataja-lugeja on google image searchi kaudu siin peal. Videoid ma ei viitsi eriti teha ega uppida, ka vaadata eriti ei viitsi, kuna ühendus pole just kiirtee. Pilte olen aasta jooksul avaldanud üle 500, postitusi poole vähem.

Üks loetumaid postitusi on olnud ajalooliste kaartide interpoleerimine aerofotoga, seda, ohtralt illustreeritud artiklit ja selle derivaate käiakse imetlemas pidevalt ja pikalt - jällegi, spets kunst, mille tehnoloogia olen avaldanud - välja käinud.

Aastaga on teadmata kadunud üks kommentaar, seni pole ühtegi avaldamata jätnud, kuigi on kaks teemat, mille kasutajaid on ootamas vaikne bänn.

Minu kohustuseks on saanud kohaliku eluolu kajastamine ja paistab, et see garanteerib mulle ka lojaalse geograafiliselt ligidalasuva lugeja.

Üldiselt ma ei oska öelda, millise minapildi ma lugejale jätan, sest ta on ju igasuguste inimeste hulgast ning valitud postitused võivad anda minust väga erineva ja vastuolulise pildi. Mingi abstraktne mina ei olegi siin tähtis, tegu on ju tekstiga. Kes on aga minu lugeja, sellest järgmises postituses.

Ostusoovitus (millises linnas?)

Mille jaoks osta kord elu jooksul kõige padumast ja suuremast, koledamast hyperpoest 7.90 maksev liitrine ketsup, mis on tehtud vaid suhkru-, maitse-, tomati-, jne. asendajatest?

Selle jaoks, et tunda ära oranz läbipaistev kibe ollus, mida serveeritakse friikartulite ja riivkapsa kõrvale 22 eek eest, raamatukogu kohvikus.

Ehe on ehe

Mõned kaardistused, hooaja trendid ning blogimise hooaja lõpu algus

Rainer (mitte Nõlvak) kirjutas mulle nii:

Ja siis veel selline asi. PLV-l tekkis soov vana kaevukoht raekoja ees ära märgistada ja sealt isegi asfalt lahti võtta, küll ainult selleks, et all olevat munakivisillutist demonstreerida. Mul on kaks kaarti, millel see kaev peal on. Kas saaksid need ja ühe tänapäevase üksteise otsa tõsta, nii et oleks täpsemalt näha, kus see kaev asetses? Siis ma saaksin ehk ka koordinaadid võtta ja kasvõi GPSiga kui vaja kohapeal täpse punkti määrata.

Mis siis ikka, aerofoto maaametist ja viskasin sinna peale kõigepealt rootsiaegse kaardi, millel kaev kena suure sinise ringina märgitud. Antud hüpoteesil kujunes minu jaoks põnevamaks praeguse kiriku põhjaosa, mis järgib toonast krunti:

Järgmisena viskasin aerofotole peale uuema kaardi, järgmise tulemusega:

Omamoodi tõe tsekiks sai nende kahe hüpoteesi ühendamine - nagu oligi arvata, paikneb rootsiaegne kaevukoht ilmselt suvalisemas kohas, kui uuemana kaardistatud, igal juhul need ei ühti:

Siis tuli mulle meelde veel, et on olemas Paide keskväljaku uuendamise skeem (seesama, kus ükski uuendus ei klapi millegiga, isegi vana kiriku koht on ära unustatud), ning viskasin kaevuga kaardi sinna peale. Mõningase ebatäpsusega võib seda hüpoteesi kõige õigemaks lugeda, antud metoodika ei ole aga piisavalt täpne, et otse kaev lahti kaevata, soovitaks mõnda vitsameest valgelt lehelt kaevu leidma, et siis kõike neid tulemusi võrrelda, ehk saaks mingi aparaadiga ka üle kontrollida. GPS siin ei aita, interpoleeringud tolle aja kaartidelt on piisavalt suvalised:



Viimasel ajal on populaarseks otsisõnaks siin ajaveebis saanud talu silt, talusilt, külasilt, külaviit, jne. kõiksugu derrivaadid, mis ühtib minu hüpoteesiga, et talu sildid on hooajakaup. Ilmselt on kõigil külaelu suurkujudel vaja vägev puunott oma väravasse püstitada jaanipäevaks, et sugulased-tuttavad imetleda ning ahhetada saaksid. No äärmisel juhul augustis vabariigi taassüttimispühaks. Jään tellimusi ootama.

Ning praegu õue, postitan ilusate ilmadega harvem, kõvale kettale jääb fotorepotaaz Ravila mõisast, kõiksugu muud rännakud ja nende kajastused saavad teoks lähi- või kaugemal ajal.

Kosmiline kooskõla

11 päeva iga päev täpselt õige arv külastajaid - vot see on midagi. Või äkki olen ma ainuke, kes selles graafikus mingit matemaatilist täiuslikkust näeb? Ning mul ei oleks isegi kahju, kui külastused allapoole nulli langeksid, et seda spliini jätkata.

Teeme Ära 2009 - kuda seda tehakse?

Minu msnipüüdja on leidnud signaali, mis kajastab vestlust - arutlust kohalikest teeme teeme teemadest ning nende arengu hetkeseisust. Lugege, mõelge, kommenteerige:
loodusväärtused: Kuidas kaitsta looduslikke pühapaiku, et need säiliksid tulevastele põlevedele? valitsemiskultuur: Info liikumine ning mõju külaelule võimaliku haldusterritoriaalse reformi kontekstis. Kui Eestisse jääks nt. 40 haldusüksust, siis mulle esmapilgul pigem tundub, et see mõjutaks mõlemat pigem positiivses suunas: 1) oleks rohkem ressurssi osutada kvaliteetset avaliku teenust. Praegune efektiivsus (ressursi-tulemuse suhe) on väga mage 2) Rahvas hoiaks oma küla siseselt pigem rohkem kokku ning ei koonduks üksikindiviididena pisikeste vallakeskuste ümber. Maaelu, kuidas elavdada, kuidas saavad külaseltsid panna tõuke piirkonna arengule. KRM (Kõue Rahva Maja) ju ehe näide. Märksõnad sinna juurde: suurvaldade plaan oht külaelule, ääremaad jäävad tühjaks, aktiivne külaelu kui maaelu arengu võti, aktiivsed ja positiivsed inimesed loovad uut positiivset energiat, tõmbavad piirkonda elama samasuguse mõttelaadiga inimesi; traditsioonide säilitamine, traditsioonide elluäratamine; arendab kokkuvõttes turismi, aitab kaasa uute töökohtade loomisele, piirkonna tuntusele. Liigne bürokraatia kui takistus, seadused ei luba talgute korras külarahva jaoks ühiseid asju ehitada; ei luba teha rongkäiku, kus nt traktori järelkärudes on inimesed sees koos lõõtsamehega, päris karmid nõuded külalaada pidamisele. Pakume teema, mis puudutab meie järelkasvu: kuidas lapsed alates sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni kasvatada sellisteks, et neist asja saaks, et nad oleks mitmekülgselt arenud ja asjalikud inimesed. Siin ka lapsevanema probleem - ei tunta huvi oma laste arendamise vastu, kuigi pakutakse igasuguseid võimalusi jne. Väikeses kohas ka palju võimalusi... Keskenduda just probleemide ennetamise käsitlemisele, siis on KRM õige koht. Nii palju üritusi, nii palju eri sihtgruppe kaasatud, see ongi see, mille tõttu nt Kiviloo külavanem väidab, et neil ei ole noori, kes reede õhtuti poe taga viina jooks, ja nii iga reede. Loomulikult võib sellesama asja - aktiivse külaelu üldpreventiivse toime - ära nimetada ka mingi muu külaelu üldise teema juures, v-o selle üldise maaelu teema juures. Sest loomulikult ei tahaks ka seda, et inimesed hea lahenduse nägemise asemel hakkaksid meelde tuletama kõige võikamaid lugusid. Turvalisus, aga seostaks selle ka maaeluga. Arutleks lahenduste üle olukorras, kus politseiteenus on kohapeal sisuliselt olematu. Kuidas ennetada - laste kaasamine väiksest peale, külaüritused, kus kõik põlvkonnad on esindatud, et pubekaeas ei kaoks huvi ega tekiks vastandumist, Kiviloo külaseltsi näide. Kuidas tegeleda tagajärgedega, naabrivalve, pättide vastasleeri ühtsus, misiganes. Kuidas hajaasustusega kohtadesse uusi tasuvaid töökohti tekitada. Kaasamine kohalikes omavalitsustes. Kaasamise kohta tegi riigiametnike foorumil jube kihvti ettekande eesti NGO-de liidu juht Urmo Kübar, slaidid siin.

Ning nüüd tähelepanu kõik te suured teadmainimesed, koolitajad, rändjutlustajad, edulugude elavad kehastused, aktivistid ja silmamoondajad, kes te vähemalt ühe korra olete teisi inimesi powerpoint presentatsioonidega piinanud: Tsekkige seda presentatsiooni - siin on kasutatud kuldreeglit - vaid oluline messidz kaadris, vähese illustratsiooniga ning järgige seda esitluslaadi, see on verstapost powerpoint terroris (slaidid Urmo Kübara ülalasuvast esitlusest):

Sama ettekande kokkuvõte jutuna siin. Tema kõneles riigiametnike foorumil ja riigi tasandil, alates õigusloomest lõpetades mingi konkreetse menetluse kui teenusega, no nt sotsiaalhoolekande teenus vallas. Vaadake neid slaide ja materjale, ehk joonistuvad miskid paralleelid KOV-dega, kust tõusetub teemasid. Servast seondub sellega ka haldusterritoriaalse reformi teema, et kui otsuste tegemine läheb inimestest kaugemale, kuidas siis tagada kaasatus kui valitsemiskultuuri oluline põhiväärtus, kuidas jõuab külavanema või külaseltsi hääl valda, mille keskus asub nt Jüri alevikus? Kui te muideks need Urmo materjalid läbi vaatate, siis näete, et info jagamine on ka üks kaasamise vorm. Nii et vallasisene informeerimine seonduks ka selle kaasamisega, saaks ehk selle teema laiemaks ja sisukamaks. Ja ehk tuleb kellelgi veel mõtteid ja märksõnu selle teema kohta juurde :)

Ning lõpetuseks minupoolt head neljapäeva, kus selgub, kas Kõuelt minnakse Sakusse ainult teistele plaksutama või plaksutatakse ka meile. Kes ei ole kutset aasta tegija üritusele saanud, vaadake sündmust oma tugitoolist:

Nimelt kantakse sündmust esmakordselt üle LIVE-otsepildis aadressil www.kullaauk.ee. Ülekanne algab kell 16.00 ja kestab kella 18.00ni. Vaata ise ja ütle sõbrale ka!

Kes on Kõue Kuulutaja peatoimetaja?

Märtsi number annab sellele selge vastuse: see, kellel koguni kolm lugu antud numbris. Kuulutja lae alla siit, kui see ei avane, siis mine www.Koue.ee - dokumendid - kuulutaja - 2009 - Märts.pdf

Kui ma mõnda aega tagasi Kõue vallavanema juures vaibal käisin, rääkisin talle minumeelest suurimast probleemist (peale rahalise muidugi) vallas - infosulust Harmi kooli tuleviku suhtes. See sai alguse anonüümsest allkirjade kogumisest, mis nõudsid vallalt Harmi kooli jätkamist, kuigi mingit ametlikku seisukohta kooli sulgemiseks ei olnud keegi teinud - need olid sahinate tasemel, räägiti, et kooli juhataja on põhjusel valla teadmatuses kooli tuleviku suhtes sügisel ametit maha panemas ning uut hingestatud koolijuhatajat pole kusagilt võtta. Ka sahistati, et allkirjade kogumine olevat valimiskampaania avapauk, nojah, midagi vallalt nõuda, on vast kampaania. Edasi kajastas sahinaid Harju Elu, kes oli agmaterjali leidnud Alansi ajaveebnikult, tüübil, kes sel ajal ainukesena sellest probleemist avalikult oli rääkinud. See jällegi oli kellelgi vallas maksa üle kopsu keeranud ning arvati, et just Alansi veebnik aitas kaasa eelpoolmainitud anonüümkirja koostamisele. Edasi ilmus Harmi kooli tulevikust artikkel Nelli Teatajas, ehk vähemalt mina sain teada, et selline asi veel ilmub, kusjuures ma ei imestatks, kui Ärihaide kooli äraostmise teema sai sinna loosse just minu kommentaaril esimesse Alansi veebi artiklisse või siinsamas ajaveebis kajastatud tänapäeva mõisnike Tamjärve ja Krossi tegemistest. Aga polegi midagi imestada - mingit avalikku infot peale blogijate keegi ei liigutanud ning seda teemat ei puuduta ka Märtsi Kõue Kuulutaja - põhjuseks ilmselt see, et vallal ei ole mingit otsust, arvamust veel. Hariduskomisjon käib koos ja arutab, info sealt välja ei liigu. Harmi kooli lehel on nupp, kust saab sisestada oma arvamust kooli jätkamise osas, see inff kaob samuti kuhugi musta auku. Aga võibolla teab vallavanem rohkem, kui kõik teised kokku ning targu hoiab suu kinni. Twitteri ajastul aga, kui info aegub sekunditega, on vaja minumeelest kiiremat reageemist, kui oodata ära 1. mai mõttetalgud, et seal sel teemal vaielda - kui kool on valla oma, siis peaks ka adekvaatne ja ja uuendatud inff ametlikest kanalites olema saadaval, enne, kui enamus lapsevanemaid oma võsud meedia poolt sulgemisohus esitletavast koolist välja võtavad.

Kõue Kuulutajas lõpetas vallavanem oma pöördumise loosungiga, katkend lausest: "Eelkõige vajaksime reformi ehk põhjalikke muutusi mõtlemises"

Eeldusel, et valla rahadega väljaantav leht käib vallavanema sõnade järgi, vaatame, kuidas Kõue Kuulutaja peatoimetaja oma lugudes seda mõtet toetab:

Külakoosolekut mina organiseerima ei hakka, külavanemaks ka ei hakka. See on järjekordselt ülevalt poolt peale sunnitud plaan, mis mulle ei sobi.

Loen, aga mitte internetti. Ma olen väga hästi informeeritud, milline käsitöine pritse seal loksub.

Kasvatatakse lapsi, täiskasvanu ümberkasvatamine on kommunistlik jura.

Kadunud sotsialismi ajal anonüümsust tauniti, vähemalt sõnades.

Samas küüditamisest selsamal sotsialismi ajal: Kodust väljaveol hakkas üks naine vaikselt laulma, millega ühines terve autokoorem inimesi ja siis sõdur püssitoru talle näkku torkas.

Huvitav, mis mulje Kõue Kuulutajast enamusele rahvale (minule pole paberlehte jõudnud) viimasel ajal on jätnud - kool on sulgemisohus, sellest ei sõnagi, samas nüüd juba kuue lehekülje jagu jagelemist ja ärapanemist, kiuslikku mölinat või äkki see ongi see tsirkus, mida raskel ajal rahval vaja? Kusjuures ma ei imestaks, kui see sissekanne saaks paari lehe pikkuse järjekordse sapise analüüsi KK peatoimetaja poolt, sest ta on väga hästi informeeritud, milline käsitöine pritse seal loksub. Kas sedasama pritset peaks ka KK avaldama? See on ajalehe edasise margi küsimus, kui sellest midagi veel alles peaks olema.

Ning üks teine tähelepanek märtsi KK lehest: ajal, mil on laiemasse inimeste teadvusse jõudnud ohud laste internetikasutamisel, oma piltide jagamisel, enda eksponeerimisel, võiks ametlik kanal ise eeskujuks olla ning laste pilte ajalehes mitte näidata (vaid lastevanemate nõusolekul). Millega seletada siis lapsevanemate keeldu lastel ennast netis mitte näidata, kuid suvalise lehe õigust suvalisi lapsi netis eksponeerida? Mida aga arvab sellest Kõue Kuulutaja lugeja (mitte ainult Arno vaid ka iga teine ühisest infokanalist huvitatud Kõue elanik või kaugemaltki)?

Ühe ajaveebi tõus ja langus

Kes tahab nahast välja pugeda, et oma ajeveebi külastust taevasse tõsta, enda juttu massidesse viia, oma rahvast kuulsaks teha enda loodud meemi pärast? Mina olin sellel teel, aga väsisin kolme päevaga. Graafikult nähtav ajaveebi külastus meenutab esialgu loksuvat tiiki, kus toimub külgsuunas liikumine - mõni külastaja sattub sinna, mõnipäev juhtub isegi 20. Edasi läheb asi põnevaks - mulli algusfaas tõuseb postituse "Jakobsoni Horoskoop 2009 aastaks" tõttu seninägematutele tasemetele, ajastus sattus samale hetkele vana-aasta lõpuga, ehk aktuaalne oli ka prohvet Mangi ja diletantide prognoosid. Jakobson lõikas siin koort oma ennustusega googli esikümnes, kohati isegi esikohal. Rahvas luges ja oli vait, ahmis õhku. Ajaveeb sai omale päisesse "Horoskoop 2009", mille hiljem, tarbijakaitseameti nõudmisel lugeja eksitamisest, ära muutsin. Postitusi hakkas tekkima ka blog.tree edetabelisse, läksin sellest nii härga täis, et kirjutasin kokku viis lugu, mis figureerisid järjest esikohal, kaks postitust edetabelis korraga. Aga siis väsisin, möödusid pikad pühad ja koitis külm, karge argipäev, ootasid metsakuivad kuused, mida oli vaja langetada ja metsadest välja edada, ahjud, milles olevad halud kadusid vuhinate saatel korstnasse, lollid poliitikute lõustad uskumatute avaldustega telekas, mis riigimaksu maksimise mõistlikkuse kahtluse alla seadsid. Ning algas depressioon - kukkumine kõrgelt, krambid, agoonia, katkusin iga päev juukseid ja närisin küüsi - kus on lugeja, kus on pegasus, miks ma ei postita, miks ma ei oska kirjutada enam tippude vääriliselt, aga lugeja oli mind hülanud, stabiilselt, aga kindlalt, mitte karutururalli hüpetes vaid kindlalt alla jooksvad loetavuse graafikud, adjöö rambivalgus, nägemist hollywood ja kuulsused, mikrofonid ja kaamerad, nii kiire on blogija lõpp mustas augus tundmatuses, pagenduses, üksinduses, halva munga piinarikkad igavikulised hetked mittekuskil, juba kõiksusega kooskõlas mitte kellelegi teadaolevas ebareaalsuses, maal, ilma meelevallas, viletsa internetiühenduse otsas, ideedepuuduses, katkise klaviatuuri taga, veelkord hülatuna, virvendava 14" tahmase kineskoobi viimaste vilkuvate kaadrite valguses, tuhmuva küünlaleegi virvendusel, videvikutunni, kuuvalguseta tuhmide tähtede all, helkleva põhjataeva rüpes, öisete hõigete ja verejanuliste kiskjate piiramisväljas, igavikulises tühjuses jne.