Nagu on Ardu tõusnud väikesest Paunküla külast Habaja sovhoosikeskuseks, paistab nõuka aja lõppemisega seal endine rikkus ja tööstus kaduvat. Meierei (valge hoone) muidugi on varasemast ajast. Kui Tallinna hoovide murupikkust käib Savisaar ise tollipulgaga mõõtmas-menetlemas ja näiteks Viimsi vallas ei tohi olla palkmaja, ehk kui on, tuleb see korraliku voodrilauaga katta, paistab Ardus olevat soositud omamoodi varemete anti-disniländ. Keegi ei kobise.
Loomulikult, keda säärased kolossid segavadki? Paneelikate elanikud lähevad hommikul vara ja saabuvad õhtul hilja, kooli- lasteaeda- valda ruttajad ei pane neid aja puudusel tähele, vanematele sovhoosiaja tegijatele tuletavad need vrakid magusalt meelde kunagist kuldaega.
Enamike antud ehitiste puhul asub maa Pirita jõe ligidal, nii et peaks olema väärt krundid. Aga pole sotsiaalset kapitali, pole ka huvi materjaalsete väärtusete vastu. Kohalike peremeeste omandi eest hoolitsemine näitab ilmekalt ka nende suhtumist teiste kodanike vastu.
Jääb vaid üle mõmiseda Aela küla Käsampõllu Aksli lorilaulu:
Las katus sajab läbi
kaob emisel tõbi
ja arneneb külmaveesiga
meil metsikut maisi
puhvaikades naisi
meil kartul on kärnase näoga
ja nisu on hargneva peaga
kaob emisel tõbi
ja arneneb külmaveesiga
meil metsikut maisi
puhvaikades naisi
meil kartul on kärnase näoga
ja nisu on hargneva peaga