Kui president viimati Kõuel käis (ühe eduloo anatoomia)

Kas millegi ära tegemiseks (võtame aktuaalse näitena varemete koristamine) on ilmtingimata vaja palju raha ja valla survet? Kindlasti mitte - nagu olen juba korduvalt täävitanud, on asjade liikuma panemiseks vaja kõigepealt sotsiaalset kapitali. See foto on 1994. aasta Kõue küla keskus - nn. Pikkeli maja jäänused. Mis siin kunagi kõik oli, võib lugeda Sirje Saulepi ja Ireene Tisleri kodulooraamatutest, paraku peale põlengut oli seis selline ja püsis aastaid ühetaolisena.

Inimesed olid sellega harjunud, ei pidanud seda vaadet koledaks ega kohta õudsaks. See sobis neile.

Kõue keskuse näite puhul tõi muutuse külla inimeste kaasamine ja juhtimine, mille algatasid külavanemad, kes lõid 2005. aastal Kõue Külade Seltsi. Esimene külavanem oli tugevate Raava juutega, järgnevad aga sisserännanud, kes tihti peale suudavad pilti laiemalt näha ning olemasolevatesse käitumismustritesse muutust tuua. Inimeste ehk protsesside juhtimine on keeruline - eelduseks, et Kõuel tookord asi õnnestus, oli peale rahva valitud liidrite ka üldsuse samale ajale sattunud soov muutustes osaleda ja tärganud kogukonna- ning kodanikutunne. Oli palju eeldusi, et midagi muuta.

Esimesed talgud Kõuel - koos olevat olnud 67 inimest ehk umbes iga neljas hing sellest kandist.

Et Pikkeli maja asemele kunagi Kõue Rahva Maja kerkib, ei osanud tol ajal arvata keegi - esialgu oli soov veidi korda luua ning koledust kaotada. Kes tasuta töötab, teeb seda kõige paremini, hingega, vabast tahtest. Asjad hakkasid liikuma. Kui üldine valla kraaklemine käib sovhoosiaegsete kantide - Habaja ja Ardu vahel, oli tol ajal volikogus ja vallavalitsuses jõud niimoodi, et üht-teist jagus ka Kõuele. Müüdi maha lagunev vana vallamaja ning kirjutati PRIAle projekt.

Edasi saab juba annaalidest lugeda. 2006 oli valmis Kõue Rahva Maja vundament, esimese klotsi asetas sinna president Arnold Rüütel.

Esimene leedi - maarahva sõber ja toetaja.

Rüütli ametiauto oli Kõuel paksu tolmukorra all. Legendid räägivad, et just presidendi teenena asfalteeriti peatselt ära Silmsi-Kõue teelõik. Tol ajal oli Savisaar majandusministriks. Järgnevaks planeeriti Ojasoo-Triigi lõiku, seejärel Kõue-Virla ja valla rahadest kuni Kadja teeotsadeni välja.

Siin on veel Kultuuriminister enne maja lõplikku valmimist.

Aitame vallaametnikku osa II - lugeja fotod Ardust

Antud postituses on ära toodud Ardu elaniku fotod kodualevikust. Esmapilgul ei saagi aru, kas on tegu Groznõi, Sao Paolo favela või Tallinna lennujaamataguse raadzhakülaga. Tegu on siiski praeguse Kõue valla keskuse, Ardu vaadetega.

Nagu on Ardu tõusnud väikesest Paunküla külast Habaja sovhoosikeskuseks, paistab nõuka aja lõppemisega seal endine rikkus ja tööstus kaduvat. Meierei (valge hoone) muidugi on varasemast ajast. Kui Tallinna hoovide murupikkust käib Savisaar ise tollipulgaga mõõtmas-menetlemas ja näiteks Viimsi vallas ei tohi olla palkmaja, ehk kui on, tuleb see korraliku voodrilauaga katta, paistab Ardus olevat soositud omamoodi varemete anti-disniländ. Keegi ei kobise.

Loomulikult, keda säärased kolossid segavadki? Paneelikate elanikud lähevad hommikul vara ja saabuvad õhtul hilja, kooli- lasteaeda- valda ruttajad ei pane neid aja puudusel tähele, vanematele sovhoosiaja tegijatele tuletavad need vrakid magusalt meelde kunagist kuldaega.

Enamike antud ehitiste puhul asub maa Pirita jõe ligidal, nii et peaks olema väärt krundid. Aga pole sotsiaalset kapitali, pole ka huvi materjaalsete väärtusete vastu. Kohalike peremeeste omandi eest hoolitsemine näitab ilmekalt ka nende suhtumist teiste kodanike vastu.

Jääb vaid üle mõmiseda Aela küla Käsampõllu Aksli lorilaulu:

Las katus sajab läbi
kaob emisel tõbi
ja arneneb külmaveesiga
meil metsikut maisi
puhvaikades naisi
meil kartul on kärnase näoga
ja nisu on hargneva peaga

Varemetest me ümber ja vallavalitsuse tegemata tööst

Kõue vallavolikogu liige pöördus mu poole järgneva probleemiga: mõne aja eest töölt lahkuma sunnitud valla maanõunik Austvegri Katti asemele on tööle võetud poole kohaga maanõunik, poole kohaga menetleja, ehk vallas on pool ametikohta, mis peaks korrale kutsuma ja menetlusse andma neid peremehi, kellele kuuluvad ümbruskonda visuaalselt risustavad varemed, lagunenud hooned ja muidu ohtlikud ehitised. Külavanema auamet kohustab volikogu liikmeid aitama ja loomulikult tegema tasuta tööd vallaametnike eest, kes loomulikult ei saa, ei jõua või ei taha vallas ringi vaadata ja külavaheteedele minna - ei või ju iial teada, mis võib Ardu alevikust väljaspool juhtuda, näituseks saviliiva teele kinnijäämine, hulkuva koera käest pureda saamine, karu kohtamine (üle-eelmine maanõunik seda kindlasti ei kartnud) või siis ohtliku ehitise inspekteerimise käigus varingu alla jäämine. Seega käisin läbi kesk-valla varemed ja vestlesin peremeestega või nende esindajatega, keda kätte sain. Tulemuseks järgnev gelerii, mida tõenäoliselt tuleb eksponeerida Kõue vallavalitsuses, et ametnikud saaksid tähtsa töö juurest lahkumata näha ja imetleda, mis vallas toimub:



Triigi viinavabrik - probleemne vare, mis taheti kaks aastat tagasi kirjutada Kõue Külade Seltsi või Otto von Kotzebue nimelise Triigi külaarendamise seltsi bilanssi. Tänaseks OÜ Kõue mõisa omand. Renoveerimisprojekt käsil, ehitus võetakse ette pärast aitkuivati renoveerimist, mis algab 2013.

Ülesehitatav viinavabrik erineb Muinsuskaitsearhiivi fotost katusekelpade ja kinnimüüritud avatäidete poolest.

Triigi moonakate maja ja sepikoja vare - oli vist kunagi muinsuskaitse all aga mitte enam. Projekteerimine käib, võetakse töösse peale viinavabriku valmimist.

Hoonest on säilinud foto aastast 1972. Pärit samuti MKA fotokogust.

Ja sepikoda sealsamas kõrval.

Triigi laut - moodne kompleks 1954. aastast. Omaniku esindaja sõnul oodatakse peatset katuse kokkukukkumist et eradada eterniidist puit, mida saab kasutada kütteks. Müürid lähevad tõenäoliselt purustajast läbi või otsitakse hoonele uus rakendus ning ehitatakse uus katus. Antud seisust lammutamine on tõesti ohtlik - katusele minna ei saa, võib järele anda.

Mõned varemed, nagu näiteks Triigi rehi ja Kossaste karjamõisa magasiait on niivõrd lagunenud ning võssa kasvanud, et mõjuvad romantilisena - allesjäänud keldriosi ja müürijuppe ei tohiks maatasa teha, pigem tuleks oodata Eesti jõudmist maailma viie rikkama riigi hulka, et otsustada nende ehitiselementide saatus.

Nagu näha kirjeldatud varemetest, võib ametnik kontoris edasi istuda, polegi midagi erilist menetleda. Aga vaatame paari keerulisemat jutumit - nende ehitiste omanikku ei suutnud allakirjutaja tabada:

Harmi mõisa vesiveski - see on häbiplekk kõigepealt vallale endale - Harmi kooli õpilased ootavad selle ees koolibussi. Ehitise omanik tuleks võtta koheselt vastutusele ja lasta tal kõigepealt koristada tekkinud segadus, seejärel takistada hoone edasine lagunemine. Kõige kurioossem on, et veski allesjäänud osas hoiustab üks tüüp (omanik?) oma ford sierrat.

Habaja mõis, üle tee kaks kokkukukkunud katusega hoonet. Vahepeal oli isegi ühe maja najal pakk eterniiti, nüüd on see taas kadunud. Peahoone kuulub rootsi kodakondsusega isikule aga see on rohkem Habaja külaseltsi teema.

Kõige valusam vare vallas on ajalooline Kiisa maanteekõrts - Tallinna poolt tulles on see Kõue valla esimene hoone ja üldse esimene hoone, mis on niimoodi varemeis. See mees tuleks vastutusele võtta ja kohe.

Hea lugeja, kui märkad kusagil veel midagi, mis peaks teistmoodi olema, anne sellest kommentaariumis teada. Aitame vallaametnikku! Tänase administratsiooni kindlaks tulemuseks on, et üle 5/6 kodanikest soovib Kõue valla kadu ja Kosega ühinemist (küsitluse järgi). Age ei olegi midagi teha - pole sotsiaalset kapitali ja valitseb üldine minnalaskev postsovjeetlik mentaliteet.