Koduloouurijate konverents Trä-Vallis

Eesti koduloouurijate, pärandkultuuri ja genealoogia selts pidas oma igaaastast üldkoosolekut. Viibisin üritusel esmakordselt, olles sinna kutsutud Kose koduloouurijate Erich Klaani ning Aksel Orasi poolt, viimane astus ka seltsi liikmeks. Mul oli rõõm tutvuda seal ka Rein-Aksel Orasiga, kellega seni kirjavahetuses olin. Seltsis on 220 liiget, viimane aasta vähenes liikmete arv loomuliku kao tõttu 8 võrra. Siin ka see põhjuks, miks lubasin 30 aasta pärast järgmisele seltsi üritusele minna - liiikmete auväärse ea tõttu oli kogu üritus ülistaatiline, põgenesin sealt poolepealt. Seltsi üldteemad jätsid mind külmaks, väiksemas kohalikus ringis on koduloouurimine põnev ja produktiivne, lisaks olen koduloo visualiseerimise dünaamilise suuna esindaja.

Ettekannetest, mida kuulsin, läksid lõviosa fakte kaduma, jäi meelde, et kiideti Järvamaad, kelle esindajatest tundsin ära Metsla muuseumi peremehe Vello Kallandi ja vilksamisi võisin näha ka Monika-Aino Jõesaart, kelle koduloohuvi küll peamiselt lapsepõlvekodu Ida-Virumaa. Järvamaa tugevus peitub monoliitses ühtsuses, ajaloolises identiteedis, kuivõrd Harjumaa on liidetud Revalast ja lahutatud Raplamaast, praegune haldus on kaootiline ja hajuv, heterogeenne.

Igavuse peletamiseks sirvisin ettekannete ajal seltsi aastaraamastut, kus põnevaim artikkel seletas Trä-Valli rootsipärast algnimekuju, ehk puu kindlus, mis tol, kivikindluste ajal päris omapärane nähtus olevat olnd. Räwilinn. Lisaks Träda - Söötis, Vall - karjamaa.

Koduloo uurimine ja eetika

Sain sellise kirja, väga keeruline teema, ei oska hetkel kommenteerida:

Ahoi

et olen Sind aeg-ajalt inspireerinud oma blogis üht või teist teemat arendada ja et Sul mõtteid sellest mõttetust Laaneti-bullshitist kõrvale juhtida, siis selline ...eee... kas just kont puremiseks, aga no midagi sinnakanti. Nüüd aga vaataks, kas Sul läheb mõte liikuma.

Teemaks koduloo uurimine ja eetika. Kui intervjueerida inimesi, küsitleda neid, kuidas külaelu omal ajal oli, kuuleb nii positiivseid kui negatiivseid lugusid. Kuidas toimida negatiivse infoga? Seda võib olla mitut laadi, mis inimest vähem või rohkem riivab. Kui virk või laisk keegi oli, kui hästi põllud peetud või kui lohakil asjad. Kes rääkis palju tühja juttu või kes armastas praalida palju. Need on ehk sellised väiksemat sorti asjad, millest kirjutamisest vast palju pahandust ei sünni.

Aga kui keegi läks vaimuhaigeks? Meie kandis on üsna mitu lugu, kus üks või teine läks hulluks, kes õnnetu armastuse pärast, kes väidetavalt õppimisest. Kes käis siis mööda küla ja ehmatas karjalapsi, kes ehitas endale metsa onni. Kes kõndis kriitvalgete tennistega ringi, hiilis vaikselt kuskile ja ehmatas pererahva poolsurnuks, kui keegi järsku pimedas kööginurgas kriitvalgetes tennistes tegelast seismas märkas :) Nendest lugudest tahaks kirjutada, neil ei ole minu teada ka järeltulijaid, keda see riivata võiks.

Nüüd aga asjani, kus tegelik dilemma. Kui küla ajaloos on ka mõrvasid. Ühed külaelanikud on läinud kaasa nõukogu võimuga ning lasknud teised, oma küla elanikud maha... Tahaks sellest ka kirjutada, et ka tänapäeval inimesed mõtleksid, miks nii juhtus, kuidas on võimalik, et meie kõrval elanud inimesed võtsid võimaluse tulles püssi ja lasid teised oma küla inimesed maha... Olid nad siis tõrjutud? Olid lihtsalt ise laisad, aga tohutult kadedad teiste töökate ja visade ja edukate inimeste peale? Mis on see õppetund, mida ei tohiks ka täna kahe silma vahele jätta külavanemana? Samas jätaks ma nende inimeste nimed nimetamata, kui nende lähedased sugulased ja ehk isegi järeltulijad veel tänagi siinkandis elavad, see teeks neile ju haiget.

On Sul tulnud selliseid dilemmasid ette? Või mingeid muid?