LXXXIV

            1832. aastal  omandas Triigi  mõisa  Otto  von  Kotzebue endiselt mõisahärralt Peter von Brevernilt 175000 bankorubla ( sellest inventari maksumus 10000 rubla) eest ja sidus oma edasise elu Triigi mõisaga. Ta oli 44. aastane  ja tema selja taha olid jäänud kolm maailmakuulsat maadeavastamise ning merede kaardistamisega ümbermaailma merereisi. Esimese järgu mereväe kaptenile oli olnud neil reisidel raskeid, eluohtlikke katsumusi, mis olid omad jäljed jätnud seilates purjelaevadel tormistel Atlandi- ja Vaikes ookeani vetel. 1815—1818 aastate sõidust tuleku järel abiellus ta 20-aastase Ravila mõisa krahvi Peter August Friedrich von Mannteuffeli vallastütre preili Amailie von Zweigiga. Nende abielu pärleiks kujunes kolm poega ja õiteks kuus tütart.

            Ajaloolised märkmed pajatavad, et sama andunult kui ta tegutses ümbermaailma reisidel, samasuguse andumuse ja süüvivalt majandusliku mõtlemisega pühendus ta ka mõisa elukorraldusesse. Ta pani aluse pargitaguse, noore lehtpuu võsaga kaetud, pehme, kõduneva madalsoo pinnase ülesharimiseks kultuur heinamaaks. Maa kuivendati, rajades sinna läbimõeldult melioratsioonivõrk (maasisene dreenivõrgustik, pinnalohkudes olevate, vett neelavate valg-kaevudega ) ja kultiveeriti saaki andvaks pinnaks, kus katsetati uue söödakultuurina ristikut ja teisi tol ajal eluõigustesse ärkavaid koresöödana kasutatavaid kultiveeritavaid kultuur rohttaimi. Kartulikasvatus andis mahlakat sööta, aga oli ka heaks toormaterjaliks viinaköögi tegevuse elavdamisele. Sealt aga tuli ka nuumloomadele lisasööta praaga näol. See kõik sai aluseks nuumveiste kasvatamisele ja ka vastavate hoonete ehitamisele, kus kompleksis oli oma tapamaja, lihasaaduste ümbertöötlemine suitsutamise näol, soolamisruum aga ka söödaköök.

            Sellele ettevõtmisele kaasnähtena suurenes laudasõnniku osakaal, mille tulemusena põllud hakkasid rohkem saama sõnnikut, paranes huumuskiht ja tõusis põldude viljakus, suurenesid saagid. Tööd hakkas kroonima edu.

            Turunõudlus ja peamine müük siin kasvatatud saadustele kujunes Peterburgis. Sellele aitas suuresti kaasa mõisahärra alates lapsepõlvest sealne üleskasvamine tädi juures ja kujunenud suhted Peterburi ringkondades, mis oli omane ja kust said lähetuse ning tagasipöördumise lõpppunktid kõigile tema ümbermaailma reisidele.

            1846. aastal lõppesid Otto von Kotzebue maised rännakud. Ta on maetud Kose kirikuaeda. Tema naine Amalie jäi Triigi mõisa elama 1873. aastani, mil taevainglid kutsusid ta ära, oma valdustele.

            Perekonna asumisel Triigi mõisa 1832. aastal, oli nende Palvere mõisas sündinud poeg Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue 9-aastane. Ka tema teenis mereväes, kuid oli rohkem seotud Triigi mõisaga kui isa. Ta jätkas isa poolt alustatut, lisaks Oraveskil olevale vesiveskile rajas ta Kõu küla ja mõisa vahele jäävale lagedale, tuuleneelus olevale põllukünkale paekiviehitisena ümbruskonda kaunistava tuuleveski.

            31-aastaselt abiellus ta Varssavist pärit 20-aastase Marie Wilhelmine Hoven’iga ning nende lapsed sündisid juba kõik Triigi mõisas.

            XIX sajandi keskel oli Triigi mõisas neli küla: Kõu, Raava, Pala ja Virla. Kokku 32 majapidamisega ja hajatalu. Külades elas 255 meest ja 267 naist. Mõisas oli kokku 45 inimest, 21 meest ja 24 naist.

            Triigi mõisa 1859. aasta kaardilt nähtub Kõu küla ja mõisa hoonete vaheline kõrgustik, nimetusega Kergu meggi, mis võib tuleneda saksa keelsest nimest Kerker, see on vangi või kinnipidamise või neist tulenevate otsuste täideviimise paik. Kõu Aleksandri kooli ja hilisema Kõu Ministeeriumikooli õpetaja H. Antoni, (Kõust põlvneva) lapsepõlve mälestustes on ta väitnud, et tol ajal olid vanad inimesed pidanud seda paika surnuaiaks või matmise paigaks. Nii võis see tõesti olla kui seal ka inimesi hukati.

            Triigi mõisa 1875. aasta maavalduste kaardi järgi annab lahti seletada, et põllukõrgendikul kus paiknes mõisarehi, on samas paekivist hoonekorpuses asunud ka ruumid karistusaluste kinnipidamiseks. Eelmises lõigus viidatud paigale on aga antud mõiste kivi murrust. Võimalik, et kinnipidamiskoht oli sedavõrd rikkalike lubjakivi lademetega, et põhjustas endise otstarbe likvideerimise ja omas ehitusmaterjalina hoopis uue otstarve.

            On ilmne, et 1856-da aasta talurahva seadus tõi suure pöörde maaharimisesse. Kadus ära tuim ja sunnialune orjatöö. See pani aluse mõisa käsutada olevate külakogukondade maade edasiseks müüdavate talukohtade kruntimiseks. Talupoegadest elanikkonnale müüki minevate talukohtade kruntimisi hakkasid teostama selleks vannutatud maamõõtjad, kes tegutsesid mõisahärra poolt neile antud juhtnööride ja volituste piires. Kahtlemata arutati eelnevalt küsimus nõnda läbi, et kärbest ei lastud tordi keskele lennata, vaid ta pidi hakkama oma suutäisi maiustama meeldiva pala servadest, seega vähemtähtsatest ja tuluvaesematest ääremaadest. Seadus tagas mõisahärrale õiguse, jätta enda kasutata 1/6-ku suuruse maaala seni mõisa hallata olnud territooriumist. Poeg, Otto Rjurik Nikolai oli oma isa Otto von Kotzebue maiste rännuteede lõppedes 23-aastane, kuulnud küllalt palju kuulsusrikkaid rännulugusid, elukorraldusi ja kõiksugu nähteid ja legende oma kadunud isalt, mida see oli näinud, kuulnud või neist osa saanuna kaasa teinud ümbermaailmareisidel.

            Üht-teist neist jutuajamistest meenus kahtlemata talle nüüd kui arutati vannutatud maamõõtjaga külade kogukondade maade kruntimist müüdavateks talukohtadeks. Arvatavasti jagas ta mõnest mõistatuslikumast ja eredamast loost kõditavat tunnetust ka vannutatud maamõõtjale sooviga, et see temale omase mõistuse, kalingurkalka ja maamõõduvahenditega ning fantaasialiku ettekujutusega kujundaks mõnest kompaktsest külast tulevastele põlvedele küsimusi tekitava ja lahendust taganõudva kujundi. Kui kord see rahvas ärkab, silmad lahti teeb ja nende haridust omandanud silmad oskavad loodud kujundeid nägevate silmadega näha, mis vaimusilmaga on loodud, siis ühel helgemal päeval leiavad nad mõistatuse oma ukse eest!? „Ma kujutan ette, et sinnani jõudmiseks võib minna palju aega, sest neil on üpris palju teha ja aega pole just jalaga segada. Aga siis ühel ettenägemata päeval võib uudishimust ajendatud huvi hakata rändama aladel ja teadasaamiste kihk muutuda hasardiks nagu jahikoeral jälgi ajades, mis selleks ajaks on mattunud paksu samblakihi või paksu ajaloo tolmulademe alla. Kui on vähegi võimalik, siis selline võiks olla meist mahajäetud sõnum tulevastele põlvedele. See võiks olla pärand, võiks olla tasuta kaasaanne mõistatuste lahendajatele.”


Katkend Aksel Orasi Käsikirjalisest teosest  "Pala  ja  Kukepala - Kilde  ajaloo rüpest" K o s e,    H a r j u m a a, 2008

Mõisast, vallast, küladest ja hajataludest

Protokollitud 10.10.10 Rava-Triigi-Kõue ajalooõhtul, räägivad Erich Klaan ja Aksel Orasi.

Mõisast

Stryck oli Karl XII armee ohvitser, oli Peetri I. lojaalne. Oli võtnud omale sulase, kes valdas hobust. Karjus Aadam pidi olema Taani-Rootsi päritoluga mees, oskas loomadega ringi käia, oli karjaseks. Stryck ja Aadam olid vaderiteks koos. Pässa Taavi ajas välja, et Orasile kauged esivanemad. Vaht Mart ja hoovi peal kingsepp Pekström. Koolituba oli lääne pool, kulude kirjas on Pärnu Postimees leht. Ajaleht käis vallamajja.

Vallast

1866 loodi vald, protokolliraamat avatud. Asus ilmselt alguses triigi mõisas.

(EHAst vaadata, ka saunakülade kaart)

1870 Kotzebue andis palgid, vallamaja valmis 1889.

Mõisavallad ühendati, 1880 Rapla aukohus pakub nimena välja Aleksandri valla.

Ehitati vallamaja, vallakirjutajad olid kunstnike pojad, käisid kunstikoolis, oli vallasekretär jne. Elamistena olid vallamajas korterid, Otilt toodi piima.

1901 loodi Aleksandri rahvakoolide selts, kohaliku rahva poolt - 2. veebruaril käisid kokku seltsi juhatuse liikmed, kogunesid nooremad külainimesed, otstrvae kohaliku rahva äratamine kunsti ja teaduse vastu, arengu eest hoolitsemine. Seltsielu 3. koosolekul 1901 vallamajas koos Jakob Lukk, 11 liiget. Elanikel kerge käia seltsis, et siinsamas Raavas asus. 29 nime oli teisel koosolekul. Laulukooris olid, tehti näitemängu - 1906 on juba ministeeriumikoolist protokoll. 1905 selgus, et vallal pole raha kooli ehitada, vene valitsus maksis 2000 rubla, aga ei jätkunud. otsustati et Kõusse jääb 1-3 klass ja Raavale ehitame 2 hilisemat klassi, kolmas koht oli Äksi, et ehitame suurema kooli sinna. Hääletati maha Äksi kool aga Habaja meeste poolt oli ikkagi 8, vastu 12 volikogu liiget. Ehitus soikus, valla kirjutaja võttis hiljem üles, Uustalu Kadjast tegi selgitustööd, otsus oli ikkagi ehitada - kõik vastukaebused nullida ja mitte arvesse võtta.

Rava külast

Rava kui tervik ja Katsina kui saunaküla. 2 Peetrit ja 2 Kubjahansut EW ajal Raval kirjas, Lammasmäe polnud. saame pildi, mis tuli seadusest, et mõisale jäi kuuendik, ülejäänud tuli kruntida müügiks - seadus 1856. Mahtra sõja ringis seadus. 1866 omavalitsuste muutmine. 1856 kadus sunnitöö, täide ei viidud, 1858 mahtra sõda, 1859 sai Otto Rjurik pärandiõiguse. 1873 toimus juba revisjon ja kruntimine.

Vanasia kolis 1876 jüripäeval siia, Klaan, tehi kontraht ostu-müügi lepingu jaoks, 1880 allakirjutamine. kui oli krunditud, läksid müüki, kellel tahtmist sai osta, eelkõige kes soovisid, kauaaegsed mõisa elanikud said eesõigused. inimeste ränne toimus nii nagu kolhooside moodustamisega, kes linna kes mujale ametisse, kes ostsid maad, hakkasid maid harima.

Pala külast

Riimkroonika ajal, ristiusu ajal ühe pere valduses oli jahimaa, 10 ruutkilomeetrit. Käis toidu otsimine, pidi ülalpidamist otsima. Enne Põhjasõda oli Palas katk, peale sõda ka katk, uus seltskond asustati pärast kohale. Mida söödi enne Põhjasõda, normaalsed põllulapid olid. Lammas, haned, pardid. Rukis, oder, naeris, kogu lugu. Piim oli lastetoit. Jäneseid püüti. Maaderevisjonide ajal 1873 alates tuli alles kartul.

Hajatalud - polnud külakogukonda, olid otse mõisaga seotud, nagu vabad talupojad. Mõisamaa, mida kasutas külakogukond, mida omakorda saunikud.

Nõmme-Metsmäe üks paik. Teine paik tüüp saunaküla nimi Lepiku, Kääbaste Linnumäe. Igal ühel hingemaa tükid saunaküla sees. Kukepala alla käis Rauapuu, saare saun ja Linnumäe Juhani saun.

Oli maja ehitatud sinna, kus tammed on. See maa jäi Suitsu maadele, määrati ühiskasutus. Tagasauna hooned Suitsu maadel ühisksutuses. Talukoht viidi Nõmme mäele. All olevat olnd kapsamaa, kuhu kuuse auto kinni jäi.