Kuna Triigi mõisa avamiseni on vaid loetud kuud ja sisekujunduses hakkab ilmet võtma lõplik väljanägemine, on põhjust vaadelda muinsuskaitseameti uuringuid aastatest 2006-2009 ja eritingimusi, mis vormistati uuringute pinnalt - kui hästi on sobinud teoreetiline baas kokku väga keerulise kompleksi teostusega.
Juba sõltumatust krohvikaardist võib hoomata värvisondeeringute keerukust - iga ruumi sein, hilisem tahveldus on omanäoline, seintel aastasadade kihid, puittahveldusel kuni 12 kihti, sealhulgas erinevad toonid raamidel, kassettidel, freespindadel - et ametlik dokumentatsioon suudab kirjeldada murdosa hoones leiduvast, oli teada.
Mõningad näited ametlikust siseviimise aruandest - iga ruumi kohta tehti üks sondeering. Kus vaadeldi tahveldust, jäeti paekiviseinad uurimata. Kahe silma vahele jäi osaliselt väljapaistev maaling parunessi toas, samuti praeguseks taastatud maalingud sealsamas, saalis ja endises tüdrukute magalas. Uuringute tulemusel saadi kümneid värvitoone, sajad aga jäid üles märkimata ja polnudki vaja - ülesmärgitud spekter oli niigi kirju.
Soovituslik sisekujunuse värvikaart - osaliselt sondeeritud värvid, osaliselt sisekujundaja fantaasia. Üks kahest lehest ehk toone puudu ei tule. Hilisem sisekujudus on leidnud ja kasutanud vaevaga leitud värve, mida siin ette pole toodud.
Mõisa projekti hiiglamahulises patakas paistab silma ja on ülejäänud ilmetust autokäädi joontest-jurast peajagu üle Aet Maasiku sisekujunusprojekt, mis on loodud joonlaua ja hoogse vabakäe alusel. Nendel joonistel ärkab mõis ellu ja see inspireerib.
Kas keraamilistest kildudest kompass oleks võinud kaunistada fuajee põrandat? Et peahoone ja kogu ansambel paikneb põhiilmakaarte suhtes ca. 22-kraadise nurga all, oleks kompass toonud selgust - erinevate ajastute dokumentatsioon (E. Kangilaski jt.) ajab segi peahoone fassaadide paiknemise. Kord on peasissekäik põhjas, kord kirdes ja vahel loodes.
Aet Maasiku hoogsad illustratsioonid sisekujunduse dokumentatsioonis. Algselt oli planeeringus marmorist kamin. Samas, kas meresõitja Kotzebue oleks lasknud sellise juraka püstitada? Arvestades ainsat seni teadaolevat mööblieset tema ajast - lauda, mis tal meresõitudel kaasas oli võis olla tegemist hoopis praktilisema meelega peremehega - tõenäoliselt ehitas talle pottahjud-kaminad Oraveski karjamõisa telliselöövi venelasest Bogdanovi brigaad.
Saal - selline sisekujudus jääb vaid paarile ajaloolise väärtusega fotole.
Dokumentatsioonis on mitmes kohas nimetatud taodeldavat uut tervikut historitsistlikuks ilminguks. Paraku on aga selle pseudostiili tinglikust algusest möödas pea kakssada aastat - kas selline määratlus ei peaks kuuluma mitte kuhugi teise aega ja kas see on tõepoolest parim ja lõplik stiil, nagu ajalugu oleks juba lõpuni kirjutatud? Mis võiks olla sel juhul 21. sajandi pärand, mida sadade aastate pärast millegi uuena või neo-vanana kirjeldatakse? Meelevaldselt pakun välja kaks uut stiili selleks sajandiks. Nullindatel oleks peavooluks läbipaistev hoone - seinad, mis pahtlilabida ja null-liivapaberiga kraabitud niimoodi, et seal paljastub kogu aastasadade spekter - ja nii jääb, peale vaid lakk (Esna, Põjaka mõis). 21. sajandi kümnendate stiil oleks radikaalsem - meile on jõudnud lõunamaa suved, kliima on läinud segi ja samuti ka kujundus - lisaks eri ajastutele segatakse kokku ka eri kontinentide ning kliimade palett - just sellega saab seletada ülevoolavat kuldset, türkiisi, smaragdi, muid intensiivseid toone ja suurtel pindadel, mitte vaid liistudel. Loomulikult tundub see esialgu liiga külluslik eestlasele, kes on sündinud ja elanud palkide vahel, terve elu koogutanud ja orjanud valgekslubjatud lauda- ja luteri pühakodades.
