Triigi mõisa sisekujundus - lähteülesanne ja pürgimine ideaalini (XCVI-CI)

Kuna Triigi mõisa avamiseni on vaid loetud kuud ja sisekujunduses hakkab ilmet võtma lõplik väljanägemine, on põhjust vaadelda muinsuskaitseameti uuringuid aastatest 2006-2009 ja eritingimusi, mis vormistati uuringute pinnalt - kui hästi on sobinud teoreetiline baas kokku väga keerulise kompleksi teostusega.

Juba sõltumatust krohvikaardist võib hoomata värvisondeeringute keerukust - iga ruumi sein, hilisem tahveldus on omanäoline, seintel aastasadade kihid, puittahveldusel kuni 12 kihti, sealhulgas erinevad toonid raamidel, kassettidel, freespindadel - et ametlik dokumentatsioon suudab kirjeldada murdosa hoones leiduvast, oli teada.

Mõningad näited ametlikust siseviimise aruandest - iga ruumi kohta tehti üks sondeering. Kus vaadeldi tahveldust, jäeti paekiviseinad uurimata. Kahe silma vahele jäi osaliselt väljapaistev maaling parunessi toas, samuti praeguseks taastatud maalingud sealsamas, saalis ja endises tüdrukute magalas. Uuringute tulemusel saadi kümneid värvitoone, sajad aga jäid üles märkimata ja polnudki vaja - ülesmärgitud spekter oli niigi kirju.

Soovituslik sisekujunuse värvikaart - osaliselt sondeeritud värvid, osaliselt sisekujundaja fantaasia. Üks kahest lehest ehk toone puudu ei tule. Hilisem sisekujudus on leidnud ja kasutanud vaevaga leitud värve, mida siin ette pole toodud.

Mõisa projekti hiiglamahulises patakas paistab silma ja on ülejäänud ilmetust autokäädi joontest-jurast peajagu üle Aet Maasiku sisekujunusprojekt, mis on loodud joonlaua ja hoogse vabakäe alusel. Nendel joonistel ärkab mõis ellu ja see inspireerib.

Kas keraamilistest kildudest kompass oleks võinud kaunistada fuajee põrandat? Et peahoone ja kogu ansambel paikneb põhiilmakaarte suhtes ca. 22-kraadise nurga all, oleks kompass toonud selgust - erinevate ajastute dokumentatsioon (E. Kangilaski jt.) ajab segi peahoone fassaadide paiknemise. Kord on peasissekäik põhjas, kord kirdes ja vahel loodes.

Aet Maasiku hoogsad illustratsioonid sisekujunduse dokumentatsioonis. Algselt oli planeeringus marmorist kamin. Samas, kas meresõitja Kotzebue oleks lasknud sellise juraka püstitada? Arvestades ainsat seni teadaolevat mööblieset tema ajast - lauda, mis tal meresõitudel kaasas oli võis olla tegemist hoopis praktilisema meelega peremehega - tõenäoliselt ehitas talle pottahjud-kaminad Oraveski karjamõisa telliselöövi venelasest Bogdanovi brigaad.

 

Saal - selline sisekujudus jääb vaid paarile ajaloolise väärtusega fotole.

Dokumentatsioonis on mitmes kohas nimetatud taodeldavat uut tervikut historitsistlikuks ilminguks. Paraku on aga selle pseudostiili tinglikust algusest möödas pea kakssada aastat - kas selline määratlus ei peaks kuuluma mitte kuhugi teise aega ja kas see on tõepoolest parim ja lõplik stiil, nagu ajalugu oleks juba lõpuni kirjutatud? Mis võiks olla sel juhul 21. sajandi pärand, mida sadade aastate pärast millegi uuena või neo-vanana kirjeldatakse? Meelevaldselt pakun välja kaks uut stiili selleks sajandiks. Nullindatel oleks peavooluks läbipaistev hoone - seinad, mis pahtlilabida ja null-liivapaberiga kraabitud niimoodi, et seal paljastub kogu aastasadade spekter - ja nii jääb, peale vaid lakk (Esna, Põjaka mõis). 21. sajandi kümnendate stiil oleks radikaalsem - meile on jõudnud lõunamaa suved, kliima on läinud segi ja samuti ka kujundus - lisaks eri ajastutele segatakse kokku ka eri kontinentide ning kliimade palett - just sellega saab seletada ülevoolavat kuldset, türkiisi, smaragdi, muid intensiivseid toone ja suurtel pindadel, mitte vaid liistudel. Loomulikult tundub see esialgu liiga külluslik eestlasele, kes on sündinud ja elanud palkide vahel, terve elu koogutanud ja orjanud valgekslubjatud lauda- ja luteri pühakodades.

Hof Kau LXXVIII

 Tänases postituses vaatame, kuidas sobib peahoone esimese korruse sisekujundus algse krohvikaaridga, mis on koostatud sõltumatu vaatleja poolt 2005.-2008. aasta sisekujunduse fotode baasil. Tol ajal avanesid siseseintel sajandid kogu spektrumis - kõige all tuhmid lubivärvikihid, kõige all päris söestund ja tumedad, edasi palju heledaid, siis kirjud, pealmiseks nõukaaegsed läikivad õlivärvid, mis tolleks ajaks juba üpris maha koorunud olid.

Ruumid, mis praeguseks üllatuslikult kõige efektiivsemini lahendatud on, on trepikojad - algse peatrepi ruumis oli heledatel seintel aksendina leida erepunaseid värvijäänukeid - see kombinatsioon on kandunud praeguste treppide piiretele - hele tahveldus ja seinad, erkpunased käsipuud ja tahvelduse randid. Lihtne, julge ja imeilus.



Kotzebue tiib kogu spektris on heaks värvikaardiks hoone teistes ruumides - praegune Kotzebue saal on saanud otsese mõjutusena kontrastse pruuni-oranzika kassettlae, mille toonid on kopitud kunagisest Triigi algkooli õpetajate toa kihistustest. 



See mitmekümnekihiline krohv on keskaegsest osast, fuajee ehk esimese saali tahveldus on vaadeldav antud vävide derrivaadina - murtud sinised ja punased toonid. Ülijulge ja väga väljapeetud lahendus, üks meeldejäävamaid praeguses hoones. Mitte keskmisele maitselagedale tegelasele.

Kui midagi tuleks ümber teha, võiks see olla maaligutega ruumide (saal ja parunessi tuba) oranzid-pruunid liigagi intensiivsed seinad. Lahendusena pakun välja paari tooni võrra heledamaks lasuurimist tundliku pintsliga. Sellised toonid on krohvikaardil olemas. Miks mitte muidugi ka pregused tumedad intensiivsed toonid, domineerivate heledate vastukaaluks.

Saal enne 2010. Kas praegune lahendus peaks olema heledam nagu siis? Õnneks on praeguses lahenduses hoitud kas mõningaid üksikuid tumedaid või intensiiseid või siis väga heledaid toone, tavapärasest keskteest on suudetud hoiduda.

Järvamaa uusi tegijaid: Põhjaka

Kui palju on viimasel ajal teenusepakkujaid, kes on pillid kotti pannud? Või küsime nii, et kui palju on kõiksugu spaasid, hotelle ja mõisaid (Triigi mõis), kes on suurte plaanidega buumiajal või enne seda alustanud ning kelle hing enne renoveerimist, ehitamist ja avamist masuaja nööriga nüüdseks kinni tõmmatud? Seda kummalisem ja imelisem on Põhjaka mõis, kes täidab plaane aastast 2007 ning avab uksed külastajale kevadel 2010! Kusjuures mõisa avamine sattub samale ajale uue Tallinna-Tartu maanteelõigu valmisjõudmisega, mis peaaegu Põhjaka juures vanaks trassiks üle läheb, 2007 võis veel mõni radikaal arvata, et Mäo möödasõitu ei pruugigi kunagi tulla. See möödasõit viib peavoolusõitja eemale Sämmi grillist, apelsinimajast, Põhjaka kasuks.



Põhjaka mõis on tõusnud viletsas seisus kiviehitisest väga atraktiivse sisekujundusega mõisaks mustamäe korteri renoveerimise hinnaga, mis teeb renoveerimis- ja sisseseamiskuludeks kuni kümme korda vähem kui konkurent, kuidas?



Kolm kokka, kes on sealset ehitust juhtinud (oma kätega kõik ära teinud) on elanud kolm aastat miinimumpalga peal (söök omast käest võtta), mõis on nende ettevõttele renditud, väljaostmisvõimalusega. Tüüpide motivaaatoriks on olnud korraliku koha avamine, oma võimete demonstreerimine.



Ökoloogilises võtmes remonti on talgutega kaasatud kogukonnad, kes on huvitatud viimase sõna järgi lahendustest - keraamilisi plaate asendab niisketes ruumides tadelakt, palju on lubjakrohvi eksperimente, võimekad värvisegajad on oma võimeid erinevate lasuuride peal näidanud.



Sisekujunduses pole midagi punnitatut - seinad puhtaks, veidi krohvi ja lasuuri peale.



Kuna suuremates saalides oli põrand värvitud, ei pääsenud seinamaalinguid nägema - need on jäetud niipalju väljapaistma, kui palju nad väljas olid, totaalne väljakraapimine on jäetud tulevastele põlvedele.



Roheline pind pildi all dushiruumi tadelakt.



Ka seesama kollane pind.



Omaette mõistatuseks jääb asjaajamine tervisekaitsega - aga ju siis on võimalik maavanaema munadest ja metsamarjadest sööki rahvale pakkuda. Liha osas on lihtsam - tapamaja asendab looma küttimine metsas ehk nuumatud koduloomade asemel pakutakse hoopis maitsvamat ulukiliha.



Mõisa iseloomulikum ruum, magamistuba, on saanud uue vanadest laudadest põranda aga geomeetriline seinakunst ootab veel puhastamist, see on ühtlasi kunagine verandaga ruum ja tulevane tagumine väike saal.

Paberkrohv - parim lahendus

Tere!
Leidsin netis surfates pildi Teie tehtud paberkrohvist. Tahaks endale seinale ka midagi sarnast, seega otsustasin küsida:

Kas kasutasite ainult valget paberit või ajalehti ka?
Kas kriit on kasutatud valgendina või veel mingil eesmärgil?
Millist kliistrit tegite (kas jahust, tärklisest, maisist või millestki muust)?
Mis vahekorras aineid kasutasite? (paberi, kriidi ja puru vahekord ja sellele lisatava kliistri hulk)
Kui suure pinna saab katta mingi hulga paberkrohviga ja kui õhukene/paks kiht seda ollust tuleb peale kanda?
Kui kaua Teie tehtud imeline pind kuivas?
Olen väga tänulik, kui leiate aega vastata kasvõi mõnele minu küsimusele:)
P.S. Minu eesmärk ei ole Teid kopeerida, vaid küsida inimese käest, kelle on kogemusi ja kelle töö mulle meeldib.
Päikest,
K


Kõige lihtsam on kasutada eelpurustatud pabermassi - kui vanapaberist teha, tuleb see kuidagimoodi väga peenestatuks saada (leotades ja segudrelliga?)

Kriit on vajalik komponent krohvi kõvaduse saavutamisel.

Kliistrit olen teinud valmis tapeedisegust aga saab ka ilmselt kõigest muust.

Kliister tuleb teha mõnus tummine, sellele siis juurde paberit ja kriiti - mida rohkem kriiti, seda parem. Võib täiendavalt panna ka lupja, saepuru, sammalt, kõiksugu muud biopuru.

Kui palju saab katta sõltub valmismassi omadustest ja pealekandmisviisist, kuivab vastavalt pinna paksusele. Kui me räägime ruutmeetritest, tuleb krohvi teha ikka PALJU ehk kõige tähtsam on alustada väiksemate kogustega ning katsetada erinevaid komponentide vahekordi, saavutamaks rahuldava tulemuse. Lisaks pinnakattele on paberkrohv abiks kõiksugu seina- lae- ja põrandaliistuvaheliste pragude kinnimätsimiseks ehk asendab edukat ka montaazvahtu.

Järvamaa, august 2009. Ilusaim mõisakooli interjöör?

Vodja mõisa peahoone interjöör on saanud värskendust - lasketiiru omanduses olnud ruumid olid militaar-khakid kuni ökoremondini 2005, ühed profimad kohupiimapinnad olid need kirjud valged seinad tol ajal.

Suvel 2009 on osaliselt seinu lihvitud, leitud uusi krohvikihistusi, mida siis omakorda on kirkate lasuurpõhivärviüleminekutega, kohati poole seina laiuste gradientidega, vürtsitatud. Ilus, inspireeriv!

Kuumad trendid sisekujunduses24

kah võimalus maakodu endale tekitada, vaata seda:

Head ujumishooaega!

Tarapala kalatiigid?:

Tarapala kelder-kabel:

Tarapala talukohal justkui oleks näha olematu hoone katuse vari:

Mustjärv Rõõsal:

Triigi mõisa interjöör - esialgne sondeering

Panen selles postituses kokku esmakordselt ühe päris keerulise pusle ehk teen Triigi mõisa interjööri uurimises esimese väikese sammukese - just olemasoleva värvilahenduse osas. Töö on koostatud pildipanga alusel, mis on mul aja jooksul kogunenud, palju on veel valgeid laike ehk pimedaid ruume, tulevikus pildistamist ja jäädvustamist kindlasti jätkub, kindlasti täiendan seda postitust edaspidi, on naiivne loota, et üks väike pildike per paarisaja aastane ruum võiks edasi anda seal leiduvaid pindu ja kihistusi. Selle töö ülim eesmärk aga on näidata Triigi mõisa sisekujunduse naturalistlikku suuna võimalust - kui kõik pinnad jääks, nagu on, muidugi need, mis pinna nime kanda suudavad, mitte mingid telliskuhjatised, mis uksepiitade najal seisavad. Kuid nüüd asja juurde. Läheme sisse peauksest, skeemil all.

Esimene saal, kohe peale topeltuksi, mis moodustavad eeskoja, on ukse ümber säilinud puittahvlitega, pruunikates toonides kihistusega. Ruum ise on alt beezikas-pruunikas, ülalt valgeks lubjatud. kahes seinas asuvad ahjude tagaküljed. Sellest ruumist viib üks sissepääs edasi, tagumisse saali, võimalus on minna veel mõlemale poole, paremale, piljardiruumi ning vasakule, läbi ühe ruumi edasi Kotzebue aegsesse tiibhoonesse. Mõlemad ruumid, nii paremal kui vasakul, on läbikäidavad edasi, läbi kahe ruumi, kus mõlemalpool teises asub trepp, jõudes kolmandatesse, kustkaudu mõlemast saab tagumisse saali minna.

Valime parempoolse ruumi, nn. piljardisaali. Sellel ruumil on väga hästi säilinud tahveldus, tumeroheline alt, pealt heledam. Siin ruumis on roheline värv konkreetne dominant, kõrgem osa ruumist on lubjatud.

Siit ruumist saab minna edasi, väiksesse kotta, kustkaudu saab tagasi eessaali või barokiaja sissekäigu eeskotta. Need kaks ruumi on sellises korras, et hetkel mul krohvisondaaze sealt võtta ei ole, kohati läbisadanud katuse tõttu päris toores sein.

Lähme läbi kodade tahatuppa, mis viib omakorda tagasaali. See ruum on suhteliselt hästi säilinud puittahvlitega, alt pruunikad, pealt helesinised.Selles ruumis asub kõige paremini säilinud suur pottahi.


Lähme tagasaali. Siin on kohati võigast kollast õlivärvi aga ärme laseme ennast sellest häirida. Ruumis on suur ahi, paljude krohvikihistuste sees on helesinist, mitut tooni pruuni ja beezi, helesinist. Võimalik seinamaaling eessaaliga ühtivas seinas, pigem aga mitte.


Aga läheme tagasi eessaali ning seekord valime sissetulnuna vasaku ruumi. Siin on tahveldus päris hästi säilinud, hiline, aga võimas nüanss on lilla tooni kasutamine rohelistel tahvlitel.


Siit ruumist saab edasi liikuda Kotzebue aegsesse tiiba, kus on hiliseima hooneosana värvilised toad, tahvelduseta. Esimeses ruumis on dominandiks sinised, tagumisel sümpaatsed pastelsed rohelised, kollased, sinised. Kaks väiksemat ruumi on pruunides krohvikordades. Selle tiiva ruume kasutas aktiivselt Triigi algkool, hiliseima lisana on mõnel ruumil näha seinas tapeediräbalaid. Aga lähme tagasi lilla-rohelisse salongi ning liigume sealt edasi järgmisse ruumi, kus kõrged pruunid tahvlid. Sealt saab edasi sisehoovi trepikotta, kus läheb juba päris kirjuks, dominantset tooni ei oska ma praegu välja tuua. Siit saab minna tornlinnusesse, aga ka edasi rahulikku tuppa, kust pääseb omakorda tagasaali. Siin ruumis on pastelsed kollased-beezid, hilisemad roosad toonid, geomeetriline seinamaaling paistab põhjaseinast, kuhu madal päike otse peale paistab. Rahulik tuba.


Lähme läbi tagahoovi koja tornlinnuse alumisse ossa, kunagisse kööki. Siin on väga kirju ja põnev krohvikihistus, tegu on vanima hooneosaga. Dominantideks on üksikud kirkad toonid. Siit saab edasi ruumi, mil pole akent, kuid kus asub leivaahi. Siin ruumis on rombikujuline seinamaaling ning siit saab edasi minna vaid õue.

Teise korruse ruumid võtan vaatluse alla kunagi tulevikus.

Minu Järvamaa: ökoremont vol. 2

Kammisin vahepeal kõik oma kõvakettad läbi, leidsin veel mõned pildid, mis peaksid ilmestama minu kunagist ökoremondikogemust kogu eluks. Esimesel pildil on minu 2005-2007 ametkiorter ühes Järvamaa mõisas, nii, nagu see oli minu sinna jõudes, pole ka paha:


Sellel pildil on üks ilus shabloonmaal lubikrohv-siseseina peal. See muster on leitud küllalt kaunistamata mõisatööliste maja siseseinalt, seega hea leid seegi. Kui selline rariteet peaks asuma remonditavas korteris, tuleks seda kindlasti eksponeerida, kõik ülejäänud sisekujundus tuletada antud mustrist:


Siin on remont täiega käimas, alumine pool seina jäigi selline oksebeez, see sai mätsitud julmalt kollase lasuuriga üle, ülemine pool sai võibolla õrnalt lasuuri, siis natuke pinda kinnistavat metüültsellulooslakki, uste piidad oleks võinud ju mingi värvieemaldusmeetodiga üle teha, seda ma aga ei viitsinud:


Kaks ust eikuhugi, mille alla sai pandud villa, peale kipsplaadijäägid, sinna sai peale mätsitud mingit suvalist kindakrohvi, et siledast pinnast pääseda. Seina toon juba enam-vähem käib, päris nurgas oli mingi roheline tapeet väga kõvasti kinni, see sai ka ühtlasemaks mätsitud kollase lasuuriga:


Siin on üks soemüür, läikiv õli-oksevärv oli ka siin kõvasti kinni, seda pinda oleks pidanud kuumapuhuri ja kraabitsaga töötlema, oma hingamisteede heaolu arvelt, kõrra-kõrra ehk relakaga küttekehi lasta ei tohi, vibrab liiva savi küljest lahti, tekitab pragusid ja varinguid. Lahenduseks sai matti lasuuri peale:


Selle geniaalse krohvi (pabermass, kliister, kriit, looduslikud lisandid (puru)) taga peidab ennast küprokplaat:


See sein on värvimiseks valmis, lahtikistud tapeediga, sealt, kust tuleb, lisaks õrn liivapaberilihv ja paberkrohviparandus:


Põrandalauad, 140 aastat vanal majal võib esineda väheseid põrandakahjustusi:


See vaade on minu kunagisest naaberkorterist, sama filosoofia, kuid teise mõisatöölise loodud, tema on viitsinud ka korstna haljaks koorida, seal ruumis asus kunagi räämas, helesinise läikiva, kooruva õlivärviga köök, luugist anti sööki söögisaali, põrandal asub luuk, mis viib läbi rootsiaegse poolkaardtrepi keldrisse:


Üks koridor, see lahendus tundus kunagi siniverelistele keskastmejuhtidele veidike räige, aga seinal on näha vähemalt kunagist pruuni ökovärvitooni ning erepunast bordet:


Sellel pildil on minu kunagi, külmadel talveöödel mõisakeldris katla ees istudes voolitud kausid, põletatud samuti suvalises katlas: