Talu silt, puulogo, maja märk, koharuun?

Millega on tegu, kui kellegi elamise juures puust juraks sinna sisse süvendatud tähtedega, mis kokku annavad selle koha katastrinimetuse? Guugeldades annab pildiotsing ühe tulemuse vaid sõnapaarile "talu silt". Puunikerdus ja puukuju on muidugi teised asjad ja tulemused. Eks need mõisted ole omavahel seotud, nagu räästakunst ja metallikunst, üks tähistamaks lahendust konkreetsele probleemile, teine tehnikat üldisemalt. Igal juhul võiks kuskil olemas olla uurimustöö talu/küla siltidest - tehnikatest ja esteetikast koos rohke pildimaterjaliga, kuna ma seda aga ei leidnud, hakkan a-st ja b-st peale.

Kõrvaloleval pildil on näha Triigi küla miniatuur, mis mulle hoobilt kolm tellimust tõi. Ma kasutasin kirjatüübi eeskujuks gootikat, T tähe kuju on tuletis ajaloolisest T-st, mis samanimelises mõisas kujunduselemendina siseuste peal. Minu tehnika ei ole ja ma ei pea õigeks ranget ettejoonistust ning sellest fanaatiliselt kinnipidamist. Tähed on süvendatud erinevate freesiteradega, vaba käega. Tehnika miinuspooleks on antud näite varal ebamäärane T tähe allosa, R tähe proportsioonid ja kaugus I-st. Antud miniatuur ei ole peitsitud/markeeritud, seega kirja toob esile vaid valguse langemine erinevate nurkade alt. Kuna ma ei kasuta rangelt ühesügavust süvist, ei plaani ma ka oma tellimuste kirja/tausta markeerimist, sest see võib kujutist hägustada.

Eile õhtul alustasin Mudasilla kirja visandamisega. Pole ammu tüpograafiaga tegelenud, paraku on see kõige tähtsam aspekt logode/siltide loomisel. Leidsin eeskujuks professor Mart Andersoni rahvusliku kirjaoskuse galerii, mis kunagi ka kunst.ee-s ilmund:

web.mac.com/mart.anderson/iWeb/Site/Kirjaoskus.html

Siin on piisavalt näiteid, mis peaksid andma inspiratsiooni ja eeskuju rahvusliku, käsitööna valmistatud talu sildi kavandamiseks. Just ainult mulje ja eeskuju, sest ma ei kavatse kopeerida ühtegi kirjatüüpi, mis oleks tulemusena räme plagiaat - talu silt on ikkagi eksklusiivne ja unikaalne, siinkohal julgustaks ka mõisaid ja külalistemaju/asutusi eksperimenteerima originaalsemate siltidega, kui neid on üksühele kopeeritud gooti kiri. Leidsin mõned kirjatüübid, kus veenev M ja S, mis vajalikud MudaSilla dominantideks. Joonistasin ühe vana 3B pliiatsijupiga paarkümmend mudasilla kirja paberitele, kuni pimedaks läks. Talu, mõisa või küla kirjatüüp peaks meenutama aega, millal üritus asutati/maa välja mõõdeti, on loogiline. Seepärast kasutasin eeskujuna Eesti ärkamisaegseid kirjatüüpe vabariigini, nende tänapäeva derivaate.

Täna hommikul otsisin õuest välja pikkupidi poolekssaetud kuusejuraka, millest peaks saama sildi füüsis. Paku teisest poolest tegin talvel pingi. Allesjäänud pool on pildipeal nähtvast mõnevõrra jämedam. Hööveldasin ja lihvisin veidi paku pinda, siinkohal mainin, et tulemuseks ei tohi olla kindlasti üdini sile pind, vaid valmis tulemus peaks näima ilmse käsitööna. Mootorsae jäljed muidugi tõmban maha. Pakk oli poolest aastast õuesseismisest juba halliks tõmbunud, poole millimeetri alt tuli aga välja rõõmus kollane pind. Siinkohal peaksid tellijad mõtlema siltide immutamisele/töötlemisele, mis nende õlule jääb. Võibolla sobib hallim silt, mis eraldi töötlust ei vaja. Võib töödelda linaõli/värnitsa/tõrvaga/nende seguga. Välistatud ei ole ka keemia ja muidugi Rootsi punane. Paraku hakkas selg tunda andma ning ma tegin töös väikse pausi ja alustasin blogipidamist. Üks märkus veel: vahepealset poolvalmis silti siin blogis kindlasti ei näe, valmis tööd näeb esimesena tellija. Vabakäe süvistamise juures on omadus, et kui esimesed sügavamad jooned puusse tehtud, tekkib tahtmine kirves haarata ja uut tööd alustada. Lapsepõlvest mäletan, et kui onu Raivo oma esimesed jooned paberile tõmbas, ei saand ma midagi aru, mis toimub. Seega enamus aega süvistamisest oleks nagu esimeste joonte silumine, olematuks tegemine. Kannatusega tekkib aga kujutis.