Teine kaart töös...

Seekord puust

Karu hoiatus ning vanades majades

Pala külavanem oli eile Kõuele kalosse maalima tulles märganud Pala ürgteel värskeid karupoja käpajälgi - need uuritud, tõstnud pilgu ning vaadanud tõtt (ema)karuga... Eks siis pööranud vaikselt ringi ning kõmpinud koju tagasi, et mõne aja pärast jälle teed püüda üritada käia.

Paar päeva tagasi oli Nutul nähtud autoaknast kahte karu metsaveerel müramas, ilmselt nooremapoolsed isaskarud.

Sellised sahinad siis, üldiselt ei ole karud siin igapäevane nähtus, jäävad Aela ja Kadja järvede juurde suuremasse metsamasiivi, aga mingil põhjusel on hakanud siiapoole liikuma, alles eelmine hooaeg oli jama huntide poolt ketist puretud koertega, nüüd siis mesikäpad platsis.

Paar päeva tagasi läbisin jalgrattal nii Pala tee kui Nutu-Vaopere teeraja (tee oleks palju öeldud). Kui ma oleks Kõue Kuulutaja gerilja peatoimetaja, ütleksin, et mis te pabistate, mingeid karusi pold. Karu on aga võimeline jooksma kiiremini, kui ma maastikkurattal sõita suudan, nii et ma ei hakka siin saatust mõnitama, metssiga olen varasemalt näinud mõlemal teel.

Näitan parem paari pilti mahajäetud, unustatud, käest lastud, parseldatud talukohtadest - võrreldes kesk-Järvamaaga on siin varede konsentratsioon palju väiksem, aga kõrvalistes kohtades üht-teist ikkagi leidub. Lennake peale ja lööge üles!

See foto on viis aastat vana, ei anna garantiid, et praegu veel katus peal on - Kadja küla Pääramäe, kuuseheki juures hauaplaat: Juhan keegi - mälestus sinust ei kustu, leidsin selle kivi kogemata ühel oma sünnipäeval:

Pääramäe jääb Kadja, Virla ja Aela külade kokkupuutepunkti juurde, lähedal on Vonka raba, kus rabalagendikul asus kunagi antud külade kool - Vonka kool, praegu sigadepassimiskoht:

Papli talu Nutul, minu lapsepõlves oli häärberil veel katus peal, Papli asub Nutul eespool, ehk põhimõtteliselt viib sinna veel tee:

Seda kaunist metsheinaküüni, Nutult edasi Vaoperel, pärandkultuuri nimekirjas, olen juba esitlenud, nüüd märkasin veel analoogset varet viimase lähedal, väga põneva varaga, palk on pikkupidi pooleks kistud, poolenisti varatud, piisav heinasara jaoks:

Analoogne loominguline vara on ka püstisel küünil:

Aru talukoht Habaja-Harmi piiril, katus oli siin peal vaid kümme aastat tagasi:

Nii Aru kui Papli rehealuse laelauad on eksklusiivsed, kuskil 40 cm laiused! Vanasti ikka osati maju ehitada, ütleks selle peale:

Mardi saun Kõue külas, elumaja põles paarkümmend aastat tagasi maha, lauda sein kukkus hiljuti kokku, suur raidkivikelder haigutab kenasti õuel, kaks kaevu. Tegu minu naabertaluga, mäletan lapsepõlvest, kuidas vanatädi käis meil külas, turnis purdel, et üle Mardi kraavi saada. Praegu puhkab Kose kalmistul.

Kõue vana vallamaja Rava külas, valla keskel. Paljud mäletavad veel tantsupidusid majas, aktiivset elu ja adminni, mis seal toimusid, kino. Hilisem majaosa on kivist, kaks sajandit vana, puust. Ravas asuv vallamaja võib olla Sinu jagu vaid 1 190 000.- eest!

Võimsad pillid tuuakse kevadel lagedale

Mul on seoses aastaaegade kiire vaheldusega esinenud kevadväsimust ja -depressiooni, eile suutsin lõpuks laastumasina koormakatte alt vabastada, vana suhvli maha võtta ning uue tera ette valmistada, mis on seekord vene tööstuslikust puiduhakkurist - väljanägemise ja spekkide järgi peaks kärama. Täna leidsin kaks 10x5 toigast, saagisin need 170, puurisin sisse neli auku süvendatud mutripesadega - kaks kepsuotsa ning kaks tera poltide kinnituseks. Õhtuks olin suhvlit paar korda õgvemaks hööveldanud ning sain lõpuks päris korralikke pilpaid, masin lubaks isegi paremaid, kui oleks paremat pakku. Mõned notid, mis olid niiskemad, töötasid paremini, ülejäänud viskasin kümblustünni ligunema:

Ma peaks veel aretama hooratast, et suuremat vunki saada, ilmselt tuleks tera teritusnurk järsemaks lihvida, pilpad kipuvad väga rõngaks hüppama:

paar kotitäit tulealustuslaastu oli tänane kõrvalsaak, õhemad niiskest haavast lastud laastud paistsid läbi, lepp tõmbab vähem kaardu, paremal kuskil 100 laiad:

Täiesti uskumatu emotsioon on hoida käes pakki omalastud värsket laastu, võibolla vaid pakk jakobsone oleks võrdne vastane. Tegelikult ei ole see võrdlus üldse kohatu, mitte ainult Kalev Jaiki või Zeitgeisti teooriate järgi on katuselaast kindel investeering. Pildil paremal terad, pikema analoog on praegu vahel, lühem on saha tera aretus, sellest teen võibolla liimeistri:

Ka saeraamid on kevade tulles vihaseks aetud, puuraamiga lasin kaske:

Ühe kesk-eesti kuuri all asub tutikas 380V aretus, toimib, puudub vaid õlitilguti:

Reljeefne puust euroopa ja saekaatri topised Vaasa muuseumis

Kirjasaatjad pidasid mind meeles järgmiselt:

Käisime Stockholmis ja külastasime seal Vasa muuseumi. Saadan mõned fotod, mis seal silma jäi. Ehk saad siit mõne hea idee oma ettevõtmistes. Igaks juhuks vähendasin osade suurust.

Üks eksponaat oli puidust nikerdatud Euroopa kaart, millel näha Rootsi riigi tegemised nende hiilgeajal üle euroopa. Eestiski vist  mäletatakse Põhjasõjale eelnenud perioodi kui „õndsat rootsi aega“. 2 pilti on vanadest saekaatrimeestest, sedasorti töö lõppes meie randades vist pärast 1940-ndaid. Igatahes on tegu huvitava kohaga, kus väga palju infot laevaehituse ja puutöö kohta.

Mul on mulje jäänud, et taoline saagimine on väga täpne -  võimalik joont ajada iga tõuke järel, ega kõverat palki sellest ajast vist ei olegi olemas.

Puust kaart on paaril korral mul mõttest läbi jooksnud, mingi piirkonna pusle:

Eesti rahvapärane puutööndus

Panen siinkohal kirja mõned mõtted eile öösel sirvitud Ants Viirese raamatust "Eesti rahvapärane puutööndus". Kuna sirvisin mainitud teost eile öösel kella 12.00-05.00 vahel, andke mulle andeks, kui mõni detail rohkem minu fantaasia, kui tõsiteaduslik uurimus on.

Metsavargustest. Mets oli enamasti mõisa oma ja pidi küsima, kui tahtsid puid saada. Enamasti aga mõisnik ei lubanud või andis load vaid paari pehkinud lepa väljaveoks, aga kuna metsavahid reeglina olid talurahva seast, siis vaatasid nad väiksele hooldusraiele sõrmede vahelt. Muidugi, kui mõni tõhusam kask maha võtta, pidi pakule samblatuusti või koguni sipelgapesa peale vedama.

Ebausust. Viires kirjeldab kõigepealt pooleteistkümnel leheküljel, kuidas pimeda ebausu tõttu vanasti kõiksugu mõtetuid riitusi tehti, siis aga avab kaardid: puid tuleb võtta vastavalt kuufaasidele, tuultele. See peatükk mõjus, nagu nõidade tuleproovi saates kiibitsenud skeptikud, kes täävitasid palju, kuidas vaid silmaganähtav olemas on, katsete ajal aga vaatasid põnevil silmade särades nõidusi.

Puid võeti maha detsember-jaanuar, veebruaris oli lumi juba nii kõrge, et tuli kõrge känd kasvama jätta, viimastel talvekuudel veeti puud metsast välja.

Kirveste arengust. Kirves kui põhiline puutööriist tegi läbi suure arengu, jagunes spetsiifilisteks liikideks, mis saavutasid oma kujus täiuse, kuni teised tööriistad nad välja vahetasid (kahemehesaag, liimestrid, jne.) Klassikaline ja paar eri tüüpi kirvest muidugi jäid, spets puutöö kirveid on tänapäevalgi saada.

Asundustalunikud, kellel polnud palju maad, pidid toimetulekuks innovatsiooni kasutama, tihti õnnestus spetsiifilise puutööharuga saada suuremat kasumit, kui talunik seda maaharimisega sai.

Buumid puutöönduses. Kunda tsemenditehas pakendas kunagi toodangut vitskorvidesse, neid läks aastas ikka sadu tuhandeid - ümbruskonnast, hiljem lähemate raudteejaamade raadiusest kadusid kasenoorendikud, mida spets korvide jaoks kasutati.

Saeraam ehk personaalne saekaater

Kuna follow-the-line saagimine jõudis minuni läbi interneti, eestindasin chainsaw milli personaalsaekaatriks- mäletate veel üleminekut kompuutritelt personaalkumpuutriteni, ehk angaaritäiest vanarauast väikese pakukeseni laua all või rüpel- transpordi ja metsamaterjali kallinedes tuleb kaaluda kodust saagimist kohalikust saadaolevast materjalist või sellest, mis ligemal pakkuda on. Kuna suur osa saetehnikast tuleb meieni Kanadast, Alaskast, ka põhja-euroopast, kindlasti ka unustamata meie oma mehi pagenduses siberis või siis post-ajastu talu pidamas siinsamas Kurga-Linnutajal pooleteist sajandit tagasi, tuleks vaadata erinevaid saeraami tehnikaid eraldi- alustame Alaskalt:

Alaska tüüpi saeraam kinnitatakse kas redeli või lati näol otse allakukkunud, eelnevalt vastavalt raami pikkusele saetud palgi külge või sagedamini peale. Tavaliselt asub saag palgi ja raami vahel, olles viimase külge ühendatud rullikute abil, mis võimaldavad tal mööda latti liikuda. Vastavalt palgi ja raami vahel moodustuvatele nurkadele moodustub lõiketasapind. Alaska tüüpi raami võib väga suurele palgile kinnitada ka risti, saades sirge lõikega kettaid, näiteks ümarlaudaplaatideks.

Viimasel ajal ka müügikeskkondades saada olevad metallist saeraamid on no ütleme ugri tüüpi- palk lükatakse rööbaste vahele, millel sõidab saag, lõiketera paralleelselt rööbaste kohal. Vastavalt tera kõrgusele maapinnast moodustub lõiketasapind palgiga. Lõigete vahel võib palki pöörata, saades erineva kujuga lõikematerjali: prussist kasvõi pikliku püramiidini.



Kurgja-Linnutaja mobiilne saeraam on saeraamide Rolls-Royce


Minu praeguseks isearetatud saeraam on puust, konstruktsioonilt põhineb ugri omal, omades liidesena standard 43mm vahega 8mm poldiauke, võimaldades terana kasutada standartseid mootorsaage. Puurelsside idee sain Kurgja-Linnutaja talumuuseumist, mille saekaatri joonised pärinevad Carl Robert Jakobsoni sulest, sealne kaater sai jõu muidugi Pärnu jõelt. Praegu on mul kaks paari relsse: kuuri all seisavad kolmemeetrised täppistööks väljalooditud ja välitöödeks on viiemeetrised. Need võib tõsta kuhugi allakukkunud palgi ümber ja palki saagida ilma palki upitamata, ehk mobiilse saeraami suurim eelis on võimalus saagida nii raskeid puid, mida kuidagi liigutada ei jõua! Puukaatri eeliseks on tema kergus, hind, vajadeusel kiire ümberehitatavus ja seadistus, varuosasid saab valmistada otse metsas! Suurimaks miinuseks on saepinna hind ja keti pideva terituse tarvidus, sellepärast kasutataksegi kettsaeveskeid vaid hädavajadusel, ainult jämeda või väga hinnalise puidu saagimiseks.

Ma olen oma raami seadistanud piisavalt täpseks ökoehitusprusside või suuremate maamajapidamissümboolika tähiste tarbeks, sai proovitud ka sae võimsust: 18" latiga 372XP saagis 18" lõiget ja ei surnud ära, lõi vaid sädemeid sumpsist välja.

Keevitus- ja talusildi workshop 9. juulil Alempoises

Kui üritusest osavõtjate elukohti saaks kuidagi üldistada, sobiksid selleks kesk-eesti-keskne või peaks sisse tooma muinaskihelkonna Alempois, sest Kiipsol toimunud talgutel osalesid sepp Raplamaalt Kehtna vallast, teine sepp Järvamaalt Piiumetsast, teda saatmas Piiumetsa külavanem, mina pean ennast viimastel aastatel täieõiguslikus kesk-eestlaseks, sest olen elanud Roosna-Alliku vallas ja nüüd baseerun Harjumaal Kõue vallas. Kõik kolm mehepoega peale minu keevitasid vankrit, põllutööriistu, traktorirattaid, kahjuks ei hakanud keevitus malmkamina peale, mina valmistasin tammeplangust Kangru talu sildi. Seekord peitsisin kirja tausta veel baseeruva peitsiga, tähed õlitasin. Süvis jäi põnevalt kirju, puu naturaalsus tuleb siin hästi välja, eks aastad näitavad, millise tooni annab plangule ilmastik. Tamm on super puu töötlemiseks! Alumisel pildil proovib Tönnis, kui tasakaalustatud Trike rattarummu-võllipikenduse keevitus välja tuli.

Talusildid - mis tehtud, mis teoksil

Kui ma ei ole tükk aega blogisse sissekandeid teinud, võite arvata, et on ilusad ilmad, palju tööd või muud põnevat, kui aga kirjutan tihedalt, sajab vihma, on selg haige või egotripp peal. Täna panen vaatamiseks välja oma järjekorras teise talu sildi, mis läheb kingiks järgmisel pühapäeval. Tegemist on ruunmotiividega, tõrvatud, hiljem õlitatud kuusehaluga. Kuna silt läheb kingituseks, ei pidanud vajalikuks jätta puidu pinda immutusvahendiga töötlemata, sest "kingitud hobuse suhu ei vaadata". Muudest arengutest rääkides võib positiivse eeskujuna hallist massist välja tuua Kangru Mardi, kes minu ettevõtmistest lugedes tassis Raplamaalt kohale peaaegu surfilaua mõõtmetes tammeplangu, millel visandatud tema talu nimi. Peatselt toimub esimene talusildi workshop, kus peaks valmima reljeefse kirjaga taies. Kangru plangul on hästi näha kirja tinglik visandlikkus - erineva kriidiga on markeeritud variatsioonid tähtedest, mis ei anna ranget tööjoonist, vaid lubavad süvendades loomingulisust.

Kirivalla külavanemalt tuli selline tagasiside:

Suured tänud blogilingi eest, juba esimesed talusildi teemad on väga huvitavad. Olen ise ka sel teemal mõelnud, et kuidas inimesi rohkem motiveerida talusilte tegema, kas võiks miski konkursi välja kuulutada vms. Ma nägin päris huvitavaid talusilte ka Kehtna vallas, kui sõita Keava peale.

Minumeelest võiks olla motivatsiooniks ka workshopid, ehk kasvõi talgud, kus ühistööna upitatakse, saetakse, hööveldatakse, lihvitakse, süvendatakse, värvitakse, immutatakse puitu, niikaua, kui sellest saab korralikud sildid. Võimalike motivaatoritena toimiksid ka teavitused, reklaam, artiklid kohalikes väljaannetes. Suurim muutus aga saab alguse eeskujust, kindlasti ka naabritevahelisest konkurentsist. Päikest!

Vodja mõisa korstnad

Helistas mulle Sven, kes on selliste mõisate, nagu Vodja (seal asub Vodja Kool), Esna (väga Zen koht) ja Põhjaka (parim välirestoran, kajuks sel suvel ei avata) mänedzer ning küsis, kas mul pole mingit ajaloolist fotot Vodja mõisa kõrvalhoone korstende algkuju kohta, praegused olevat maha lammutatud. Põhjus, miks ta minu käest seda küsis, peitub kahes aastas, mil ma Vodja mõisa kavaleride majas elasin, mis on minumeelest Järvamaa ilusaim hoone. Kui ma peaks millegiga arhitektuuriajalukku minema, oleks see minu jooniste järgi taastatud Vodja mõisa peahoone veranda puitpits, mille aluseks muidugi samuti vanad fotod. Nii et võibolla lisandub nimekirja üks korstnapits. Vodja on tuntud olnud oma võimsa viinavabriku poolest, millel erinevatel aegadel kaks võimsat korstent ja mõned väiksemad. Arhitektuurse dominandina on seega detail antud kohas väärtuslik ja sellega tasub pusida. Kuna Vodja mõisasüdames asub Kavaleride maja, mis oma ekstravagantsuses püüab palju tähelepanu, ei ole minuteada teisel kõrvalhoonel oma nimetust - ehk see on unustehõlma vajunud. Praegu asub seal kooli ja ühtlasi kolme mõisa köök. Ülemisel pildil, mis tehtud peahoonest läänest, on kõrvalhoone kõige algupärasem korstnakuju näha. See on kõrge, kergelt kooniline, kitsa pitsiga. Järgmise pildiga võrreldes tekkib aga küsimus, kas pildil on sama korsten ning kas see asub samal pool katuseviilu? Keskmisel ja alumise pildil asub korsten selgelt põhjapool, ülemisel võib olla tegu optilise efektiga. Üks põnev detail on põlenud maja kõrvalhoone katuseviilul ees. Minumeelest meenutab see väikest kellatorni. Ehk tasub kaaluda taastamist? Siin veel mõned kunagi minu tehtud ja kogutud pildid.

Mida ma veel olen viimasel ajal teinud, millest bloginud pole? Olen algatanud ühe teeprojekteerimis-esoteerika kokkupuutepunkti vestluse, millest kunagi pikemalt kirjutada plaanin, kuna teema on oluline ja eluline.

Hall arheoloogia

On olemas valge, läbipaistev, ehk ametlik arheoloogia ja must arheoloogia. Valge jaguneb omakorda allvee-, aero-, pinnase-, teoreetiliseks jne. You name it. Must arheoloogia on seotud omakasuga - kaevatakse lahti ja rüüstatakse täiskuuöödel haudasid, tuhnitakse muinaslahinguväljadel ja Sinimägedes. Parem kraam korjatakse üles ja müüakse läände, ebahuvitav jäetakse vedelema. Musta arheoloogi poolt puistatud kultuurkiht on suhteliselt väärtusetu - paremad hauapanused on vehkat pand. Musti arheolooge seostatkse tihiti detektoristidega - aardeküttidega, kes kasutavad metallidetektoreid. Arheoloogidel on isegi plaan detektorid üldse ära keelata. Detektoristid aga väidavad, et nemad on puhtad poisid ning detektorite keelamine ei muudaks midagi - mustad jõud tegutseksid ikka edasi, sest neil on sügavalt poogen. Ka ATV foorumlased väidavad, et nemad on kultuursed inimesed, kaitsealade metsa alla sõidavad rööpad sisse hoppis mingid paadund pätid. Detektoristid jälle ütlevad, et arheoloogid on tavaliselt joodikud ja lõhuvad muististed väljakaevamisel ise ära, kaotavad ära jne. Detektoristide foorumis on teema, kuhu pannakse välja oma nodi, mida leitakse.

Minu, halli aReheoloogi, viimased leiud, leiad siit piltidelt. Läksin mina ükspäev Aela Hiide palvlema, aga ei leidnud hambakivi üles. Juhtusin hoopis ebaseadusliku prügimäe peale.
Saak: kaks akent, ühel isegi klaasid ees. Sinna jäi: veel neli akent (üheklaasilised, ilma klaasideta), plekkahjuplekke, mingit soojustusmaterjali, lillepotte jm. Raudhinged ma leidsin jaanitule lõkkeaset läbi kammides, mul on neid vaja kuuri uste hingedeks. Kahjuks ma ei leidnud hingede vastuseid, mis posti külge käivad. Seaduse järgi peaks ma minema kuhugi arheoloogiavastuvõtupunkti ning loovutama väärtuslikud leiud riigile, nende väärtuse eest 1/2 rahaliselt vastu saades. No kuidagi imelik on pehkinud aknaid ja roostes hingi kuhugi loovutada. Seega, halli arheoloogina, restaureerin need ise ja kõik huvilised võivad neid imeltleda peatselt minu kodumuuseumis. Kes pikale lainele edasi jääb, näeb kindlasti tulevikus, kuidas need esemed peale taastamist välja nägema hakkavad. Vanade akende taastamisega alustasin kolm aastat tagasi, põhjaliku restaureerimisjuhise leiab muinsuskaitseameti lehelt. Halli arheoloogina ma detektorit ei kasuta, lõkkeasemes oleks abi olnud termomeetrist, poolsulanud tosse pidin jahutama läbi niiske rohu joostes.

Mudasilla valmis, neljas tellimus soolas

Valmis Mudasilla talu silti näete aasta pikima päeva päikeseloojangu valgel (kollasel). Viisin valmis taiese spetsiaalselt talu siltide vedamiseks mõeldus käruga Kõue külade seltsi jaanitulele, kus seda võisid vaadata, katsuda ja arvustada vanad tegijad-nikerdajad. Tagasiside oli igati positiivne, rahul oli ka tellija. Rahval oli ka kaks küsimust, millele vastan järgnevalt:

Millega tähed seest värvitud on?

Pmst võib tähti värvida ükskõik millega, mina kasutasin värnitsa ja värvipigmendi segu. Värnitsat läks ca. pudelikorgitäis, sama palju pigmenti. Mul oli varutud kolme tooni pigmenti (kollast, ornazi ja punast) ning ma ei osanud valida, millist tooni tähti teha. Seega segasin kokku kõike kolme, punast veidike vähem. Kandsin segatud värvi kahes erinavas mõõdus (üks nendest väga väike) pintsliga tähtedele ja lasin veidi kuivada. Nüüd kõige olulisem osa: Lasuurimine. Et vältida enne minu poolt kritiseeritud paksu ühtlast värvikihti süvises, nühkisin katkise kannaga villase sokiga süvised üle, seejuures ettevaatlikult, et muud pinda värviga ära ei määriks. Selle tulemusena jäi süvise keskosast rohkem, nurkadest vähem, kumama puu, mis annab mõnusa "antiikse" kulunud efekti. Pildil olevad pigmendid on evitud 50.- kilo eest EhituseAaBeeTseest, kes tahab sama pulbri eest ligi kuus korda kallimat hinda maksta, vaadaku Safranist. (tüüpiline hinnakujundus wannabee-ökojunkidele.)

Kas silt säilitab oma helekollase värvi?

Kindlasti mitte. Sildi immutamisest on enne juttu olnud, enamus immutusvahendeid muudavad puidu pinda tumedamaks. Oma töö teeb ilmastik (päike, tuul ja vesi, immutamata puit muutub halliks, immutatud tumedamaks.) Teatud vahenditega annab puitu muuta ka heledamaks, minul nendega kogemust ei ole, Head katsetamist!

Neljanda talusildi tellimuse sain Kõue külade seltsi poolt ühe sefi tüübi juubelikingituseks - mis oleks kingitus mitmeks põlvkonnaks (aastaid täitub tal 60). Ma ei saa praegu selle talu nime öelda, sest kõne all oleva mehe salasilm võib internetti jälgida ja siis oleks üllatus mokas.

Nii, mida veel lisada. Mudasilla sildi raha eest tellisin maamehevalik24.com vahendusel peotäie saekette, sae summuti tihendi, lihvkettaid relakale ja rullikuid tremelile, topeltrattad traktorile, elektrikarjuse traati, 8 purki maltoosat ja kõik jaanipäevajärgselt allahinnatud saslõkid mustikakastmes. (pildil Kõue külade seltsi jaanituli.)

Teil ei ole vaja seda blogi lugeda

Kõik see, mis ma siin täävitan, muutub mõne tunni pärast suures plaanis teistsuguseks - veetsin paar tundi kuuri all, kõrvaklapid ja prillid summutamas ja kaitsmas mind elektritööriistade müra eest - süvistasin poolikule pakule Mudasilla tähed. No kui ei oska raamatu (ettekirjututuste, reeglite, normide, ettejoonistuste) järgi elada, siis ei ole ka kaalu kõigel sellel, mida ma räägin, kuidas võiks olla ja teha. Talu nimi näeb välja, nagu mõne blockbusteri hookas tiitel, segatuna F1 teami nimega. Muidugi on alles ka rahvuslik, rahvalik, etnograafiline ja pärimuslik. Minu suurim kartus, et M hakkab Mcdonaldsit meenutama, ei pidanud paika. Korralik M on, ka ilus suur S. Tähtede kuju lõppviimistluse teen homme, palju on veel vaja ka lihvida. Täiesti tegemata on ka paku ümarjas pool - kuigi puu on pool aastat õues seisnud, ei tule koor üldse hõlpsalt lahti. Kuna mul on kerge seljahäda, valisin täna füüsiliselt kergema töö - tähtede süvistamise. Võibolla talitan ka risti vastu enne välja käidud kontsepsile jätta süvistus puu pinnaga sama tooni. Kuna tähed on ühtlase süvisega ja konkreetsete kontuuridega, plaanin nad katta õrna värnitsa+rauddioksiidi seguga. Ehk siis tähed võivad tulla toonis kollakas-oranzikad. Paistab, et sain seletuse ka paljude siltide tumepruunile toonile süvises - kuna süvist on keeruline ja tüütu lihvida, võib selle katta paksu värvikorraga. Homseni!

Talu silt, puulogo, maja märk, koharuun?

Millega on tegu, kui kellegi elamise juures puust juraks sinna sisse süvendatud tähtedega, mis kokku annavad selle koha katastrinimetuse? Guugeldades annab pildiotsing ühe tulemuse vaid sõnapaarile "talu silt". Puunikerdus ja puukuju on muidugi teised asjad ja tulemused. Eks need mõisted ole omavahel seotud, nagu räästakunst ja metallikunst, üks tähistamaks lahendust konkreetsele probleemile, teine tehnikat üldisemalt. Igal juhul võiks kuskil olemas olla uurimustöö talu/küla siltidest - tehnikatest ja esteetikast koos rohke pildimaterjaliga, kuna ma seda aga ei leidnud, hakkan a-st ja b-st peale.

Kõrvaloleval pildil on näha Triigi küla miniatuur, mis mulle hoobilt kolm tellimust tõi. Ma kasutasin kirjatüübi eeskujuks gootikat, T tähe kuju on tuletis ajaloolisest T-st, mis samanimelises mõisas kujunduselemendina siseuste peal. Minu tehnika ei ole ja ma ei pea õigeks ranget ettejoonistust ning sellest fanaatiliselt kinnipidamist. Tähed on süvendatud erinevate freesiteradega, vaba käega. Tehnika miinuspooleks on antud näite varal ebamäärane T tähe allosa, R tähe proportsioonid ja kaugus I-st. Antud miniatuur ei ole peitsitud/markeeritud, seega kirja toob esile vaid valguse langemine erinevate nurkade alt. Kuna ma ei kasuta rangelt ühesügavust süvist, ei plaani ma ka oma tellimuste kirja/tausta markeerimist, sest see võib kujutist hägustada.

Eile õhtul alustasin Mudasilla kirja visandamisega. Pole ammu tüpograafiaga tegelenud, paraku on see kõige tähtsam aspekt logode/siltide loomisel. Leidsin eeskujuks professor Mart Andersoni rahvusliku kirjaoskuse galerii, mis kunagi ka kunst.ee-s ilmund:

web.mac.com/mart.anderson/iWeb/Site/Kirjaoskus.html

Siin on piisavalt näiteid, mis peaksid andma inspiratsiooni ja eeskuju rahvusliku, käsitööna valmistatud talu sildi kavandamiseks. Just ainult mulje ja eeskuju, sest ma ei kavatse kopeerida ühtegi kirjatüüpi, mis oleks tulemusena räme plagiaat - talu silt on ikkagi eksklusiivne ja unikaalne, siinkohal julgustaks ka mõisaid ja külalistemaju/asutusi eksperimenteerima originaalsemate siltidega, kui neid on üksühele kopeeritud gooti kiri. Leidsin mõned kirjatüübid, kus veenev M ja S, mis vajalikud MudaSilla dominantideks. Joonistasin ühe vana 3B pliiatsijupiga paarkümmend mudasilla kirja paberitele, kuni pimedaks läks. Talu, mõisa või küla kirjatüüp peaks meenutama aega, millal üritus asutati/maa välja mõõdeti, on loogiline. Seepärast kasutasin eeskujuna Eesti ärkamisaegseid kirjatüüpe vabariigini, nende tänapäeva derivaate.

Täna hommikul otsisin õuest välja pikkupidi poolekssaetud kuusejuraka, millest peaks saama sildi füüsis. Paku teisest poolest tegin talvel pingi. Allesjäänud pool on pildipeal nähtvast mõnevõrra jämedam. Hööveldasin ja lihvisin veidi paku pinda, siinkohal mainin, et tulemuseks ei tohi olla kindlasti üdini sile pind, vaid valmis tulemus peaks näima ilmse käsitööna. Mootorsae jäljed muidugi tõmban maha. Pakk oli poolest aastast õuesseismisest juba halliks tõmbunud, poole millimeetri alt tuli aga välja rõõmus kollane pind. Siinkohal peaksid tellijad mõtlema siltide immutamisele/töötlemisele, mis nende õlule jääb. Võibolla sobib hallim silt, mis eraldi töötlust ei vaja. Võib töödelda linaõli/värnitsa/tõrvaga/nende seguga. Välistatud ei ole ka keemia ja muidugi Rootsi punane. Paraku hakkas selg tunda andma ning ma tegin töös väikse pausi ja alustasin blogipidamist. Üks märkus veel: vahepealset poolvalmis silti siin blogis kindlasti ei näe, valmis tööd näeb esimesena tellija. Vabakäe süvistamise juures on omadus, et kui esimesed sügavamad jooned puusse tehtud, tekkib tahtmine kirves haarata ja uut tööd alustada. Lapsepõlvest mäletan, et kui onu Raivo oma esimesed jooned paberile tõmbas, ei saand ma midagi aru, mis toimub. Seega enamus aega süvistamisest oleks nagu esimeste joonte silumine, olematuks tegemine. Kannatusega tekkib aga kujutis.