Külapäev Palal

Soode süles, rabade kaisus
on üks killuke kõvemat maad.
Pole ta olnud kunagi raisus,
küllap sellest teada ehk saad.

Muiste kui mandrijää sulas
siinsel paesel laval,
oma kandami välja ta valas-
kaasatud moreeni, siin - Palal.

Ep olnud seda just palju,
lubjakivi klibu ja rebaseliiva,
et vormida nimetuid nõlvu,
mida kord ülistada - kiita.

Kuid vallseljakuid, kühme ja oose,
pillatult siia ja sinna,
põhi - lõuna suunalisi voore
pisku, katsid laugjalt siinse pinna.

Tal naabriks on Kukepala,
veel väiksem, kuid naaberküla.
Ikka üldiselt samal saarel,
kuid vaheldusrikkamail voortel.

Soode süles, rabade rüpes
on üks muistne küla,
millele nimeks antud on Pala.
Kas on seal soe - uudistus?

Oh - hei, kes teab!
Kuid hoopis kindlam olla võib,
et tast mõte on - suure tähega Leib
eluks lihtsalt vajalik toidu pala.

Ilma milleta püsti ei püsi
ükski elu, loom kui taim,
ega kanna annet endas - vaim,
teadagi - parem ära küsi!


Nende ridadega algab Aksel Orasi raamat Pala küla ajaloost, nendest neljast Pala külast, mis Eestimaal leidub, pidas 16. augustil külapäeva Kõue vallas asuv. Pala küla kuulub Kõue külade Seltsi, mis peab igal aastal augustitralli järjest kõikide oma liikmeskülade keskustes. Traditsioon on kolm aastat vana, pidustused on toimunud ka Kõuel ja Virlas, järgmise aasta veksel on visatud Soonimäele Nutul. Pala küla kokkutulekulekut on esimest korda peetud 1988. aastal, seega on tegu juba ammu muinasunest tõusnud väga ärkvel ja ärksa külaga, nagu külapäevalgi näha oli. Algas see juba mainitud raamatu esitlusega, seejärel suunduti väikesele rännakule peatselt kaheksakümnendatesse eluaastatesse jõudva kunagise Kukepala Linnumäe Aksli juhtimisel. Sihiks oli Teemägi, mille kohta kunagise taliteede ristumispaigana tähistas suur kolmeks osaks lõhenenud graniitrahn. Rännakul leidus ka pendlimees, kes kivi maaaluse suuruse ja paiknemise määras ning kivi lõhenemise aja hüpoteesi välja pakkus. Teemäel räägiti õhtu kõige põnevamad lood küla ajaloost, pakuti välja kõige julgemad oletused oma eelloo mõtestamisel. Seltskonnas leidus vanaproua, kes oli lapsena Kaskevõhma soolinnusest potikilde leidnud, mainitud paik oli muinas-Pala elanikele pelgu- ja riituspaigaks, kunagi üle soode kõrgunud kants on nüüdseks vaid märksõna kadunud kuldajastust koduloolaste märkmetes, koht ei ole isegi muinsuskaitse all.
Külapäeval oli kokku umbes sada inimest, neist umbes kolmandik kandis helesinist salli, mis tähistas kohalikku päritolu. Õhtu naelaks võib pidada üheksateistsalmilist regivärssi ehk Pala hümni, mille ettekandmisel osalesid kõik helesinisallid, kusjuures eeslaulja oli noor ja jõuline, kandava häälega tenor.
Maiustuste võistlusel oli allakirjutanu jaoks eksootilisim roog saiaviil hapupiimaga, mis nägi väljagi, nagu kohalik delikatess, laud oli lookas tortidest ja kringlitest, oma osa said ka herilased. Meelepaha tekitas rahvale Skoda, mis eiras parkimisreegleid ja sõitis otse peoplatsile; kui aga selgus, et sealt upitati kahe mehe vahel välja suur koduõllevaat, olid kõik jälle rahul. Traditsiooniliste talutöödega seotud võistluse tipphetked toimusid vildiheitel - millegipärast sooritati kõige pikemad visked kõrvalasuvates aedades asuvate puude latvadesse. Kahjuks pidin ma enne bändi esinemist sealt ära tulema, kuuldavasti oli tegu tasemel rahvalugusid mängiva kollektiiviga - tantsuhitte oli üle raba kuulda olnud Virlasse ja Kadjasse välja.