Külaliikumine Kõuel

Veel üks kaart - erinevate toonidega on kujutatud külasid koondavaid seltse - Kõue Külade Selts, Paunküla Külade Selts, Habaja Külade Selts. Kahel viimasel seltsil on veel alamseltsid - Alansi-Kirivalla-Lutsu on eraldi, aga teatud pidi ikkagi Habaja küljes, Rõõsal on oma selts. Silmsi ajab täiesti oma rida. Kõik valged külad on tegelikult mustad augud - arendamist kui palju. Ootan täpsustusi, juhul, kui neid on.

Kirivalla kiigela

Subjektist ilmub pidevalt postitusi Alansi veebis, millelt võib imetleda tööhoos külaelanikke - kus, ning millega täpsemalt tegu on, ei saanud ma aru tänaseni, lõpuks julgesin Äksi-Kolu teelt pöörata Kirivalla küla vahele. Kirivalla kiigela näol on tegemist geniaalse lahendusega - vanale silohoidlale upitatakse peale sarikad ning varjualune on valmis - muidugi ei piirduta ainult sellega - ma arvan, kõiksugu grillid ja kümblustünnid tulevad hiljem sinna suurde avarasse katusealusesse juurde. Seinalahendus on palksaalung, üldse on kogu pooleli ehitis tõhusalt rats mõtlemist ja loomingurõõmu tulemust täis:

Kiigela kõrval on teine üllatus: üks ilusamaid, suuremaid, uhkemaid taluhäärbereid, mis siin kandis leida võib - vähe sellest, krundil on kaks kaevu, sepikoda, paar palkvaret (samuti kunagi uhked hooned olnud) ning mõned vundamendid. Häärber on seisus, et järgmine või ülejärgmine aasta ei pruugi enam sarikad vastu pidada, ehk aeg on kohe käed külge panna. Juhul, kui hoone omanikud ei ole mõelnud maja Kirivalla kandi rahvale seltsimajaks pakkuda, ei ole tegemist just teravamate pliiatsitega karbis.

Paunkülas

Paunküla külaarendamise selts on silma paistnud suurte tegude, kuid nende tagasihoidliku kajastamisega. Kui palju inimesi üldse teab Rõõsa järvemuusikast? Keskuse, hooldekodu ehk mõisa juurest leab selle aasta piirkonna tegevuskava:

Külapäev ehk kooli kokkutulek paistab sellel aastat olevat seotud legendaarse Korteni majaga, üks vanimaid külakoolimaju Harjumaal. Sedalaadi proportsioonis, küll mitte enam mantelkorstnaga maju, on säilinud mitmeid Saarnakõrve kandis. Antud isend, mis lammutati kuuekümnendatel, sai oma nime Rootsi ohvitseride järgi, kes seal 1600 lõpul korteris pesitsesid:

Sama koht praegu, varemed on saanud koppa ning on välja puhastatud:

Mantelkorstna ase nõuab veel tööd:

Järgnev pinnalaotus lõika välja ning kleebi kokku, see on Korteni maja:

Külapäev Palal

Soode süles, rabade kaisus
on üks killuke kõvemat maad.
Pole ta olnud kunagi raisus,
küllap sellest teada ehk saad.

Muiste kui mandrijää sulas
siinsel paesel laval,
oma kandami välja ta valas-
kaasatud moreeni, siin - Palal.

Ep olnud seda just palju,
lubjakivi klibu ja rebaseliiva,
et vormida nimetuid nõlvu,
mida kord ülistada - kiita.

Kuid vallseljakuid, kühme ja oose,
pillatult siia ja sinna,
põhi - lõuna suunalisi voore
pisku, katsid laugjalt siinse pinna.

Tal naabriks on Kukepala,
veel väiksem, kuid naaberküla.
Ikka üldiselt samal saarel,
kuid vaheldusrikkamail voortel.

Soode süles, rabade rüpes
on üks muistne küla,
millele nimeks antud on Pala.
Kas on seal soe - uudistus?

Oh - hei, kes teab!
Kuid hoopis kindlam olla võib,
et tast mõte on - suure tähega Leib
eluks lihtsalt vajalik toidu pala.

Ilma milleta püsti ei püsi
ükski elu, loom kui taim,
ega kanna annet endas - vaim,
teadagi - parem ära küsi!


Nende ridadega algab Aksel Orasi raamat Pala küla ajaloost, nendest neljast Pala külast, mis Eestimaal leidub, pidas 16. augustil külapäeva Kõue vallas asuv. Pala küla kuulub Kõue külade Seltsi, mis peab igal aastal augustitralli järjest kõikide oma liikmeskülade keskustes. Traditsioon on kolm aastat vana, pidustused on toimunud ka Kõuel ja Virlas, järgmise aasta veksel on visatud Soonimäele Nutul. Pala küla kokkutulekulekut on esimest korda peetud 1988. aastal, seega on tegu juba ammu muinasunest tõusnud väga ärkvel ja ärksa külaga, nagu külapäevalgi näha oli. Algas see juba mainitud raamatu esitlusega, seejärel suunduti väikesele rännakule peatselt kaheksakümnendatesse eluaastatesse jõudva kunagise Kukepala Linnumäe Aksli juhtimisel. Sihiks oli Teemägi, mille kohta kunagise taliteede ristumispaigana tähistas suur kolmeks osaks lõhenenud graniitrahn. Rännakul leidus ka pendlimees, kes kivi maaaluse suuruse ja paiknemise määras ning kivi lõhenemise aja hüpoteesi välja pakkus. Teemäel räägiti õhtu kõige põnevamad lood küla ajaloost, pakuti välja kõige julgemad oletused oma eelloo mõtestamisel. Seltskonnas leidus vanaproua, kes oli lapsena Kaskevõhma soolinnusest potikilde leidnud, mainitud paik oli muinas-Pala elanikele pelgu- ja riituspaigaks, kunagi üle soode kõrgunud kants on nüüdseks vaid märksõna kadunud kuldajastust koduloolaste märkmetes, koht ei ole isegi muinsuskaitse all.
Külapäeval oli kokku umbes sada inimest, neist umbes kolmandik kandis helesinist salli, mis tähistas kohalikku päritolu. Õhtu naelaks võib pidada üheksateistsalmilist regivärssi ehk Pala hümni, mille ettekandmisel osalesid kõik helesinisallid, kusjuures eeslaulja oli noor ja jõuline, kandava häälega tenor.
Maiustuste võistlusel oli allakirjutanu jaoks eksootilisim roog saiaviil hapupiimaga, mis nägi väljagi, nagu kohalik delikatess, laud oli lookas tortidest ja kringlitest, oma osa said ka herilased. Meelepaha tekitas rahvale Skoda, mis eiras parkimisreegleid ja sõitis otse peoplatsile; kui aga selgus, et sealt upitati kahe mehe vahel välja suur koduõllevaat, olid kõik jälle rahul. Traditsiooniliste talutöödega seotud võistluse tipphetked toimusid vildiheitel - millegipärast sooritati kõige pikemad visked kõrvalasuvates aedades asuvate puude latvadesse. Kahjuks pidin ma enne bändi esinemist sealt ära tulema, kuuldavasti oli tegu tasemel rahvalugusid mängiva kollektiiviga - tantsuhitte oli üle raba kuulda olnud Virlasse ja Kadjasse välja.

Talusilt on Eesti Skype ehk valime ilusaima talu logo

Osalevad kõik siin ajaveebis avaldatud talu/küla/mõisa siltide reprod:



Kangru
Mudasilla
Mäepõllu
Roosiaed
Skype
Triigi
Uue-Harmi mõis
Wõtikmetsa

Milline on kõige kaunim, küllakutsuvam, paika panevam, efektsem, värvilahenduselt sobivam?
aega hääletamiseks on kaks nädalat, "multiple select" võimalus.

Ojasu mõisast

Ojasoo ehk rahvakeeli Ojasu mõis, asudes väga võimsal kohal kuivajõe paisu, endise koolmekoha veerul, on olnud tükk aega tondiloss kuni viimaste aastateni, nüüd on peahoone restaureerimine vähehaaval edenenud, kuid sellest kunagi hiljem. Minu jaoks on pildimaterjali mõttes seni vaene kant saanud täiendust mõne foto näol, mis pärit Alma Kipsolt. Kosel elav vanaproua mäletab mõisaaega: Metsavahi talus elanuna meenuvad parunid Hüüne ja Harpe, Ojasoo mõisa korrastatud park ja mõisalapsed tema 8 õe-vennaga mängimas. Meeleolukas on heliesteetika valdkonda kuuluv ütelus: Ojasu mõisa poolt puhudes tõi tuul endaga orelihelisid kaasa. Pildid pole paraku kuigi hea kvaliteediga. Kunagine kohalik, kunstnik Tiina Alver mäletab mõisa peahoones asunud maali, kus oli maja kunagisel kuldajastul kujutatud. See oli üsna hiljuti, nõukaajal, ehk on kellelgi reprosid?

Keevitus- ja talusildi workshop 9. juulil Alempoises

Kui üritusest osavõtjate elukohti saaks kuidagi üldistada, sobiksid selleks kesk-eesti-keskne või peaks sisse tooma muinaskihelkonna Alempois, sest Kiipsol toimunud talgutel osalesid sepp Raplamaalt Kehtna vallast, teine sepp Järvamaalt Piiumetsast, teda saatmas Piiumetsa külavanem, mina pean ennast viimastel aastatel täieõiguslikus kesk-eestlaseks, sest olen elanud Roosna-Alliku vallas ja nüüd baseerun Harjumaal Kõue vallas. Kõik kolm mehepoega peale minu keevitasid vankrit, põllutööriistu, traktorirattaid, kahjuks ei hakanud keevitus malmkamina peale, mina valmistasin tammeplangust Kangru talu sildi. Seekord peitsisin kirja tausta veel baseeruva peitsiga, tähed õlitasin. Süvis jäi põnevalt kirju, puu naturaalsus tuleb siin hästi välja, eks aastad näitavad, millise tooni annab plangule ilmastik. Tamm on super puu töötlemiseks! Alumisel pildil proovib Tönnis, kui tasakaalustatud Trike rattarummu-võllipikenduse keevitus välja tuli.

Kinnisvaraturg kui püramiidturundus

Kaks aastat tagasi oli paarikümne viimase aasta kuivem suvi - kuivasid kaevud ja allikad, hääbusid ojad ja jõed. Rahakosed seevastu voolasid kohisedes nende taskusse, kes vaid panka külastada viitsisid. Mille peale raha kulutada? Selle peale, mille väärtus kõige rohkem tõuseb. Tol ajal, Järvamaal elades, panin mitme maja puhul tähele, et neid oli mitu korda müügis: algul odavamalt, hiljem investeerija vaheltkasuga kallimalt. Kaks korda on müügis olnud ka Triigi vana Vallamaja: kunagi 700000 eegiga evitud majale pandi peale 400000 plekkind katus. Paraku, paraku, kõrbevad püramiidiskeemil viimasena tulijad. Kas 1190000, ehk ilma vaheltkasuta vallamaja müük oleks praegu tõhus ost? Nägin täna maja maaklerit, Margust, kes ütles, et huvilisi on. Minu õnnistus võimalikule ostjale ja paksu tengelpunga maja renoveerimisel! Tuleb mainida ka vanast vallamajast paari kilomeetri kaugusel asuvat sarnases viletsas seisus Triigi mõisa, mille äriplaan, aastast 2007, tuleb ilmselt põhjalikult üle vaadata läbi 2008 aasta finantsprisma. Ja kesse ütles, et nafta hind jõuab 50 taala kanti tagasi?

Talu sildi vajalikkusest

Mille jaoks siis on vaja ühele talule silti ning miks (minu arvamuse kohaselt, kuni puuduvad vastavasisulised empiirilised uuringud) see silt on standardis tavaliselt puust?

1. Informatiivne väärtus - selle järgi orienteerud külas, leiad talu üles.

2. Selle olemasolu näitab majapidamise teadlikkust endast ja väärtustab külalist, möödakäijat, kogu küla üldse. Siltide/viitade rohkus külas annab tunnistust ärganud külast - mõiste, millega määratakse küla, kui terviku arengustaadiumi. Antud punktis võib asendada sõna talu külaga ja küla vallaga. Võib ka asendada talu vallaga ja küla maakonnaga jne.

3. Endaga rahulolu märk/staatusesümbol/luksusese. Kui mul on kõik muu olemas, viimistlen ka fassaadi, i-le täpiks paigaldan stiilse talu sildi. Talu silt ei ole asi, mida paigaldada, kui katus läbi jookseb või vundament vajub, kuigi siin võib olla see ka häda ja viletsuse varjamiseks, potjomkini fassaadiks. Siinjuures tuleks mõelda ka proportsioonidele - väiksesele osmikule viiemeetrikõrgune silt meetripikkuste tähtedega oleks ilmselt liiast. Sõna luksusese tähistab siin midagi muud, kui mahagonlakk-kilpkonnanahksisu või ühekodaralisi bling valuvelgi autodel - see tähistab traditsiooni, kui privileegi, ning siit jõuame puitmaterjali juurde. Võib arvata, et juba muinas-eestis olid elamud puitnikerdustega kaunistatud, puidust olid tootemid riitustel, suurem dekoratiivne sümboolika küla vahel. Luksuseks ma ei peaks klaas-metallist majapidamise silti, see näitaks lihtsalt omaniku maitselagedust või oleks tegu hoopis offissiga. Puit on looduslik, taastuv, kohalik, traditsiooniline, hästi töödeldav, mõnus. Täiesti ilmselt on kunagi iga peremees omale ise talu sildi teinud, nii hästi, kui oskas - see kuulus kõikide nende tööde juurde, mida majapidamises vaja läks. Mina ei põeks praegu selle pärast, et silt kuskilt tellida (muidugi võimalikult kohalikult meistrilt), sest ei oska ise paljusid asju teha, mida mul vaja läheb, näiteks mälukaarti, kuigi joystickuid olen kunagi päris palju teinud, esimesed koosnesid lülititest, traadist, pistikust, plastiliinist ja suitsupakist (muidugi tühjast, kuhu kõik see kupatus sisse käis). Ehk saaks hakkama ka näiteks USB jagajaga. Muidu ehitan veel traktorite liideseid.

4. osaliselt käib esimese punkti alla, osaliselt kõige olulisem: Tähistab krundi piiri, millest algab peremehe maa. Häälestab külalise peremehe reeglite järgi; siin tuleb sisse märgi semiootiline tähendus: mis tunne on minna kellelegi esimest korda külla, kui peab minema läbi "telliskivi" liiklusmärgi alt, mille all lisatahvel "Võõrastele sissepääs rangelt keelatud"? See, kuidas keegi omasi ja võõraid vastu võtab, on tema asi. Silt võib olla väljakutsuv, võib olla rangem, võib olla surnupealuuga, küünlad silmades hõõgumas. (Pildil lihtne ja armas, kodune silt Kolu-Kirivalla-Äksi-Harmi teelt, millel ka Siin postituses kirjeldatud taiesed.) Raske uskuda, et selle sildi juurest heade kavatsustega edasi minnes näiteks lõuga või koeralt pureda saaks.
Antud sildi juures tasub tähele panna läbimõeldud riputussüsteemi pikkadel vaiadel ja lilleküna, mis terviku moodustavad. Viimistluseks on kasutatud tõrva, veidi naivistlik kirjatüüp mõjub siin väga positiivselt.

Mudasilla valmis, neljas tellimus soolas

Valmis Mudasilla talu silti näete aasta pikima päeva päikeseloojangu valgel (kollasel). Viisin valmis taiese spetsiaalselt talu siltide vedamiseks mõeldus käruga Kõue külade seltsi jaanitulele, kus seda võisid vaadata, katsuda ja arvustada vanad tegijad-nikerdajad. Tagasiside oli igati positiivne, rahul oli ka tellija. Rahval oli ka kaks küsimust, millele vastan järgnevalt:

Millega tähed seest värvitud on?

Pmst võib tähti värvida ükskõik millega, mina kasutasin värnitsa ja värvipigmendi segu. Värnitsat läks ca. pudelikorgitäis, sama palju pigmenti. Mul oli varutud kolme tooni pigmenti (kollast, ornazi ja punast) ning ma ei osanud valida, millist tooni tähti teha. Seega segasin kokku kõike kolme, punast veidike vähem. Kandsin segatud värvi kahes erinavas mõõdus (üks nendest väga väike) pintsliga tähtedele ja lasin veidi kuivada. Nüüd kõige olulisem osa: Lasuurimine. Et vältida enne minu poolt kritiseeritud paksu ühtlast värvikihti süvises, nühkisin katkise kannaga villase sokiga süvised üle, seejuures ettevaatlikult, et muud pinda värviga ära ei määriks. Selle tulemusena jäi süvise keskosast rohkem, nurkadest vähem, kumama puu, mis annab mõnusa "antiikse" kulunud efekti. Pildil olevad pigmendid on evitud 50.- kilo eest EhituseAaBeeTseest, kes tahab sama pulbri eest ligi kuus korda kallimat hinda maksta, vaadaku Safranist. (tüüpiline hinnakujundus wannabee-ökojunkidele.)

Kas silt säilitab oma helekollase värvi?

Kindlasti mitte. Sildi immutamisest on enne juttu olnud, enamus immutusvahendeid muudavad puidu pinda tumedamaks. Oma töö teeb ilmastik (päike, tuul ja vesi, immutamata puit muutub halliks, immutatud tumedamaks.) Teatud vahenditega annab puitu muuta ka heledamaks, minul nendega kogemust ei ole, Head katsetamist!

Neljanda talusildi tellimuse sain Kõue külade seltsi poolt ühe sefi tüübi juubelikingituseks - mis oleks kingitus mitmeks põlvkonnaks (aastaid täitub tal 60). Ma ei saa praegu selle talu nime öelda, sest kõne all oleva mehe salasilm võib internetti jälgida ja siis oleks üllatus mokas.

Nii, mida veel lisada. Mudasilla sildi raha eest tellisin maamehevalik24.com vahendusel peotäie saekette, sae summuti tihendi, lihvkettaid relakale ja rullikuid tremelile, topeltrattad traktorile, elektrikarjuse traati, 8 purki maltoosat ja kõik jaanipäevajärgselt allahinnatud saslõkid mustikakastmes. (pildil Kõue külade seltsi jaanituli.)

Talusildi tellimused

Juhtus eile nii, et sain korraga kolm tellimust talu/küla siltidele. Põhjuseks asjaolu, et talgutel Kõue külade rahva maja juures, kus külakiike parandasin, sattus kaasas olema üks miniatuurne küla nime kujutav tahvel. Seda nähes tahtis omale silti ka Visemanni taluomanik ja Palu külavanem. Hiljem helistas Mudasilla peremees ja pakkus omalt poolt hinna, mille eest silti saada. Kuna väljapakutud hinna eest olen nõus korraliku töö tegema ja see võiks määrata ka orienteeruva hinna teistele töödele, võtan Mudasilla esimesena käsile. Pean ütlema ka, et tegu on ideaalse tellijaga, vähemalt töö tellimuse esitamise ajal, kuna ta ütles, et ei sea mingeid piiranguid peale hinna, annab loojale vabad käed, sest nii pidi tulemus kõige parem tulema. Oma juba üle kuueteistaastase kujunduskogemuse juures tellimustöödel, võin öelda, et nii sünnib kindlasti parim tulemus. Kõik need kaagutajad ja inisejad, kes pistdetailides kinni või need, kes ise midagi välja pakkumata esialgset kujundust nähes õhku ahmima ja ohkima hakkavad, viivad terve töö positiivse energia ja eheda lõpptulemuse alla. Tüüpiline olukord on, kus kunstnik-prostituut teeb tööd vaid raha pärast, tulemuseks kõik see hallkirju hägune infomassiivrämps, mis meid ümbritseb. Kujundaja-üksiküritaja-individualist, kelleks ma ennast pean, loob head tulemust vaid juhul, kui

a) tellija teab ise täpselt, mida saada tahab
b) tellija usaldab teostajat

Elementaarsena lisandub sinna muidugi hea tasu/muud hüved teostajale ja tegelik huvi hea tulemuse vastu tellija poolt, mis tagab sisemise motivatsiooni, et koostöö õnnestuks.

Ka ei tasu uskuda neid agentuure-ettevõtteid, kes ennast väga hästi läbisaavate rõõmsameelsete ülihea atmosfääriga kollektiividena välja reklaamivad ja sellega kõiksugu heauskseid kliente ligi meelitavad - kehtivad ikkagi juhtimise, kollektiivisisesed reeglid, kõik inimesed on oma hädadega, mõni lihtsalt neid alla surudes/peites, oluline on ikkagi tegelik hea kontakt tellija-teostaja isikute vahel.