Ardu kodulooring 10! aeg kaart kapist välja tuua!

Kuskil eelmise aastatuhande lõpus kogunes koduloouurija Erich Klaani ümber kamp inimesi, kes oma mälestusi jutustama, kirjutama ja jagama hakkasid, kooskäimiskohana Ardu ning ürituste organiseerijana Sirje Saulep. Viimatinimetatu esitles eile Ardus oma neljandat Kõue kandi kodulooraamatut "noppeid tallatud radadelt", "killukesi käidud teedelt", või siis mingi kolmas variant, juhul, kui need juhtuvad tema eelmiste taieste pealkirjad olema. Maalehe raamatuna ilmunud tema esimene trükiproov "Ardu, Habaja, Paunküla" oli müügihitt, praeguseks rariteet, ma tean vaid ühte kohta, kus seda osta saab, see on Kose Uuemõisa koduloomuuseum. Oma kolmes viimases teoses on ta jutustanud ümber Kõue kandi kuulsamate inimeste elulugusid alates pilli- ja maadlusmeistritest lõpetades kohaliku bussi- ja kodukandi vaimsete juhtidega. Eile esitletud raamatus oli elavatest legendidest kohal Kalvi Voolaid, muuhulgas muusikaakadeemia arhitekt, kelle ma pärast Kosele viskasin, sest marsruuttakso oli halvemal juhul bambust pannud ja Jaan Künnap - foto ja mäemees.

Aga lähme ajas praegu kuskil kaheksa aastat tagasi. Minu juurde tuli kaheksakümnendates eluaastates Erich Klaan, kaasas papka koduloomaterjale, paar A3 koopiat Triigi Mõisa 1859. aasta kaardist. Just nendest koopiatest algas minu koduloohuvi, leidsin, et minu krunt asetseb kunagise mõisapõllu kuivendussüsteemi sõlmpunktis, võibolla on siin isegi olnud mingi ehitis: kogumiskaev või vesiratas või midagi müstilist. Taipasin just siis ka seda, et ajalugu pole mitte midagi kauget ja võõrast, vaid on toimunud ka siin, kus praegu olen, ehk igal pool sama intensiivselt. Hakkasin Erich Klaaniga läbi käima, hiljem saime kampa ka Aksel Orasi, Erichist kuskil kümme aastat noorma mehe, kes oli endale just arvuti saanud ning trükkis sinna oma mälestusi, nii paar lehte päevas. Just sellest kolmikust, bändist, kus koos 30., 70. ja 80. aastane, sündis hiljem kirjastus Kõueteeline, kes on praeguseks välja andnud kolm teost: Kõue Ajaloo vihik (kodulooline interaktiivne taies, ka noortele, lastele), Harmi Ajaloo vihik, Harmi kooli 165. sünnipäevaks, tellija ja trükkija kool ise, ning Pala küla raamatu. (Kirjastus avab peagi minisaidi).

ai praegu läks mõttelend sassi, Nahkanuia mees tõi mulle just käru ja paarsada relaka lihvketast, nendest teemadest ma patran kunagi veel, võibolla veel üks fakt, mille avalikuks toomine ehk lahendab kummalise olukorra:

Triigi Mõisa kaart, aastast 1859, leiti Triigi vana vallamaja pööningult, ning parm, kes selle leidis, müüs kaardi pudeli viina eest Erich Klaanile, kes omakorda viis kaardi Kõu vallavalitsusse, tehes sellest enne neli A3 koopiat, mis kokkupanduna on ära toodud siinsamas all:


Edaspidi pole mina kaarti näinud, ega keegi muu, keda ma tean või tunnen, ühesõnaga on kuskil kapis peidus, halvemal juhul maha parseldatud väga väärtuslik rariteet - mitme ruutmeetrine originaal Triigi mõisa kaart aastast 1859. Kuidas on selline asi võimalik? Ma ei tea ning ma väga ei nuta, sest antud kaardi aluskaardiks olev 1820. aasta oma on ajalooarhiivis olemas ja minu poolt korduvalt uuritud ja fotografeeritud. Juhul, kui Sinul, armas lugeja on sarnane kaart kapis, palun, tee üks avalik väljanäitus ning peale seda anneta see rariteet ajalooarhiivile, kus kõik soovijad seda uurida saavad, muidu ei ole välistatud raske needus, Sul ei lähe kindlasti nii hästi, kui Triigi mõisnikul aastal 1905, kus talupojad vaid purustasid mõisa mööbli ja sundisid 95. aastast mõisnikku tooliga tantsima, jättes mõisa põletamata, erinevalt näiteks Paunkülast, Orust, Tuhalast, Ravilast, rääkimata korruptsioonihõngulisest tehingust, mis ületab inimlikud mõõtmed.

Kaart kapist välja!!!