Saekaatritest - Saekaatri test

Nagu lugeja on kindlasti aru saanud, üritan ma suurema osa vajalikust ehitusmaterjalist ise palgist saagida, saeraamindusega olen aga tegelenud vaid mõned kuud ning kettsaeraami jõudlus ei pruugi õigustada suure koguse puidu lõikamist, eriti kui on tegu peenema materjaliga. Kuskil pooleteist aasta jooksul olen evinud ehitusmaterjali erinevatest saekaatritest - nüüd väike ülevaade kust, mida, kui palju, millise hinnaga ning tingimustega ma seda teinud olen.

Äksi saekaatriga on mul kõige ammusemad kogemused, sealt pärit prussidega lappisin kunagi 2000 algupoolel oma onnikest, sel ajal võis prussi tihu maksta kusagil 750.- praeguse standartse 2800.- asemel. Äksis asub vanemat tüüpi ettesööduga raamsaag, kuskil viis kuni seitse tera peas, mis liiguvad nii 2-3 korda sekundis, terve hoone kaasa rappudes. Seal on mitu paari relsse, kraana, millega palk veermikule tõsta, paar sõidukit juba valmis materjali väljasõiduks. Klassikaline, aegumatu ja töökindel. Kui juba palk saepeasse sisse sõidab, on teiselt poolt oodata hunnikut servamata laudu, planke või prusse, vastavalt saeterade reguleerimisele. Äksi kaatrit opereerib Jass, kes eelistab töötada hommikupooliti, kuigi seal tegutseb veel paar tüüpi, kes saejääkidest küttepuid hakivad. Äksi kaater on ennast hästi turule sisse töötanud, kui just servamata lauda ei taha, mida teinekord seal ikka leidub, võib saematerjali tellimuse ooteaeg, eriti suvel, olla kuni kuu aega, kui mitte rohkem. Talvel tüüp puhkab, viimane hooajavahe näiteks käis seljakotiga marsruudil Mehhiko-Kuuba.

Ardu saekaater oli vahepeal mõned aastad suletud, kuid töötab nüüd taas. Sealne rentnik Kalmar nimetab oma lintsaagimist hellitavalt viilimiseks - tõsi ta on, lintsaag jätab puitu kõige peenema saejälje, on kõige energiasäästlikum ning tekitab kõige peenema saepuru. Palk tõstetakse saelauale, ning lae alt lastakse alla lintsaag, lõikeosa allpool, mis rullitakse piki puud teise serva. Ardu saekaater on lõiganud hulgaliselt metsakuiva materjali, mis on tõhus oma kerguse ja kuivuse, töötlemise lihtsuse poolest, kuid metsakuiv laud kipub pragunema. Sellest ka lauale väiksem hind. Kalmari lintsaag suudab hetkel saagida kuni 5 meetrist materjali, mees tahab aga seda aretada kuuemeetriseks, tema poolt on välja käidud ka teooria, kuidas, lõigates kuuemeetrist 200X200 prussi, võib jumalarahus seda lao täis lõigata, see olevat kindel investeering, sellisele materjalile jätkub alati turgu ning selle hind ei alane. Ardu saekaatri miinuseks on teinekord esinev toormenappus, küll aga on peenemat kolmemeetrist prussi võimalik laost saada.

Juuru saekaater on kõige suurem ja võimsam, evides minuteada kahte suurt ketassaagi. Kui see asuks lähemal, tooks ma kõik vajamineva materjali sealt. Varjualused on seal täis kõikmõeldavas mõõdus laua- ning prussimaterjali, ainult võta ja vali. Miinuseks vaid kohati kõikuvad mõõdud.

Üldiselt ma väldin suuremaid, rahvusvahelisi saetööstusi, no ei ole seal sellist personaalset lähenemist ega seda õiget saekaatri tunnet koos higi ja sigaretilõhna ja tühjade õllepudelitega nurgas. Ka on toore real anonüümne, vaevatud ja vägistatud palgid kuskilt ülessongerdatult lageraielangilt. Ühe korra ma üritasin saada hinnapakkumist kuskilt stoora ensolt või ma ei tea mis ime metsavaraste monopolilt, offissis küsisn chica käest hindu, see pidi oma solitairi pooleli jätma ja minuga suhtlema. Kahjuks mürises kõrvalasuv tootmishoone nii rängalt, et kõik hinnad läksid mu kõrvust mööda. Ma arvan, et kui ma oleks oma koguse öelnud, oleks turvamees kutsutud. No ma ei ehita mingit suurt laululava ja ma ei taha kõiki neid chicasid ja turvamehi kinni maksta, seepärast on minu valik personaalteenindus väikses saekaatris.