Saepäevik

Sain mõnda aega tagasi sae teenindusest kätte, kokkujooksnud kolb väikses karbis kaasas. Kuigi oli tegu suht uue, kehtiva garantiiga Husqvarna 372XPga, millele ma omast arust segasin bensiini ja õli õiges vahekorras, ma ei nõudnud esinduselt remonti garantii korras, vaid plekkisin ise remondi kinni. Ning antud sae kohta ei ütle ma ikkagi ühtegi paha sõna suurematel, rohkem võimsust nõudvatel töödel, sest kokku jooksutasin mootori ikkagi mina ning nüüd tuletan takkajärgi tarkuseks mõned variandid, mida võisin valesti teha või mida kahe silma vahele jätta saagi käsitsedes, kuid kõigepealt need muudatused, millega tavaline võimas huski käepäraseks puu pikkisaeks aretada:

1. Pikisaagmise kettidel on teritusnurk 15 kraadi, tavalise 30 kraadi asemel, ehk moodustub suhteliselt nüri nurk, mis pikikiudu paremini töötab. Pikiketiks võib teritada tavalise keti teritusnurka muutes, kuigi on mõistlikum evida spetsiaal pikikett, mis on peenikesema lüliga ning õhem, tavalise 1.5 mm asemel 1.3 mm. Seda kasutades on vaja ka õhemat latti.

2. Standard pikilatt on 20 tolline, ühtlase jämedusega tavalati veidike ellipsi suhtes, ellips raskendab keti mahatulekut. Kett tuleb tavalselt maha sae kaldenurka muutes, raamsaagimisel see võimalus puudub. Ma kasutan Kanadas toodetud Windsor roll top super prod, analoogse kujuga teras võib evaida ka muid kaubamärke, nagu näiteks Oregon.

3. Pikisaagmisel, peenikese jäiga ketiga, saab järgmiseks efektiivsuse kriteeriumiks kiirus. Mida suurem saag, seda väiksem maksimaalne lubatud pöörete arv. Selles kategoorias vahetasin seitsme hambaga veotähiku kaheksahambalise vastu, saades 1/7 lisakiirust. See on ka esimene võimalus sae ülekoormamiseks, kuigi selle võimalus on väga väike - kui saagi mitte ülemäära puust läbi suruda, on pikisaagimisel kiirus kindlasti eeliseks võimsuse ees.

Nüüd aga põhjused, mille väbi ma sae kokku jooksutada võisin:

1. Valasin bensiini ja õli vales vahekorras - nüüd vahetasin HP high performance õli XP xtra performance vastu, mille taaral on küljes ka dosaator, mis tulevikus peaks selle võimaluse välistama. Sae töötasin sisse aga Norra kvaliteetkütusega, mille 5L plekib 230eek. Kui ma oleks seda kogu aeg kasutanud, oleks ma kolvivahetuse rahhvi juba kütuse alla matnud.

2.Keerasin peale iga tankimist ketiõlitust peale, et kett libedamalt veereks, kontrollides alati, kas õlipaagis jätkub õli kütuse lõppedes. Liigne õlikogus aga moodustas peene pikipuu saepuruga õlitamisava juurde suure tahke tropi, mis võis keti ja lati üle kuumendada ja seega mootori proovile panna. Seega sain teada õliregulaatori pöörded, mis olid selgelt liiast.

Ja eks need olekski ainsad põhjused, millega ma sae kukku jooksutasin, nüüd aga ohumärgid, mis oleksid mind pidanud ettevaatlikuks tegema:

1. sumpsist immitses teinekord sinist suitsu

2. Saag ei jäänud käima, pidin tõstma tühikäigu pöördeid, et saag käima jääks

372XP on väga hea ja lollikidel saag, kui kütus on õiges vahekorras segatud ja ketiõlitus toimib, peaks olema praktiliselt võimatu seda kokku jooksutada, suurtel pööretel ei tee saag üldse nägu, et annaks otsad ning minu intsident andis Kaiu saehooldusmeestele terve päeva, mille kallal nuputada - kolb oli kulunud ühelt poolt, millest iganes see ei olnud tingitud.

Lõpetuseks üks Kurgja-Linnutaja tüüpi personaalsaekaater plein-air, üldiselt, kuni 20" materjali saagimiseks ei tasu nii massivset saeraami metsa ühes võtta, kui siis vaid kuhugi käru kõrvale, sellised lõiked annab kirjeldatud saega ära teha ka käest - vaja on ainult veidi kogemust - ja lisaks kenale ökoehitus, talumööbli- või sildimaterjalile saab ka kõvasti rammu juurde. Ma olen tähele pannud, et suure sae vibratsioonist tekkivad lihaspinged saab kontidest välja vaid alates kuskil 120 tselisiuse juures saunalaval, õnneks tuleb parema ehitusmaterjali saagimisel kõvasti küttematerjali. Kõik ühes!