Tegelikult oli minu hommikune postitus mõeldud käesoleva osaks, näitamaks, kuidas valesti korraldatud poliitiline kampaania võib püstitatavale monumendile anda hoopis suurema ja võimsama tähenduse, kui esialgu mõeldud. Kuna see mõte uduses hommikus muutus selgeks ja konkreetseks teadmiseks tulevikust, otsustasin ta kirja panna ja avaldada.
Eestis on väga palju ilusaid, kõnekaid, esteetilisi, võimsaid vabadusmonumente, näiteks Toris, kus kõikide langenud sõjameeste auks vibutab Pärnu jõe ürgoru kaldal mõõka pronksratsanik - ääretult võimas vaade. Kui me nüüd võrdleksime tähenduslikult või materjaliteoreetiliselt, milline oleks Tori ratsanik klaasist ja seespool asuva valgustusega, saaksime käesoleva hetke absurdi variseva vabaduseplatsi äärel.
Aga rääkida tahtsin hoopis tänasest päevast, kus osalesin Alansi külas Johan Pitka memoriaalil toimnud Paul Laamanni bareljeefi avamisel ning kuhu kutsusid mind Kose koduloouurijad Erich Klaan ja Aksel Orasi. Ma olen kunagi öelnud Pitka memoriaali kohta, et elus võibolla tuleb seal kaks korda käia. Täna oli minu kolmas kord ning ma võin lubada, et kivide avamistele läheks veel heameelega, niivõrd võimas üritus oli. Alati on juhtunud seal mäepeal olema tuul, vihm, kaamos ja paks udu. Kui võimas oli vaade puhkpilliorkestrile, kes hanereas mäkke ronis. Paraku nägin ma seda autoaknast ja ei viitsinud klõpsida. Klõpsu tegin aga kõvasti, parimad kadreeringud on järgnevalt näha: (noh, see järgev pole teab mis suurem kunst plaan)
Johan Pitka (Kultuuri ja elu link) (wikipedia link) oli võimas vabadusvõitleja, juht ja õpetaja, soomusrongide boss, minu kooliajal muidugi temast ei räägitud, nii et parem ma midagi tema elu kohta rohkem ei maini, surmast niipalju, et tema surnukeha maeti kuhugi metsa, umbkaudu seal kohas, mäe otsas asubki memoriaalansambel Pitkale, tema poegadele, kõikidel Eesti malevatel, väeosadel, on sääl omad kivid. Paul Laamanni, tema õpilase, järgija ja mantlipärja bareljeef oli üle ootuste lahe, veidi arhailine: (selle nägemiseks pead ise kohale minema, all üks nurgake kivist koos Vallavanemaga)
Kolm aupauku tulid üsna ootamatult:
Kusjuures kunagi iseseisvusaja alguses arvasin, et Tunne Kelam ja Trivimi Velliste on üks ja seesama mees, järgnev foto kinnitab minu väärarusaama:
Sellel kaadril tabasin Vello Salo (keskel), sammast õnnistnud papi (paremal) ja vabadusvõitleja Ants Vooremaa, Pitka surma asjaolude põhilise uurija, kes väitis end olevat olnud Pika Hermanni torni jalamil, kui Eesti lippu kaitsnud tüübid tornist alla visati, kui neil laskemoon otsa sai.
See vanake vasakul oli Paul Laamanni kongikaaslane, sidus mehele kaltsud ümber kere pluusi alla, kui Paul ülekuulamisele viidi, see summutas lööke, mida jagati püssi pera ja otsaga.
Eelnev pilt oli tehtud Harmi mõisas, kus toimus bareljeefi avamise afterparty. Trivimi juhtimisel vaieldi nende päevade üle, mil sakslane taandus ja venelane tuli, tundide täpsusega püüti ajurünnaku abil taastada olukorda, mil lipud Pikas Hermannis vaheldusid. Mingi hetk oli ikkagi Saksa ja Eesti lipp koos lehvinud.
Nende Kose koduloouurijatega, minu isakujudega, tegime vahetult enne pimedat veel tiiru Triigi mõisas, peale mida ma nad Kosele viskasin. Hiljem oli mul võimalus kohtuda mardisantidega, kes, minult rosinaid sokolaadiga saades, rahaõnne soovisid. Milline päev!
Sama ürituse kajastust Alansi külavanemalt vaata Siit
3 kommentaari:
Sinu postitust lugedes on mul veel rohkem kahju, et mul ürituse põhiosa nägemata jäi.
Lisainfoks - see kepiga kogukam mees, kes rääkis, et oli Pika Hermanni jalamil, kui sealt inimesi alla visati, on Ants Vooremaa, Pitka surma asjaolude põhiline uurija vt http://kultuur.elu.ee/ke467_pitka.htm
Muide, kust see info, et Pitka rebaste poolt näritud surnukeha ka leiti? Mina tean seda lugu nii, et Jaagu talu peremees Oskar Nõmmela jättis kirjeldused, kuhu ta Pitka surnukeha mattis (a la mingist kivist niimitu sammu). Kuivõrd maastik on nõukogudeaegse maaparanduse käigus nii palju muutunud, siis otsiti ja kaevati hoolega, aga ei surnukeha ei leitud. Sellegipoolest otsustati mälestussammas rajada.
Wikipedias märgitakse Pitka surmakohaks üldse kusagil Läänemaal: http://et.wikipedia.org/wiki/Johan_Pitka
vt ka siit: http://www.hot.ee/vabadussoda/pitka.htm
Kas Nõmmela mälestustes on mürgipudelid, surnud rebased, riideräbalad? Midagi nagu meenub, teksti sees parandasin ära.
Ma ei ole veel saanud mahti seda Pitka asja rohkem uurida. Peaks oma naabrimehele Aare Viirale külla minema, kes seda memoriaali ka majandab, heina niidab ja lippe heiskab. Tema ja veel mõned külamehed osalesid memoriaali rajamisel. Aare kunagi mainis, et tal pidi olema terve suur kaust Pitkaga seonduvatest materjalidest :)
Postita kommentaar