Kõigepealt võtame vaatluse alla Vodja mõisa tall-kuivati, mis paar aastat tagasi uue katuse sai (foto aastast 2006), sinna oli plaan rajada retreat-keskus, välja pakuti palju tegevjuhte, kes mingi aja jooksul seal mediteerimas käisid, paraku on praegu ikka hoone tühi. Ja ärge tulge mulle rääkima, et see hoone on selle ja selle oma ja me peame ikkagi oma onni püsti ajama, ma arvan, et kõigi omanikega annab mõistlikku juttu ja äri ajada, eriti nüüd, majanuslanguse algul. Tähelepanu väärib Vodja mõisakooli kontseptsioon eraldi - erafirma ostis Roosna-Alliku vallalt suletava külakooli, lepinguga, mis kohustab seal 10 aastat kooli pidama. Karismaatilise koolijuhtaja ümber hakkas iseenesest tekkima tuleviku koolist huvitatute ususekt, kes ühtlasi mõisa renoveerima ja seal elamistingimusi looma hakkasid. Kool käivitus ägedalt, paraku oli sealt akuutsete ajude väljavool varsti sama suur kui sissevool, seoses pronksööga kaduva transiidiga sai paugu kooli rahastaja isand Tamjärv, kes oma käsundusohvitser Rebasega mõisas säästuprogrammi käivitas - kool elab ikkagi, kunagine arendus viinavabriku tööliste maja ja viinavabrik on ikkagi varemeis, st. Vodjal on erinevas seisukorras katusealust ressurssi kuskil 500m2, unustamata lasketiirukompleksi, mis varjusurmas. Pildil viinavabriku töölistemaja, müürid poolenisti konserveeritud, variseb edasi, kokku on kukkunud vahesein:
Ülal viinavabrik visandil, all suurvee aegu, ma ei julge praeguse vareme pilti siia panna. All Vodja mõisa sepikoda, kus massiivne lõõts on asunud.
Vodja mõis asub Viisu külas, milles omakorda võimas Viisu mõisa valitsejamaja ehk tondiloss, Viisu viinavabriku ümbrus on viimasel ajal saanud uue ilme, seal hakkab juba looma, tondikas vajab ikkagi arendust:
Vahepeal üks kenasti käimas arendus Vao mõisas, kus paruniks endine Esna pärisperemees Aldo Tamm:
Aga lähme edasi, Põhjaka mõisa olen ma juba maininud, ma arvan, et kui Põhjaka poiste juurde minna jutuga mõisa peahoone teise korruse või veskiveski pikaaajalisest rentimisest või väljaostmisest, saaks peale suvekõrvitsakonservi mahebasiilikuga ka võimaliku diili. Vesiveski on mingi aeg tagasi samuti osaliselt konserveeritud, Põhjakale jääb ilmselt ka edaspidi mahasõit Tartu maanteelt, see koht võib Mäo friikartuli ülemvõimu tasakaalustada. Vesiveski:
Ja siin üks eesti ilusaim puitveranda, Väike-Karedal, ma ei ole kindel, kas see veel seal alles on:
Selles postituses võtsin ma vaatluse alla võibolla 1% lagunenud ja kasutuseta hoonetest Järvamaal, eks tark investor või potentsiaalne elanik teeb oma järeldused ise. Minu seisukoht on, et vana ja väärtuslik elama, siis vaatame uue arhitektuuri suhtes edasi. Meenus veel, et keegi ütles jänedal kogemata "Paide vangitorn", postituse lõpuks üks vallitorn jõulu ootel:
4 kommentaari:
Eks nende edulugudega on nagu muuga siin elus. Ma ei ole mingi paduroheline aga tundub, et tarbimisbuum annab ka selles valdkonnas tunda. Väga erinevatel põhjustel on lihtsam teha uus kui taastada vana.
Mulle käib kõige selle juures eriti närvidele inimeste silmakirjalikkus. Sest kui paljud julgevad iseendale ja teistele öelda, et "jah, ma ei hooli vanast, mulle meeldib uus"? Ikka noogutatakse ja koogutatakse kui juttu tuleb pärandkultuurist või vanadest objektidest üldse. Kui tegemiseks läheb, siis tehakse esimese asjana vana buldooseriga tasa.
Mul siin üks juhus, kus kõne all on väike talust säilinud vundamendikompleks. Kas tõesti on see hektar maad suurpõllupidajale NII tähtis, et see tuleb läbi künda? Kas sellest hektarist teenitud rahaga saab taastatada seda, mida eestlane iga sellise talukompleksi hävitamisega hingeliselt kaotab? Ei usu ega hakka kunagi uskuma! Lihtsalt ühel juhul on tegemist lühiajalise mõjuga, materjaalsega kusjuures, teisel aga pikaajalise ja mittematerjaalsega.
Või siis võta kõik need sajad lagunevad ja kinnikasvavad talukohad. Need kõik kuuluvad kellelegi, reeglina (suur)maaomanikele, kelle valdusesse need õnnetud kompleksid juhuse tõttu on jäänud. Ja see juhus määrabki nende saatuse. Savatuse hääbuda ja mitte olla uueks koduks ka teistele.
Ma mõtlesin siin postituses väga praktiliselt, mitte, et kui ma tahan maale elama minna, peaksin restaureerima väike-kareda mõisa vaid: paar aastat tagasi, majanduse kõrglainel, üritas isand Tamjärv ka muu hulgas rajada Vodja tallipealsele ca. 200 m2 vaimset keskust, mis jäi tal tegevjuhi ja inimeste huvipuuduse taha. Nüüd, kus majanduse olukord hulka klaarim, peaks iga pilvik-visionäär mõtlema, kas tema liisingu länd kruiser on piisavaks tagatiseks, et uute tõmbekeskuste piirjooni kuhugi põllule tõmmata, hulka praktilisem on juba pooleliolevate katusealuste omanikega koopereeruda, lisaks on trigonil Põhjaka-Vodja-Esna jõlkumas üsna perspektiivikat paljunäinud-kogenud-mediteerinud seltskonda, kellele suurelt mõtlemine pole võõras. Rohkem koostööd, vähem egotrippi.
Teoreetiliselt on Sul õigus, praktikas mitte. Elukogemus näitab, et sellist ripakil vara on ühiselt kulukam hooldada kui üksinda. :) Aga ma olen selles küsimuses ilmselt radikaal.
Veel üks mõte. Minumeelest võib riik praegu suurmaaomanikud kotti mängida, müües neile mõtetustes kogustes maad võlgu enda võlgade katteks, keskpikas perspektiivis on ikkagi uut maareformi oodata, kus lahmakad tükid taas ära jagatakse, nii, et ettevaatust.
Postita kommentaar