Teedevõrgustiku küsimus. Otto sünnikodu oli Vardi mõis Nissi kihelkonnas harjumaal, tema eeskuju ning õpetaja Adam Johann von Krustenstern oli pärit Hagudilt, hiljem elas ja suri lääne-virumaal Kiltsis. Ravila mõis mängis siin samuti rolli. Kui nende kohtade vahel pendeldada, võib tõenäoliselt läbida Kõue/Triigi kanti.
Aastal 1832 oli Triigi mõis, nagu teame, saanud endale äsja uhked sammasportaalid, ehk nägi igati tänapäevane välja. Mitte muidugi nii äge kui mereväeakadeemia Perterburis, kus Otto alates 7. eluaastast oli kasvanud ja õppinud, aga siiski. Teiseks kuulsaim venemaa meresõitja ei saanud viletsama hoonega leppida.
Juhul, kui Otto suvatses Triigi mõisas peatuda, seal ringi vaadata ja kindlasti oma meresõitjale omase professionaalse kretinismiga mõisa kaarte vaadata, võis ta näha tänaseni ajalooarhiivis säilinud 1820. aasta võimsat Triigi mõisamaade kaarti. Ja ta võis seda uurides sattuda vaimustusse, nagu sarnast meeleliigutust samas situatsioonis kogenud loo allakirjutaja. Kuskil kuus ruutmeetrit pinnavorme rabade, soode, laugaste, nende vahel looklevate palkteede, paarikümne pärandnähtusi iseloomustava kohanimega, see on võimas. Triigi mõisa karjamõisad Nutu, Vahetüki ja Oraveski tellisepõletusahjuga, Kõue, Rava, Virla ja Pala küla. Ja Otto otsustas tulla elama Triigile.
Lisaks kartulikasvatusele, nuumhärgade pidamisele, viina ajamisele, sai korrastatud ja mõtestatud ka mõisapark, alumine kaart aastast 1875, näha tiigistik, kraavistik, teerajad ja väiksesed väljakud pargis, majandushooneid ehitati juurde, kujunes tänapäevane hoonestus:
Nüüd käesoleva postituse, mis mõiste "Triigi mõis" näol peab silmas ennekõike mõisa peahoonet majandusüksuse ja maavalduse ees, kõige tähtsam osa: peahoone viimase tiiva saamislugu. Kotzebue tiib, peaukse portaalist eesvaates vasakule jääv, on antud hoone kõige mõtetum, hilisem, ebapraktilisem konsoolkatusega ehitusjärk - evides teisel korrusel mingit vuffel kohati pooleteisemeetri kõrgusel olevat lage, ei ole veel valmis saanud, selle ehitus jäi soiku juba Kotzebue ajal. Eerik-Niiles Kross on vestnud selle tiiva kohta järgmise loo: Olnud kunagi Triigi mõisa trepikäigus krahv Nikolai Rumjantzevi pronksist kuju, mille põsk olnud läikivalt haljas, sest igaüks, kes treppi mööda üles või alla läks, andis sinna väikse laksu, hoides metalli pinna sealt eheda. Miks? Kui Otto oli oma viimasel merereisil, õnnestus tal see säästueelarvega läbida, järgi jäi peaaegu pool kotti kulda. Plaan oli selle raha abil ehitada uhkelt välja mõisa tiib. Kommertsminister Rumjantzev aga konfiskeeris kulla ja andis selle asemele ennast kujutava pronksbüsti. Sellest ka see tema pronksist põse silitamise komme.
Fotol esiplaanil hoone viimane tiib verandaga:
Ning hoone esimese korruse põhiplaan, uusim tiib taga vasakul:
Ja ansambel tervikuna, kõige taga kõrgemal rehi, allpool kartulikelder, peahoone tiibadel ait ja tall-tõllakuur, vasakul tööhobuste tall:
Otto elu Triigis kujunes ilusaks, aga lühikeseks, rakendust leidis ta vanema mehena Reveli sadamas, ka surm saabus seal, mere ääres. Triigi mõisat jäi majandama tema poeg Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue, kes oli talurahva hulgas tuntud leebe ja pigem hea mõisnikuna, 1905. ülestõusu ajal tungis rahvas mõisa ja laamendas seal, alandas mõisnikku aga tuld majale otsa ei pistnud, erinevalt Ravilast, Paunkülast, Tuhalast, Orust. Otto junior loobus Triigi mõisast 1906. aastal ning majapidamine jätkas üksusena Paunküla Hagemeistrite võimu all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar