Eks iga blogipidaja teab, et kõige suurem rõõm, tasu kõigile-mittekellelegi kirjutatud ridade eest on tagasiside, kommentaaride, ka juhuslikult trollis või külas kuuldu näol. Minu selle aasta parimaks jõulukingiks on saanud Kõue valla endise maanõuniku, Viivi Laaneti kommentaar sügiselele hundijutule, ehk intervjuule Jüri Valdmaga (jahi- ja põllumees), mõlemad artiklid on ilmunud Kõue Kuulutajas (vallaleht). Artikli soovitas mul kirjutada vallavanem isilkikult, vahepeal oli kuulutaja täiesti masendav infoleht, evides vaid mõtetut kantselliideis volikogu istungite protokolle, mis kahtlase ajakirjandusliku väärtusega. Mingit tagasisidet ma oma loole ei lootnud saada, seega oli üllatus topeltsuur. Hetkel ma sean kahtluse alla nii oma kirjastatud Kõue Ajaloo Vihiku seeria koduloovihikud, kui ka valla sotsiaal-humanitaarnõunik Sirje Saulepi kirjastatud Kõue lugude saaga - need on vaid spets ajaloo friikidele, fännidele, kui aga niivõrd tagasihoidlik artikkel saab vallalehes koheselt vastukaja, on minu tuleviku kanal koheselt määratud. Olen juba valmis mõelnud, mis Kuulutajas järgmiseks kirjutan. Aga siinkohal tagasiside detsembrinumbrist:
Viimases vallalehes olev pildialune jutuke võiks olla naljakas, kui see oma olemuselt ei oleks pehmelt öeldes võhiklik, et mitte öelda lausa tobe. Isegi Kalevipoeg ei tapnud neid metsakiskjaid, kes tal iseenda hooletuse tõttu ruuna maha murdsid, paljaste kätega, vaid sõjasaha ja mõõgaga. Kuna ta oma tööd lõpule ei suutnud viia, imbuvad karud, rebased ja hundid soost aeg-ajalt inimestele kurja tegema. Teine minule teadaolev karutapja Põrgupõhja Jürka lõi kirve karu pähe kinni nagu kaalikasse ning sellel ei jäänudki muud üle kui otsad anda. Kõnealuse hundi otsasaamise lugu oli väga proosaline. Kinni teda ei püüdnud keegi, vaid lasti maha sööda pealt varitsusest. Arnold Kipso oli Kõue kandi mees, kus tal oli omal ajal Ugani talu. Selle koha leiab huviline üles, kui sõita Triigi mõisast mööda sigalate poole, võid sa haritud põllu taga näha väga „öko“ maatükki koos ohakate ja pujuga ning hoolega silmitsedes ka maja otse kõrgepingeliini alt lepikust. Elas ta Ojasool abikaasa isa kodus. Kolhoositööl ta ei käinud, vaid oli Äksi võitööstuses kassapidaja. Muidu oli ta keskmist kasvu muhe maamees. Kosele ehitas ta maja ja elu lõpuni elas seal. Tema kõrges eas abikaasa elab praegugi. Sündmuste ja asjaolude kokkuviimisel võin ma kinnitada, et kogu see lugu toimus 1951. aasta kevadtalvel. Mina käisin siis Harmi koolis esimeses klassis. Kas hundid tekkisid just sel talvel
või oli neid ka varem, ma ei tea. Siis igatahes nende jälgi nähti, murti küla peal koeri. Kariloomade ja pimedas kooliteed vantsivate laste murdmise kohta ei ole minul andmeid. See oli ränk aeg. Ühislautades nälgisid loomad, neid tapeti massiliselt. Loomadest nii hooliv maamees ei lasknud neid pikaajalises agoonias nälga surra. Mäletan küla vahel liikuvaid vaevatud luukõhnu hobuseid. Meie endises talulaudas olid ridades maas lõpptiined mullikad, keda pöörati iga päev, et lamatised ei tekiks. Hunt leidis oma otsa Ojasool magasiaida taga jõe ääres. (Hiljem oli selles hoones kiirkuivati ja nooremad inimesed teavad seda hobusetallina). Sinna veeti nii või teisiti otsasaanud hobune. Minu koolitee viis sellest piki aasu serva 25-30 meetri kauguselt mööda. Ma mäletan, et ma käisin siis veel koolis üksinda, minust aasta noorem õde ei tea sellest hobusest midagi. Kuidas ma kartsin! Mitte hunti, vaid seda surnud hobust, see oli lapsesilmale nii õudne pilt. Aasu serv kujutas endast umbes meetri kõrgust järsakut, kuhu tolleaegsetel lumerohketel talvedel tuiskasid vägevad hanged. Sellesse hange uuristaski A. Kipso endale koopa, kus ta siis öösel istus ja varitses. Kui kaua ta seda tegi, ma ei tea. Päris kindlasti ei teinud ta seda aastaid ja hundiga flirtimas ta ka ei käinud. Hundi mahalaskmine oli ikka väga suur kohaliku tähtsusega sündmus. Laip pandi välja Ojasool õhatud viinavabriku püstijäänud keldri juurde ja kõik huvilised said seda näha. Koolist me käisime lausa klasside kaupa. Veel üks kinnitus sellele, et see oli just 1951.a., sest minu eelpool mainitud õde mäletab, kuidas tema käis koos isaga surnud hunti vaatamas. Oma kooliteed alustas õde sama aasta sügisel. Kas hunt oli noor või vana, isane või emane, ei mäleta. Pildi järgi võiks arvata, et oli emahunt. Kas see oli ainuke ja viimane ja kas Kipso veel passimas käis, ei mäleta. Minu hirm hobusekorjuse kujul kestis aga edasi, kuni ta loomade ja lindude poolt ära söödi ja muul viisil kevadel loodusesse läks. Kipsole anti vist rahaline preemia, kindlasti sai ta kitse laskmise loa. Kitsed, metssead ja põdrad olid tol ajal tavalisele inimesele tundmatud loomad, sest neid lihtsalt ei olnud. Jahimehed vast teadsid neist midagi. Muuseas, sel ajal ei olnud külades olemas ka nn. hundikoeri. Uskuge või mitte, aga kits jäi
laskmata. Minu ema tegi sel puhul vemmalvärsi ja ongi kogu tõde uskumatust legendist. Mina suudan hundi tapmise koha 5 meetri täpsusega paika panna. Kui tekib vallavanemal ja temale lähedal seisvatel ametnikel jälle kihu panna maksumaksjate kulul püsti üks kivi, võiks seda teha kõigi vaevatud, ühislaudas nälginud ja praegusest külapildist kadunud kariloomade mälestuseks. Lõpuks on mul veel küsimus teadjatele inimestele. Kelle tehtud on avaldatud foto? Ma ei usu hästi, et 1951.a. oli Pentla Peeter juba tegija. Või oli? Teine küsimus on keerulise nimega süvaajaloo uurijatele, kuna tundub, et nad eriti armastavad seda sõjavärki. Mis riist oli Kalevipojal sõjasahk? See peaks olema midagi tõhusamat, kui nähtud saepuruplaatidest, puust ja papist atribuutika, millega sõdalased Kiruvere laagris püüdlikult klobistasid. Kaevaks õige ühe Kiruvere mägedest välja! See on küll väheusutav, sest mees oli tegev rohkem Viru- ja
Jõgevamaal, aga proovida ju võiks! Äkki eraldab vald veel heldelt ikka sellesama maksumaksja raha. Lõpuks tahan ma julgustada lugupeetud Hinnuhansu pererahvast. Ma ei usugi, et nad paanilises hirmus hundikarjade ees elavad. Koerast muidugi kahju. Mõni lugu minu isiklikest kokkupuutumistest metsloomadega ligi kolmekümne aastasest looduses töötamisel. Esimene kole elamus oli see, kui ma sain teada, missugust hirmsat häält võib teha ehmunud sokk. Momendil ma muidugi ei teadnud, et see sokk on ja ainult teadmine, et ma pean töö lõpetama, takistas mind metsast minema jooksmast. Tubli kümne kilomeetri kaugusel lähimast asustatud punktist, ammu hüljatud metsatalu õuel seisin ma äkki silmitsi kolme hundikutsikaga. Üllatus oli vastastikune. Pika viivu jooksul me silmitsesime üksteist. Ma nägin nende uudishimulikke nägusid ja äärmiselt lahjasid kogusid. Siis nad sõna otseses tähenduses haihtusid, nii et rohi ka ei liikunud. Tundsid nad ohtu või tuli kuskilt hoiatus, ei tea. Teinekord oli hundiga kohtumine samas Järvakandi metskonnas mitu kuud hiljem hilissügisel, metsalagendikul arvata 100 m kauguselt. Ilmselt oli tuul soodne, et ma talle nii lähedale sattusin. Kui mina teda märkasin, oli tema mind juba märganud ja põgenes. Minu arvates oli ta üks väga suur isend. Põtradega olen ma metsas kohtunud palju - kümneid kordi. Mõne noorega vastamisi juhtudes on lausa naljakaid lugusid olnud. Vaid ühe korra olen metslooma eest põgenenud. See oli suur ja võimas kühvelsarvedega põdrapull. Ma püüdsin teda hirmutada, aga ta ilmselgelt ei soovinud minu teelt taganeda. Ta tegi sea häält ja kogu see suur kogu lausa kiirgas pahatahtlikkust. Mind valdas tõeline paanika. Lõpuni ausaks jäädes pean tunnistama, et ta ei rünnanud mind. Kui ma olin jõudnud enda arvates piisavalt kaugele ja tagasi vaatasin, seisis ta täpipealt sama koha peal. Lugu ise juhtus oktoobris, arvataval jooksuajal. Oma kogemustele tuginedes julgen mina küll öelda, et metsloom inimest ei ründa.
Viivi Laanet
Milline emotsionaalne, ajastutruu eluolukirjeldus ja faktide täpsustus! Ja tappa saavad ka muuhulgas maksumaksja rahaga ümberkäijad, nagu ühele heale ajakirjanduslikule loole kohane! Ja hea, et vallaleht kannatab valla kohta käivat kriitikat! Veidi segane on, miks minu poolt uskumatu legendina esitatut, Virla Männiku vana peremehe käest kuuldud juttu tõe pähe võeti aga see on siin vaid väike juturatta käimatõmbamise probleem. Esitatud fotod olen ma saanud Kipso lese käest, väga hea, et nende pildistaja järgi tuntakse huvi. Võtan Viivi Laanetiga kindlasti ühendust ja võibolla saab see ajaveeb tulevikus veel mõne ajastutruu kirjeldusega maha. Ilusaid pühi!
P.S.
ma ei viitsi teutooni ritisamba kohta eraldi teemat teha, aga siin üks tsitaat samba ehituse juhatajalt, kanal 2 uudistest sõna-sõnalt maha kirjutatud, eks igaüks teeb oma järeldused, ma arvasin enne, et tegu on ikkagi ametlikult neutraalse monumendiga:
"Poliitiline objekt on, igaüks üritab sellest kasu lõigata."
WTF?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar