Emotsioonidest, poliitikutest

Vaatasin eile ERR arhiivist mingit poliitikutevaba poliitikasaadet, kenade rahvusmustritega stuudiokujundusega, üllatusena sai Kõu tigupostiaeglase ühenduse kaudu väga hästi streamida - vaid paaril korral panin saate bufferdama. Saates oli ka Indrek Neivelt - minu kunagine naaber Järvamaalt ning ta päästis saate, kuigi superhea oli ka Raivo Vare, kelle iganes naaber ja misiganes mees ta ka ei oleks, veel paar meest oli stuudios, kellest akadeemia Nord õppejõud esines kõige segasemate avaldustega. Mis siis toimub riigis? Kui Sa pole just töötu, võlgades, pankroti äärel, juba pankrotis, enesetappu sooritamas teiste ükskõiksuse või võlgade pärast, hüljatud, kodust väljatõstetud või seda peatselt kogemas, külmas, näljas jne., võib olla, et oled riigikogus, valitususes ja ketrad plaati, et kõik on enam-vähem korras, pole häda midagi ja mingeid muutuseid ühiskond ei vaja. Sellist käitumist peetakse võibolla isegi normiks ühiskondlike tegelaste puhul, et ajad oma asja edasi ning sind ei pea huvitma, mis ümberringi toimub. Näiteks oodati minult, et ajan vabatahtlikult edasi koduvalla reklaami- ja arendusüritust, olles kõvasti tappa saanud vallalehes, kusjuures minu kraesse pandi ka vallalehe bläki tõttu kellegi teise jamad. Tegelikult see ongi norm, prozakikirbelõhnaline tegelikkus, et istud oma postil ja teed head nägu, ingnoreerid virtsa, mida sinu poole loobitakse, ignorantsuse ja valitsemise praegune ideaal, mida vähem lihaseid näos liigub, seda kõvem nina oled, seda kõrgemale on võimalik ühiskondlikul redelil ronida. Kujutage endale ette näiteks Breznevi, Hitleri, Ansipi, Maripuu miimikat ja näolihastekontrolli - tase. Sellistele kohtadele jõudmiseks on emotsionaalse intelligentsi tasandail vaja väga palju tagasilööke ning nendest ülesaamist. Kui sa just pole viiekümnendat inimpõlve krahv, kel kõrkus ja ülbus, kehahoiakud ja nipsakus, duellivalmidus ja epeemõõk sündises kaasas, on kaks võimalust: kas asud kriitika ja tagasilöökidega silmitsi, teed oma analüütilised järeldused ning muudad vastavalt sellele oma tegevust ja põhimõtteid, jäädes endaks muutes ennast või teed tuima näo pähe ja tegutsed edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Millist meetodit kasutab praegune valitsus?

Karm, kuid tegelik reaalsus on see, et raha ei ole ega tule, riigi tasandil. Odava laenuraha jõul on põhiliselt sisetarbimiga viidud lakke palganumbrid, muud kulutused, efektiivsust tõstmata. Pidu on läbi saanud kellele varem, kellele hiljem, naabrist käruvalmistaja, kellel veel suvel kaks jörssi palgalisena hoovil keevitust tegid, viib peagi EMEXisse oma rauavaltsid, muud suuremad seadmed, ning ei saa enam keevitajana tööle minnes samagi suurt palka, kui tema kunagised töölised. Erasektori shokk jõudis kohale juba kaks kvartalit tagasi, aruannete miinuspoolel olevate punaste küünalde tõttu panid targemad juba siis pillid kotti, kes kaua muneb, või kellel suur laojääk, võib saada veel suurema paugu. Eksport kõrgele ajatud palgasooviga kvalifitseerimata tööjõu baasil enam ei toimi. Võõrtööjõud tekitab pikemas perspektiivis suuri sotsiaalseid probleeme. Aga valitsus sitsib edasi.

Selles mõttes on Indrek Neivelti lõpuks avalikult välja pakutud EEK kursi devalveerimine hea lahendus, et suurendab riigi konkurentsivõimet totaalselt, ühiskonna lõikes, iga krooni pealt, erasektor niikuinii suudab sellele operatiivselt reageerida. Paistab, et valitsus oma kulusid kokku ei kavatse tõmmata, pensioneid vähendada jne. Paraku on lõpukorral reservid, riigilaenu intress kõrge, varsti oleme terve kambaga kuival. Siis on devalveerimine juba vältimatu ning seda tuleb teha rohkem - näiteks 50%, pankade kaela pole mõtet midagi ajada, mille pärast meil siis vaitsus ja Eesti pank üldse on? Tainapead.

Kiire haldusreformi läbiviimise kohta ütles üks mees, et tulekahju kustutada pole mõtet kiirustades - keegi võib ämbriga piki pead saada.