Eesti Talurahvaarhitektuurist

Paar lõiku Karl Tihase raamatust Eesti Talurahvaarhitektuur, TTÜ kirjatus, 2007

Kuni XVIII sajandi keskpaigani oli mõisamajapidamine veel võrdlemisi lihtne ja suhteliselt väike. Mõisa ja mõisahoonete arhitektuur oli samuti tagasihoidlik. Kuna mõisad pidid ehitama kohalikud talupojad, siis enines neis ka talurahvaarhitektuuri iseloomulikke jooni. Tolle aja mõisahooned kujutasid endast tavalisi palkseintega ehitisi, mis kaeti õlgedest või kiskalaudadest katusega. Mõisa peahoone oli enamasti ühekorruseline ning koosnes vaid kahest suuremast toast, ning 2-4 väiksemast kambrist. Mõisaõuel asusid ka aidad, laudad, tallid jt. majandushooned. Nende hulgas leidus mõnikord samasugune suveköök nagu taludeski. Tolle aja mõisahooned olid asetatud õuele silmas pidades peamiselt vaid majanduslikku otstarbekust. (lk. 17)

Rõuge linnuse väljakaevamiste tulemustest, lk 355:

Hoonete pidala oli 4 x 5 m - 5.5 x 7 m. Seinapalkide vahed olid tihendatud saviga. Ilmselt olid kõik kolm ehitist taluhooned. Hoonete katusekonstruktsiooni kohta puuduvad andmed. Kuna aga hoonete põrandapinnas ei avastatud auke, kuhu võisid toetuda katusepostid, siis võib arvata, et katuse ehitamisel kasutati siin juba sarikkonstruktsioone. Nagu arvab E. Ederberg, võib katusekonstruktsioonina siin kõne alla tulla kaks varianti - suhteliselt lame mätas- või kõrge õlgedest kelpkatus. Esimene neist näeb olevat tõenäolisem.