Seitse paari musti härgi

Keeruliseks saab see ajalooteemaliste külaveebidega kursis olemine, kui lisaks ühe ürituse erinevatele kirjeldustele kahes kohas tuleb ka kahes kohas korraga kommenteerida, räägin Tallinn-Paide talitee trassi külastamisest, kui need kaks viidet kommentaaridega läbi lugeda, võib öelda samahästi, et käisid ise sellel retkel.

Nahkanuia-Weissenstein ühismatk:

Kajastatuna Raineri Paide ajalooteemalises, uues, ülipõnevas bloogis
Kirjeldatuna ühes minu lemmikkülaveebis, Nauhkanui omas

Eks hea talvega teen väikese tiiru ka koduümbruse vahetutel taliteedel, kus nende võrgustik eriti keeruliseks läheb, siinkohal aga avaldan Kosel elava koduloouurija Aksel Orasi poeemi "Seitse paari musti härgi", mis on hinnatud Eesti Rahva Muuseumi poolt paar aastat tagasi. Minu jaoks on seal kõige põnevamad teetrasside kirjeldused, mis on peidetud kavalalt poeesia kastmesse, pretendeerimata tõele, kuid andes edasi reaalsust kogu tegelikkusegammas:


Seitse paari musti härgi


Võib-olla legend,
aga tõde ka !
Küllap…nii üht kui teist
võib uskuda.



Kose 2006





Juhtus nii, et kord talvevaikuses lehitsesin ja lugesin Balthasar Russowi „Liivimaa Kroonikat”, kus seisab peale 125. lehekülge lõik, mis annab teada ühest sündmusest mu kodukandi lähiümbrusest:

„1560. aasta Nelipühade paiku tungis venelane Harjumaale ja laastas seda maad üsna haledasti. Seal põletas ta ka Kiviloo piiskopliku lossi ja palju aadlimõisu ja külasid ühes Kose kirikuga kuid selleks korraks mitte teisi kirikuid. Selles kihelkonnas sai venelastele häbi osaks mõningate junkrute ja tublite poiste poolt, kes Uuemõisa mõisas 95. hobusega kokku tulid ja udu katte all tihedas salgas 16000 venelasele kallale tungisid ning palju neist maha lõid. Kui aga ilm selgeks läks pidid need mõisamehed põgenema suure pealetungiva venelaste väe eest, kes metsatukas Uuemõisa läheduses end peidus olid hoidnud. Palju tapeti, vangi võeti 32 meest.

See sündmuste kirjeldus tõi silmade ette ammusest unustusehõlmast ühe loo, mida olin kuulnud teel, sugulasile küllasõidul aastavahetuse ööl, taadi suust umbes seitsekümmend aastat tagasi. Sest loost, neist värvidest on palju tuhmunud, kuid püüan paberile kanda seda piskut, mis veel alles on jäänud.






Järjest tõuseb põhjarand,
kuivab maa ja tema pind.
Ka sõna muutund kesiseks,
lühidaks ja asiseks.
Ta palju kaotand mahlakust,
sest ajast, millal lugu kuuldud just,
ja sünonüüme, variante, ilmekust
ning sinna juurde käivast mõnust.

Nii pole teps, see enam see,
mis kord õilmitses ja säras —
kui jutuvestja keelepruugis
igal sõnal oma maik,
mis võrreldav —
kui pintslitõmme, värvilaik,
mis sõnul nähtamatuil maalis,
elu, sündmust, välja voolis,
mõttes kujutluse elavaks nii lõi,
kõrvade kaudu pildi silmade ette tõi.

Kas suudan seda enam täita,
kuid proovin siiski miskit väita,
et lugu tundub seda väärt,
et kergit tuleb unustuse äärt,
mis kõik kord enda alla võtab,
ka mälestused maha matab.






Kord lapsepõlves, koolieelses eas,
jõulukuul ja lumi maas –
just Vana-Aasta õhtu ajal,
veel siis – kui elasime maal
ning talu toimetused olid teht –
paukus pakane ja kuugi oli näht.
Siis, Uue- Aasta vastuvõtuks
me seadsime end rutust,
et sõita külla sugulasil –
õnne soovimaks üks-teisil,
täiskasvanuil ja mudilasil –
tervist, edu ning mitut muud,
mis toovad uued kaksteist kuud,
ses maises eluvirvas,
kus liigud ikka: kand ja varvas.

Seekord aga taat
varju alt tõi välja saani,
mis ammust juba teadagi
on peenem ikkagi –
kui talumehe regi,
pealegi – kui ta selle ise,
mullu talvel, valmis tegi.
Nüüd seadis aisad ette.

Tõi tallist välja mära,
puhastas ja harjas teda,
lõi kasuka tal klantsima –
see suksul meeldis väga.
Turja seadis sedelga
ja kinnitas vöörihmaga.
Sai suksu kaela rangid –
vilt kaeluse ja puiel polstri naeltega,
enama –kui tööl käimaks –hargise.
Hobu saani ette –
lauguga ja puna-ruuge
ta rakendas: - kasvult suure.

Ema saani istekohta sättis,
istmekasti, pungil heinamärsi toppis.
Sinna peale sõiduteki seadis –
mustal põhjal, erksail värvil,
suured õied, kaunid lehed
väljaõmmeldud ja moekad –
veimevaka näputöö – kaasavara
tüdrukul, et saada mehele
kord, kui selleks aeg on käes:
Talusse – kus kestab elujärg –
noorikut seal ehib laste pärg
ja vilja kannab maa,
kust tõuseb rahva elulugu —
kust ei iial kao ta sugu.

Saani pähe karvateki
kaetud katteriidega,
sellel nurgis sidusaasad –
pikad, pikad jänkukõrvad
õmmeldud – ikka tarbeks asja ette,
et neid kasutada siis
kui oled sattund külma kätte,
köitmaks ennast sõidul rees
või ootevalmil seisvat hobust,
rakkes, ohjepidi seotult – sõidu eel
heinamärss aisa otsas.
Tema selga aga katmas
sooja hoidev sõidutekk.

Saani sõiduvalmilt õue jättis
ema, ise kärmelt tuppa tõttis.
Poega, kibelevat, ärev-erku
ta riietuma sundis, samas aga
riidekapi juurde kõndis,
avas selle, tõstis vajalikku välja –
kiirelt toimetas ja sõnas:
„Vildid jalga, kasuk selga,
läki-läki – kõrvad alla,
paelad sõlme lõua alla,
sall veel kaela, keeruga ja sõlme,
soojad labakindad kätte –
ei me muidu lähe õue;
on ju nii me väikemees,
kubujuss, neis riietes?
Õues kõnnib külmamees,
otsib läbi aia teed,
murrab teibaid priks ja praks,
ei rauge tema jaks –
rammu näib tal olevat,
ka kannatustki – jätkuvat.”


Omale veel suure räti võttis,
soojad reisiriided üle kattis,
et naiselikum välja näida.
Tollal kombeks oli nõnda käia.

Isale ta valmis pani sõiduks
lambanahkse kasuka,
kõrge, kõrge karvakraega,
villast kodukootud riidega.
Ohjamiseks lambanahkse kindapaari,
et ei hakkaks kätel külm.
Sinna juurde kõrvulise karvamütsi,
oli tõesti krõbe talveilm.

Nii teele seadis end
see talupere seltskond.
Istsid saani ema, isa,
nende vahel mina, teki alla
sooja koha sain.

Ei paukund aisakell,
ei päitseil sillerd kuljus.
See polnud ülekeev ja
uljust, kätkev vastlasõit,
vaid talupere, asjalik
Uus-Aasta puhuks,
sugulasil külaskäik.

Külmast rudiseval talveteel
me möödusime naabriperest,
seejärel teisest, kolmandast –
nüüd sest viimasest
pole enam varet.
On „tuuled” võtnud sellegi,
mis kord kahjutulest järel jäi.
Me laskusime põlluveerelt
ja tee läks üle mäe.
Me vana hobu reipalt astus
ja ohje hoidsid isa käed.
Ees kuusemets meil vastus
ja sinna suundus tee –
see tumeroheline vaikus,
kus looklev rada sees
viis mööda Soonimäest
ja läbi avat mulgu – mööda
Udumäelt – nõmmele ta kulges.
Teepervel, seal, salgut-pidi koos
lumehanges – püstseid kadakaid.
Nende taga aga kõrgus
grupp mõtteis pedakaid
valendavad lumemütsid peas,
kuuvalge peegelduse helked,
me rännuteel, saatmas meid.

Külmaga on saangi raske .
Raudne tald on kinni lumel,
nutab liugu, nuuksub laugu,
karm on külm lume palel.
Nõnda veab ja astub hobu,
kahel pool on metsamaad,
ulukite aastaringsed kodud,
talude suvised – karjamaad.


Tee viib metsast välja
piki Tooma Andrese põllu lagedat,
üle tõusva ja laskuva väljamäe –
sinna, kus , Ardu küla talud
praegu jääkaane all ehivad
puhkava jõe, looklevaid kaldaid,
sinna, tahkele ja kandvale maale
paika, kus kord aastatuhandete eest
saksi keelest saanud tuntuks
kaks ajaloolist Harto sõjameest,
kes maetud siia, meite mulla hauda
muiste, aastatuhandete eest
künka serva, põllu veerde,
muistse rännu raja äärde.

Ees on Väljahansu küün,
kura kätt uus koolimaja.
Selle taha, üle raja
kivist kõrtsimaja jääb.
Selle raja talland suureks
Ammu, Liivi sõja ajal, talvekuudel,
läbirännul , vaenuvägi
Juhan Julma sõjavägi.
See olnud neile trotuaar,
me mõistes, tänapäeval aga
kannab nime käidud rada,
Tallinn – Tartu magistraal.

Nii räägib isa sellest paigast,
mis lapsepõlves kuulnud ta,
mis rahva mälus seisnud on,
mida siinne rahvas nägi,
mis aegul tallel alles hoit,
mis püsiks värske – oleks läit,
et ei kustuks muistne mälu
ega vaibuks alanduste valu,
mis seni meie rahvast hoit,
mis kirjasõnna saamaks rait,
mis seni meie vaimu toit,
mis hoidnud jõudu lihaseis ja veres,
siinses paigas, igas töökas taluperes!

Kõrtsi eest me pöörme alla,
paremale, tee viib õkva üle silla.
„Enne aga bussijaam ja meierei,
ses viimses kooritakse piim
ja koorest tehtaks eksportvõi.
See taludele tulukeskus on siin
teeb isa viite hoonele,
mis jääb üsna jõe kaldale.

Mõni tooming, lepp või vaher,
mitu kaske, saarepuud
talude ja jõe vahel
tummalt vaatavad siin kuud.
Neilgi on nüüd talvepuhkus,
Möödund suvest näevad und –
pidu, elu oli uhke – leheehtes,
linde laulis iga tund.
Oi, kus oli laulikuid:
kuldnokke, vinte, tihaseid.
Kiikus tiivul üles, alla,
tõusis, laskus taevasikk.
Linavästrik viskas hända,
ööbik juhtis künnitöid.
Lõoke ülal lõõritas,
all põõsais jahtis kärbsenäpp.
Pääsupaare palju oli,
värvuemal tihti tüli —
vahel sõitles kassiga,
pessa puhtaid sulgi tassis ta.
Nüüd on nendest ainult vaikus.
Raagus okstel, vahel istet võtavad,
kohendavad end ja esinemaks seavad
harakas ja ta laulik-vend,
iseõppind laululind –
vares vaga, saba taga,
maamehe kasukas vatiks tal,
silmad vilkalt siramas,
kas märgata nonni või pala,
mis kõhu täiteks kuluks ära
või ehk neile on kuhugi jäetud
või unustet hoopis tänuks
arvata ikka – hääleka sõnumi eest
kui uskuda venna häält:
„Jaak võta, mida oled väärt,
näe - ikka säält, ikka säält!”
„Kost? Kost? Ei mina taipa.
Perenaine virk, alles äsja läks aita!”
„Terita kui kotkas pilku,
kae, mis pudenes tal raja äärde!”
„See surnud hiire keha,
vist kassile viis näha!”
Nõnda vestavad vend ja veli.
Ka meieni kostab nende kõne heli.

Selle jutu enda alla matab
üle küla hõikav Pauka.
Tal kõrv on erk ja hääl on tugev —
villkarvas ustav õuekrants,
kes tunneb talu piire,
õueala, hooneid, rehealust.
Ta pole mingi peps või prints,
kes ahju taga vahti peab,
vaid töökas – kõrv ja nina erk
on tal kui uksekell, kui koorijuht,
kelle järgi omad hääled
naabri pere, kogu küla teised koerad
kooris võtvad haukuda.
Nii sõnum võtab vastu teelist,
olgu jalameest või reelist.
Krants tervitab ja pärib
ning annab teadust,
et rändajal hoida tuleb seadust
vaid õige läbipääsu väärib.

Kui põikame veidi kõrvale –
küla teisele servale,
kust algab Saarnakõrve tee.
Kohe algul läbib see
kaht kõrvu seisvat talumaad:
ees – lauaveskiga Vahimardi talu.
Muide juba nimi ütleb—
ta karauulima on pandud siia,
et lust ei võtaks aru viia.
Ta järel aga Keidemaa.
Kas on see vanapoiste paradiis?
või mõisahärra mõte – kapriis,
et talud nõnda nimed said
kui jagati kord mõisamaid?
Mis oli kord sel tagamõte
kui nõnda võeti ette,
kes teavad – need on ammu läind.
Nad olid ammu enne meid,
jäi maha - mõistatada see
kuis kulges nende elutee..

„Sõida sammu üle silla!
Kas ei ole kaunis kõla
väljendil, me emakeeles,
uhkustunnegi sest meeles ?!”
poetab ema tasa, malbelt
pisara kindasse, külmalt palgelt.

Silla järel teede rist,
T –tähe kujuline just.
Me pöörme äkist sellel harul,
mis mööda viib Uustalust,
mööda Topi aiamaast,
ta kasvuhooneist, taimeaiast,
nende kõrval väiksest majast,
kus nüüd on sügav talvepuhkus.
Kevadel kuid lilleuhkus,
taimed, tomatid ja kurgid,
mesilinnud – meepurgid,
töökas sigin-sagin aias,
talveuni kadund majast.


„See on muistne kaubatee,
mis Harjust läheb Virusse,
läbi Kautla karulaante,
mööda tarva rännuteid .
Tee lõpus olnud Tarvanpää,
üks muistne linnus – suur ja hää
mille pärast tapeldud,
üks-teist põrmu materdud.”

„Sääl kuskil olla veel üks mägi,
üks muistne kaunis paik,
kus olnud koos kord taeva vägi,
kes tööl ja jahil saatvad meid,
me hinge muutvad mõjukad,
me arbud suured –vägevad.

Kord õhku tõusnud sellelt mäelt
me muistne jumal – Tarapita
ja ära lennanud ta sealt
mere riiki, mere taha,
kuhu laskunud ta maha,
sinna omal pesa teind
ja pikka unne maha heit.
Sellest jutustanud need,
kes näinud tema lennuteed.”
Nii rääkis isa sellest rajast
ja sinna juurde muistsest ajast
ning mõistatuslikult lisas siis,
et tee meid tasahilju viib,
üles väljamäele, kus praegu talu,
kuid muiste asund hiis.
„Sääl olla peidus muistne lugu,
mida teab me rahva sugu.
Tee neist paigust mööda viis
nii siis kui juhtus see,
millest räägib lugu
kui ka praegu
kui meenutame neid möödund aegu.

Kord ennemuistsel aal
kui meitest idas – naabermaal
olnud uhke, vägev tsaar,
kes ihanud ka meie maad .
Ta laiutand ja olnud julm
ja haarand sealt kus võtta olnd.
Kord Nelipühi aal
Ta vägi rüüstand meie maad —
võtnud kaasa mida saand,
mis maha jäänd ja
kaasa võtta pole mahtund,
selle tulesurma uhtund.
Nii siinsed paigad otsa saand.
et kord tuhast tõusta taas.
Siis nõnda röövi vooriga,
vankreil vara, kraamiga
nad liikund samal kaubateel,
siit läbi Narva, Tartusse,
sealt teadmata – tühjusse.
Vankreil olnud kulda, hõbevara,
lühtreid kirikust ja tornikell,
mis kaasa võtta tasund,
kõik muu jäänd tuha alla lasuks.
Rasked koormad, rattad veerend
ägades ja tiira-taara ukerdades,
mäele tõustes tasahilju.”

Lookleb Krookuse heinamaadel
vete kiirustav nire
Suundub nõlvade vahele orgu
läbi muistsete hiie metsade.
Sääl tõusevad kaldad,
all laieneb lamm
ning oja saanud ta nimeks
ka taltsamaks muutund ta samm.
Sääl hiiglase silma kuju
veteväli endale võtab,
kus iiris on keskel
ja otstes vaid ahted:
ühel toide, teiselpool kulg,
sääl põhjatu läte on keskel,
mustav, vesirooside süles,
kutsuv – vesine, uputav silm.
See oli ahtake ümbruse kild ja miljöö
rännuteel kuuvalgel ööl,
ülev ja salapärane paik,
kuhu olime jõudnud,
kus kehtida needus
ja kostuda kaik,
mida üksnes kuulda võib
kõrv, kel selleks vaid vaist.

Taat aga sõnul edasi maalis,
erutavalt põnev oli
kui ta sündmusi voolis.
Kohe kuuleme, mis edasi tuli:


„Alla minnes nõlva mööda,
et võiks pöörda silla peale
jõuda mööda veteväljast
kaunikesest, salalikust
mis kui valvur ohvriandi
juba muiste nõudnud siis
kui veel nendes paigus
mühand iidne hiis.
Sestap röövivooriga
nad seda paika peljand ka
Hobud lisanud siis sammu
koormad pressinud neil kandu.
Aga ühel vankril ratas
kaotand oma kanderammu.
Ragisedes äkki losakile vajund
vanker, kus koormaks olnud tornikell.
Last oma tasakaalu kaotand
ka pole enam teda hoidnud
rõukpakkeil toetuv redel
vaid vankrilt alla lipsand ta
ja hakand pervelt punuma.
Veerend, veerend, hüpeld ka,
kaldast alla sinna,
kus allik olnud mustamas.
Karmauhh – sääl vette sulpsatand.”
Järelhüüdeks teatand ta
oma kella häälega:

„Seitse paari musti härgi,
ei ühtki valget täppi,
Uus-Aasta ööl” – kõll,
käind kara vastu kella seina,
„mind ainult päästa võivad”,
rüüband vett ja mull, mull
läinud ta olnudki
näkkide kuningriiki.
Veel virvendus
ja mull, mull, mull
jäänd sõnum kustumatu
kord Nelipühi aal,
hämar-valgel ööl,
kui ülalt jälgind kuu,
meile sellest reisust maha,
mälestus tollest ajast,
juhtumisest sellel rajal

Ei aidanud ei ükski matd,
ei sõimusõna vägev,
ei nutt, ei palve, hala,
kell vaikind vees kui kala.

Mis sai sest röövi killavoorist?
Võib-olla nuttis keegi taga
kaotsi läinud vara?
Võib-olla andis keegi elu,
mis maksis käsku täitev hing?
Ah, et inimhing – röövretkel?
See on kui liiv käigu rajal,
kus igal teral puudub hind
kuid vajalik on omal ajal
ta kogu mass, see sillutise pind

Keerame silla pealt alla.
Vasakul ojasäng, paremal mäed,
mööda jäist lammi põhja
kulgeb edasi talvetee,
üha lähemale nihkudes sinna,
siis pöörang ja meil tuleb minna
lumises ehtes kuuskede sekka,
mustavalt palju on neid
eest, külgedelt ja takka
nii äkki nad piiravad meid.
Läbime selle metsatuka,
ees helendub sätendav välu,
valges vaikuses – metsatalu.

Ikka edasi, üle välu
kaugeneb metsade rüppe – külatee.
Auh, auh, mahlakas ja jõuline bass
katkestab valge vaikuse.
Ta kuulnud on hobuse samme
ning saani taldade niukseid
külmast kalgistunud lumeteel
juba eemalt, tõesti tal on kõrva,
see ustav ja hinnatud turvamees
oma postil. trotsimas külma.
Hetk vaikust, küllap vist kuulatus,
ega see polnud ometi meelepete?
Ah-ei, ei mu kõrvad ei eksi,
ma leivaisale pean teatama ette.
Auh, auh! Auh, auh, auu!
Tõesti ühed tulevad ju!
Auh, auh! Auh, auh, auh! Auh, uu!
Ma seda teatan ju!
Kas on see tervitussõnum,
või hoopis järelepäring
neile, kes liiguvad teel
öövaikusse suubuval ajal?
Ikka nõudlikumaks muutub päring,
kostab sekkagi hoiatav urin.
Auh, auh! Ma olen siin
ja see on minu valvata riik.
Ma varakult teadustan ette,
mul relviks on hambad ja kihvad.
Ma võtta võin teilt püksiproovi,
mis edasi saab siis teist
ma sellest tõesti ei hooli
auh, auh! Sellest teatan ma ette,
enne kui sattud minu kätte.

Hiis kadund ammu sellest paigast,
ka mälestusi pole palju jäänd,
kuid legend, kord muistsest, olnust
on veel ehk miskit väärt
kui seda säilitada, hoida –
kild siit, teine säält
ja ehe nagu muistne lugu
taas elustub ja kannab endas —
et vetehaldjad igal ööl
kui tõuseb udu
pärast päeva argist tööd
lustivad ja peavad pidu
seal all, kus puhkab tornikell
on jäävalt näkkidele kodu.

Hiljem loodud sinna paika
vete veski valve koht
uljaspäid hoiatamaks ette —
siin saatuslik on libastumisoht.
Mälestusist koorund nimi
Hiieveski – nõlva peal,
kaua aastaid seisnud valves
seisab ikka kindlalt seal.

Nõnda oli muiste
kui vesi tegi endale teed.
Nüüd inimmõistus, tahe ja töö
mõndagi on muutnud, ajal
kus Tallinn elab,
siit tulevate vete najal.

Ikka edasi nõlvade vahel
liiguvad veed.
Ees Seapilli järved
vastu võtavad need.
Paunküla veehoidla rajang,
muutis ja ilmestas pilti.
Jäid veteväljade alla
Tudre ja Seapilli järved.
Kaldapiirdeiks neist maha
jäid mõned mägede voored
kui leiva kujulist pätsi,
puiega ehitud saared
veteväljade keskele üksi
.
Tänasel päeval näeb puhkaja,
kalamehe silm, sinavaid vetevälju.
Muutunud on tundmatuseni
sellel maastikul palju.
Kadunud on mitmedki mäed,
jõgi saanud on uue sängi.
Veteväljadele piirdeiks on ehitatud
nõlvad, tammid ja teed.
Nõue ja vajadus on see,
mis elu asiseks teeb.
Iga tegu väärib edu,
iga elu oma lugu.
Seekord oli selline see.
Ja ikka on vesi merepoole teel..,0