Kes tahab nahast välja pugeda, et oma ajeveebi külastust taevasse tõsta, enda juttu massidesse viia, oma rahvast kuulsaks teha enda loodud meemi pärast? Mina olin sellel teel, aga väsisin kolme päevaga. Graafikult nähtav ajaveebi külastus meenutab esialgu loksuvat tiiki, kus toimub külgsuunas liikumine - mõni külastaja sattub sinna, mõnipäev juhtub isegi 20. Edasi läheb asi põnevaks - mulli algusfaas tõuseb postituse "Jakobsoni Horoskoop 2009 aastaks" tõttu seninägematutele tasemetele, ajastus sattus samale hetkele vana-aasta lõpuga, ehk aktuaalne oli ka prohvet Mangi ja diletantide prognoosid. Jakobson lõikas siin koort oma ennustusega googli esikümnes, kohati isegi esikohal. Rahvas luges ja oli vait, ahmis õhku. Ajaveeb sai omale päisesse "Horoskoop 2009", mille hiljem, tarbijakaitseameti nõudmisel lugeja eksitamisest, ära muutsin. Postitusi hakkas tekkima ka blog.tree edetabelisse, läksin sellest nii härga täis, et kirjutasin kokku viis lugu, mis figureerisid järjest esikohal, kaks postitust edetabelis korraga. Aga siis väsisin, möödusid pikad pühad ja koitis külm, karge argipäev, ootasid metsakuivad kuused, mida oli vaja langetada ja metsadest välja edada, ahjud, milles olevad halud kadusid vuhinate saatel korstnasse, lollid poliitikute lõustad uskumatute avaldustega telekas, mis riigimaksu maksimise mõistlikkuse kahtluse alla seadsid. Ning algas depressioon - kukkumine kõrgelt, krambid, agoonia, katkusin iga päev juukseid ja närisin küüsi - kus on lugeja, kus on pegasus, miks ma ei postita, miks ma ei oska kirjutada enam tippude vääriliselt, aga lugeja oli mind hülanud, stabiilselt, aga kindlalt, mitte karutururalli hüpetes vaid kindlalt alla jooksvad loetavuse graafikud, adjöö rambivalgus, nägemist hollywood ja kuulsused, mikrofonid ja kaamerad, nii kiire on blogija lõpp mustas augus tundmatuses, pagenduses, üksinduses, halva munga piinarikkad igavikulised hetked mittekuskil, juba kõiksusega kooskõlas mitte kellelegi teadaolevas ebareaalsuses, maal, ilma meelevallas, viletsa internetiühenduse otsas, ideedepuuduses, katkise klaviatuuri taga, veelkord hülatuna, virvendava 14" tahmase kineskoobi viimaste vilkuvate kaadrite valguses, tuhmuva küünlaleegi virvendusel, videvikutunni, kuuvalguseta tuhmide tähtede all, helkleva põhjataeva rüpes, öisete hõigete ja verejanuliste kiskjate piiramisväljas, igavikulises tühjuses jne.
3 kommentaari:
Ma ise proovisin nii - kirjutasin ühel päeval online päevalehtede provotseerivate ja soppa loopivate uudiste kohta blogiartikli ja viitasin sellele lehe kommentaariumis. Sain tol päeval 844 unikaalset külastajat. Tava-päeval saan umbes 50.
Lugeja pole Sind kunagi hüljanud. Need 700 külastajat, kes siin käisid, ei otsinud postitusi mootriplokist ja laastumasinast ehk polnud lugajd. Aga seda tead Sa isegi. Igatahes mõnusalt eneskriitiline postitus.
Mulle näis mõnusalt irooniline :)
Postita kommentaar