Võiks olla kokkuvõttev pealkiri Viivi Laaneti järjekordsele, teisele, kriitilisele artiklike Kõue Kuulutajas, ajendatuna minu kirjutisest kohaliku põllumehega, mis on kättesaadav siit, ning mis on eravestluste põhjal teiste valla elanikega väga põnevaks looks kujunenud, kusjuures, ilmselt esmakordselt, on Kõue Kuulutaja ajaloos kasutatud teise autori kommentaari artiklile. Esimeseks reaktsiooniks loole ilmus Viivi Laaneti sõnavõtt Kuulutaja detsembrinumbris, koos minu kommentaariga on see kättesaadav siit, Kuulutajale ma oma vastust avaldamiseks ei pakkunud, seekord, pärast teistkordset väljakutset ma peaks seda ilmselt tegema, muidu Valla lehe lugejad, kes netti ei kasuta, ei suuda sellise tulistamisega järge pidada. Avaldan artikli siinkohal Kõue Kuulutajast täies mahus, kuna lugu on kättesaadav ka valla lehel, ei riku ma sellega autoriõigusseadust:
Põdra poeg ja rase koer
Ka kõige matsimat sorti eesti mats
ei rakendanud adra ette naist ja
lapsi, veel vähem käis ta seal ise.
Tema kohus oli hoida adrakurgi ja
pidada vagu. Atra vedas härg või
hobune. Tänapäeval teeb selle töö
ära rauast tehtud jõumasin.
Juhan on oma pealkirjas
ilmselt lähtunud eesti vanasõnast
„See jalg on ikka õigel teel, mis
adra taga käib“, aga teinud seda
veidi vildakalt. Kogu elu uueks
loomise tuhinas jätame vanasõnad
nii, nagu nad meieni on jõudnud,
seda enam, et ei väsita
kinnitamast, kui kaunis see
kadunud Kungla aeg oli. Loo
lõpus teen ma juttu ka sellest,
kuidas see teadmine ka Teile
kasuks võiks tulla.
Nii nigelad Kõue valla teed ka
tänapäeval ei ole ja Kõue vald ise
nii kehvake, et ta peaks teid
ehitama mädanenud palkidest.
Väga märgade kohtade täiteks
kasutatakse hagudest tehtud
patja, millele kruus peale
veetakse. Need palgid, kui neid
üldse mingil ajal teeehitusel
kasutatud on, on ammugi
masinate poolt segi sõidetud ja
ära mädanenud. Mäletate,
koolis räägiti, mis puuga
juhtub, kui ta on pidevalt
muutuvas õhu- ja
niiskusrežiimis – mädaneb ära.
Need palgiotsad, mis Teid vihma
ajal Pala teel kummitavad, on
pärit kohe päris lähiminevikus
ehitatud truubist, mis on nüüd
asendatud raudbetoontorudega.
Ootame, paari aasta pärast on nad
kadunud.
Nii lolli mõisnikku või
mõisavalitsejat ei olnud olemas,
kes rabast põldu tegi. Igat märga
maad ei saa lugeda sooks. Raba
võib väga tinglikult sooks
nimetada, aga iga soo ei ole raba.
Allakirjutanu on palju aastaid
tegelenud Eestimaa muldade
kaardistamise, viljakuse uurimise
ja hindamisega. Selles valdkonnas
ma orienteerun väga hästi.
Eesti keeles on traditsioonilised
mõisted asjade ja tegevuste
nimetamiseks. Vanajumal lõi maa
ja taeva. Inimene maad ei ole
loonud, ta vaid harib seda ja
püüab viljakamaks muuta.
Talivilja ei panda maha, vaid
külvatakse, kartuleid pannakse.
Lähiminevikus „pandi ka peeti.“
Mitte igasugune kõrvalhoonetega
kokkuehitatud maja ei ole
rehielamu. Miks Te arvate, et
jahimehed ja hundid käivad ainult
vanu taliteede trassi pidi,
metsades on palju muid radu ja
rajakesi ning kraavikaldaid, mida
mööda mistahes olendid liiguvad.
Roheline ja loodusearmastaja
inimene võiks teada, et meie
metsades ei ela kabjalisi s.t.
hobuseid, eesleid, eeslikke, taapire
ja ninasarvikuid Kõue vallas
looduses ei esine. Üks toimekas
ninasarvik ajab Tallinna linnas
asju, aga see ei puutu siia.
Mispärast kirjutatakse Kõue
Kuulutajas lugusid asjadest, mida
täpselt ei teata, millest on ainult
ähmane ettekujutus, või ei omata
üldse ettekujutust. Miks peetakse
lugejat rumalaks, kes nagunii
midagi ei tea ega mõista, või veel
halvem, arvatakse, et nagunii ei
loeta lehte läbi.
Mahe, öko ja andunud roheline
loodusehuviline võiks ikka omada
minimaalsemaidki teadmisi sellest,
millesse kirglikult usub ega
kirjutaks põdrapojast (KK märts
2008). Sokust saab mängleva
kergusega põder (sama). Suure
vaimustusega kirjutab autor
Paunküla maastikukaitsealal
olevatest pinnavormidest (nimelt
kuplid on puudu) ja
orhideesortidest (KK juuni 2008).
Ei kasva metsas taimesorte, vaid
ikka perekonnad ja liigid.
Millest me räägime, kui isegi
asjaomased vallaametnikud ja
maakomisjoni liikmed ei ole
selgeks saanud, mis on
maatükk, katastriüksus ja
kinnistu ning mil puhul mida
kasutatakse.
Rase koer on pärit riigiraadio
lastesaatest.
Nüüd, Juhan, Teie
tõehetk:
Kas Teil on kombeks oma
igapäevane söök ja talvevarud
muretseda võõralt põllult? Te
väidate, et seda teevad ka teie
naabrid ja veel omakorda nende
naabrid. Kui ka omanik on
selles suhtes tolerantne –
metssead nagunii söövad ja
lagastavad – saab seda
toimimisviisi nimetada ühe ja
ainsa sõnaga – vargus. Vähe
sellest, et meie siin seda teada
saame, riputasite Te loo üles ka
internetti. Tervel Eestimaal on
võimalik lugeda, mismoodi
siinkandis asjalood on. Tubli!
Adraaisad pihku, mees!
Mööndusena võib ju
potipõllumajanduses adrakurgi
hoida ka abikaasa.
Nii, hakkame nüüd peale:
1. Tänapäeval "käib" Kõuel tõesti aus mees adra ees, ader on traktori liideseks, ripub järgi, sellest ka vanasõna modernsem kasutus.
2. Kõue Vald ei ole kindlati nii kehvake, et oma teed mädanenud palkidest ehitas, seda tegi Triigi vald või Triigi mõis, 1820. aasta kaardil tähistavad teid madalates kohtades palgiread, osaliselt on teetrassid samad, peale on veetud kruusa, mis on vajunud palkide vahele, ümber ja alla. Tänapäevani on säilinud palkteid, mis on praktiliselt muinasaja lõpust, nähtavad palgid, risti teega on ka Sääskülas, vahetult enne Riidamäed.
3. Mis mõte oli kraavistike kaevamisel, melioratsioonil üldse? Maa kuivendamine, siikohal peaks ma Viivi Laanetiga kokku saama ja laskma tal dekodeerida minu valduses olevat 1820. aasta Triigi Mõisa kaardi koopiat, seda oleks väga põnev võrrelda tema mullastikuuuringutega.
4. Talivilja ja kartulikasvatuse pealt võisin ma tõesti kasutada vale sõna, ei oma suurt kogemust sel teemal rääkimisel.
5. Rehielalamu, jah. Mida sõnade närimist, ma ei või, juhul kui see ei ole rehielamu, või vaid näib sellisena, keda see kotib peale Viivi Laaneti? Käisin ka seal majas sees ja võin kinnitada, et see on rehielamu. Paluks konkreetsemat vastuväidet, et see ei ole rehielamu.
6.Taliteede teema tõin loosse sisse võibolla vägivaldselt, mõte oli seostada taliteedel murtud hobuseid antud teemaga, muidugi käivad hundid ka väiksemaid radu pidi. Taliteede teema seostub praegusel ajal nende elluäratamise, märgistamise, kaardistamisega. Antud teema on väga huvitav, paar meest ajavad vanu trassi jälgi, viidetega Weissensteinist, Nahkanuialt.
7. Kabjalisi, jah, minu viga, metsikud hobused on minevik.
8. Miks ma kirjutan ähmastest asjadest ja küsin seda kohaliku Jahiseltsi esimehelt ning avaldan Vallavanema soovil kohalikus ajalehes? Et teada saada ning et teised teada saaks - seda, et oli põnev lugu, selgub Viivi Laaneti tagasisidest, mida on jätkunud üle kahe Kõue Kuulutaja numbri.
9. Mahe, Öko ja andunud loodushuviline, põdra poeg ja rase koer - need ei ole minu väljendid, neid sõnu on öelnud Viivi Laanet. Aga selles lõigus tümitab ta limselt kedagi teist, kui ma õieti aru saan, mina ei ole avaldanud mingit lugu Kõue Kuulutajas märts, 2008 ja juuni 2008
ok., minu jaoks on praegu küsimus, kes teeb mind patuoinaks (veeretab minu kaela KÕIK KKs ilmunud ebapäedeva jutu), lõigus, kus on viidatud (KK märts 2008 ja KK juuni 2008), kuhu ma pole midagi kirjutanud, läks alla, kui "Juhan S kirjatükkide põhjal", kuigi olen avaldanud vaid ühe kirjatüki (november 2008). Kas sain nüüd õieti aru, et artikli autor oli pidanud mingeid muid tekste minu kirjatükkideks ning KK toimetus ei olnud seda viga taibanud? Seda on tõesti väga raske vallalehe järgenevas numbris ära õiendada, et mõnes jama jutu ajamises ma osaline ei ole ja patuoina rollist lähtuvalt ka mõtetu (enamus kriitikat ju oli minu kirjatükkide põhjal, mis see murdosa ikka lisaks teeb :)
See on mulle parim koolitus negatiivse tagasiside talumise teemal, eriti veel see, kui mulle mingit muud jama omistatakse, Valla lehe ees samuti müts maha, v.a. vigane üldistus.
Huumorit on siin pimeda aja kohta üksjagu, tüüpiline negatiivne foon on omane enamusele ajakirjandusele, see nagu eriti ei liigutagi.
10. Ning viimaks Juhani Tõehetk:
Kas teil on kombeks oma igapäevane söök ja talvevarud muretseda võõralt põllult?
Jah.
Kuna ise ei ole seni põllumajandusega tegelenud, toon need poest või talumeeste käest, seega võõralt, mitte koduselt põllult ning ei oma isegi talvevarusid, kuna mul pole veel keldrit.
Saage aru, austatud Viivi Laanet, kui ma ütlen, "uskumatu legendi järgi", siis ei ole edasine väide 100 % vettpidav, muidugi aitäh kommenteerimise eest, kui ma ütlen, et ümberkaudsed külaelanikud keetsid novebrini põllule jäänud põldubasid madalal tulel pottides, serveerides neid hapukoore ja soolaga, siis ma pakun välja kohaliku traditsionaalse kulinaarse hõrgutise, mis peaks ilmestama kuiva ajalehte ja halli argipäeva, minu väide, et "seda hõrgutist söödes võis talve üle elada", tähendab roa maitsvust, toiteväärtust ja universaalsust. Jah, kui külaelanike järelnope viletsaltkoristataval oapõllul on vargus, siis ulatan ma käeraudade ootuses oma randmed ette, ma ei kujuta küll ette, kui suure kambaga peaks oapõllule minema ning kui kaua seal töötama, et põllumehele metssea kombel kahju teha, võibolla ainult siis, kui selle maitsva õllekõrvase roa kogu Eesti rahvale, võibolla tervele Euroopale või maailmale internetti ripudades isuäratavaks teeks, ehk siis lepiks ka põllumeestega kokku, käsikoristus antud kultuuri puhul jätab oad terveks, kasu oleks mõlemapoolne. Põldubasi kasvatatakse ka väikestel lappidel mainitud väärtuse pärast, nii et külaelanikud ja nende naabrid pole kindlasti vargad, nagu Te seda kahtlustate.
P.S. Helistasin just Viivi Laanetile, Ojasoo vanade fotode ja Triigi Mõisa kaardi aastast 1820. dekodeerimise asjus, ülejärgmisel nädalal kohtume, väga palju põnevat võib sealt teada saada.
18.01.09
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
Päris kõva andmine :D
Viivi Laanet'i detsembrikuine artikkel tõstis minu jaoks Kõue Kuulutaja uuele kvalitatiivsele tasemele. Alanud oli mõttevahetus kodukandi sündmuste üle, mida vallavalituse ja volikogu istungite kuivade protokollide kõrval oli väga värskendav lugeda. Seni on vaka all olnud tõeline ilukirjanduslik talent - hea sorav sulejooks, kodukandi sündmuste tundmine, suurepärased metafoorid - kaasakiskuv kirega kirjutatud tekst. Selliseid artikleid ootaks pikisilmi edaspidigi.
Kahjuks sellega positiivne pool lõppes. Peale artikli läbilugemist jäi kuidagi nukker tunne hinge. Loetud päevad enne jõule ei leidunud head sõna ega mõtet. Küll aga on mõnuga ja ebaõiglaselt pritsitud sappi nii vallavanema, vallaametnike, muinaslaagri korraldajate kui ka Juhani kohta. Ei julgegi nüüd koduvallas midagi ette võtta - kaetatakse kadedusest ära;)
Viisaka inimesena ma värsket jaanuarinumbris ilmunud jätkuartiklit kommenteerida (õigemini diagnoosi panna) ei soovi. Soovitan Viivi Laanet'ile tulevikus kindlasti inimestega suhtlema tulla, näiteks Kõue Rahva Majas toimuvatest üritustest osa võtma. Elu on üldiselt väga ilus ja inimesed teineteise suhtes heasoovlikud, eriti veel siin meie kandis. Kõige rohkem saab inimene iseendale head teha seeläbi, kui armastab oma lähedasi, naabreid ja kogukonda.
Kõue Kuulutaja lugeja
Viivi Laaneti sorav jutt, kuid ülikibestunud toon annab alust arvata, et tal ei ole kuigi hea olla, võibolla ta ei julge üldse rahva sekka tulla. Ma katsun temaga kokku saada ülejärgmisel nädalal ning järgi uurida, mille probleem, ehk on see mingi üldisem jama, mida me ei tea. Omaltpoolt ootan ma mitut põnevat ajalootõlgendust - ta on töötanud maa ja kaartide alal 30 aastat.
Saabus veel sellist tagasisidet (avaldatud kärbetega):
Kõigepealt tahaksin Sind tänada, et selle loo valla esijahimehega tegid. Nõustun, et kui annaksime parima artikli auhindu, siis võiksid vabalt sellele kandideerida oma looga, millele oma blogis ka viitad.
Täpsustavad küsimused, kelle või mille põhjal Viivi oma lugusid kirjutab, tuleks küsida ikka temalt eneselt. Kõue Kuulutaja on eelkõige vallavalitsuse infoleht, kuhu on oodatud ka lugejate ja vallakodanike artiklid. Kui puudub räige sõim kellegi või millegi aadressil ja äärmiselt halvustav toon, siis oleme pidanud õigeks lugude avaldamist. Lähiminevikust meenub 4 lugu, mida ei ole avaldanud. Viivi lugude toon on mõneti mõistetav neile, kes teda rohkem tunnevad. Aga lugejatel on kindlasti põnev mahlakaid lugusid lugeda seni, kuni hea ajakirjanduse piire ei ületata. Minu arvates on ta pea alati oma kirjutistes just enesele tuhka pähe raputanud. Selgus, et arvutiga ta ei tööta, seda tal ei olevat ja raamatukogus ta samuti internetis ei käi. Seega Sinu blogijutud jäävad adressaadini jõudmata. Aga viisakas vastus Viivi Laaneti aadressil kuluks Kõue Kuulutajas ära küll. Võtame asja huumoriga, ikka huumoriga.
Saabus veel sellist tagasisidet:
Et Juhan värske KK teemalise kirja ka mulle teadmiseks saatis, siis lubage mul avaldada ka enda isiklik arvamus. Lugesin proua Laaneti artiklit ning viimasest lõigust sain teada, et Juhan on varas. Vähe sellest, ka tema naabrid katavad oma toidulaua võõra varaga. Nali naljaks, nii ma, tundes pisut Juhanit ja olles tema blogi lugeja, muidugi ei arvanud. Ausalt öeldes ei saanud ma üldse pihta, milline postitus nüüd sellisele järeldusele viis. Arvasin pigem, et proua Laaneti vaimne tervis on halvenenud. Kuid tuleb mõelda, mida arvab võõras inimene, kes pr Laaneti mainet ei tea? Kas see info tuleb ka guugeldamisel välja? Kas võõras inimene arvab, et KK on sama kollane nagu Õhtuleht, kus avaldatut ei saa tõe pähe võtta? Aga kui ta vaatab KK avalehele ning loeb seal "Vallavalitsuse infoleht"? Kas ei anna see asjaolu infolehes olevale info tõepärasusele lugeja jaoks teatavat lisagarantiid?
Jõuangi nüüd selleni, mis mind kui juristi selle loo puhul kõige rohkem häirib. Kui on tegu vallavalitsuse infolehega, siis see ei ole ajakirjandus vaba ajakirjanduse ega ka kollase ajakirjanduse mõttes. Kui vallavalitsus annab välja infolehe, siis teostab ta avalikke ülesandeid ja on seotud põhiseadusega, sh peab tagama teiste inimeste õigused, sh au haavamise ja hea nime teotamise keeld.
Selle loo teeb juriidiliselt pisut keerukaks see, et see artikkel ei olnud valla enda kirjutis, vaid valla elaniku proua Laaneti kirjutis. Samas ei oleks proua Laaneti kirjutisel neid tagajärgi ega oleks olnud nii palju lugejaid, kui seda poleks otsustatud avaldada Kõue valla infolehes KK. Sellise kirjutise puhul oleks minu meelest võinud aru saada, et see võib teist inimest haavata ja mõned faktid üle kontrollida. Paari klikiga on võimalik kindlaks teha, et KK juuni 2008 ilmunud artikli, milles kirjutatakse Paunkülast ja orhideedest, autor on hoopis Irene Tsirel. Märtsinumber kahjuks internetis ei avane. Ja viimane lõik, millest mina loen välja, et Juhan koos oma naabritega on üks vargakamp - no ma ei tea.
Juriidikast (ma usun, et Juhan ei plaani kohtusse minna, seetõttu on järgnev jutt pigem teadmiseks tulevikus ette tulla võivate sarnase sisuga lugude avaldamiseks):
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 lg 1 sätestab, et isiku au teotamine (ka ebakohase väärtushinnanguga) on õigusvastane. VÕS § 1047 lg 1 kohaselt on õigusvastane isiku tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamine. VÕS § 1047 lg 2 näeb ette, et teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui nende andmete avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele.
Riigikohtu praktika järgi lasub ajakirjal kohustus tõendada, et väide on tõene. Kui ajakiri ei suuda konkreetsete faktidega oma väidet tõendada, on tegemist valega ning ta on kohustatud selle väite tagasi võtma. Riigikohus on 13. juuni 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-02 selgitanud, et isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis 13.mai 2005.a otsuses nr 3-2-1-17-05, et kui isiku au teotavate andmete avaldaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, on isiku kohta väidetu vale ning kohus peab kohustama kostjat isiku au teotavad andmed ümber lükkama. Tänaseks on kujunenud ka piisav kohtupraktika valeandmete esitamisega seotud moraalse kahju hüvitamise osas.
Nagu ütlesin, siis on ka võimalik, et võlaõigusseadus valla infolehe puhul arvesse ei tule. Siis saab inimene tugineda riigivastutuse seadusele, mis näeb ette õigusvastase tegevuse korral ka moraalse kahju hüvitamise. See on inimese jaoks palju parem variant, sest halduskohtusse pöördumine ja seal kahju hüvitise väljanõudmine vallalt on märksa odavam.
Kokkuvõttes näitab see muidugi vallavalitsuse tugevust, et vallavalitsus avaldab inimese, kes oma artiklites on vihast sappi pritsinud ka vallavalitsuse ja vallavanema enda aadressil, kirjutusi ega ole proua Laanetit KK-s musta nimekirja kandnud. Väljendusvabaduse austamist tuleb tunnustada. Kuid põhiõiguse teostamise piiri tõmbavad teise inimese põhiõigused. Faktivigu ja valeväiteid, mis teist vallaelanikku mustavad, ei tohiks nii kergekäeliselt avaldada. On mõnes mõttes õnn, et Juhan nii tugev mees on. Mõni teine oleks ehk kurvastanud ja kivi alla peitu pugenud ja loobunud koostööst KK-ga või tõmbunud üldse tagasi aktiivsest külaelust.
PS: katsun mõne kolleegiga natuke arutada vastutuse küsimust selliste lugejakirjade avalikustamisel ja saata siis täpsustava kirja. Nagu aru saan, on valla rahaga kehvasti ja mingit järjekordset kohtuasja tuleks katsuda ära hoida.
Võtsin aega, et kõik artiklid järgemööda läbi lugeda ja asjast sotti saada. Positiivne on see, et mõlemal autoril on mõnusalt mahlakas kõnepruuk ja väga hea väljendamisoskus.
Võib olla teen ma kellelegi aga liiga kui arvan, et Viivi võiks oma kirjutajaannet vähe rõõmsamate teemade käsitlemisel kasutada. Ma lihtsalt ei saanud aru miks ja kellele neid tema tekste vaja oli ...
Postita kommentaar